Lootustandev

Berk Vaher

Martin Oja, Pärastlõuna platoo. Tuum, 2007. 56 lk. Mitmekülgsele kultuurihuvilisele pole Martin Oja nimi küllap märkamata jäänud, sest mees tegutseb aktiivselt mitmel rindel: filmitegija ja -kriitikuna, maailmamuusika- ja reggae-DJ Daysleeper’ina, algatas hiljaaegu ka tulemusliku allkirjakampaania Tartu Genialistide Klubi toetuseks. Ka kirjandusüritustel on ta sagedane külaline juba 1990ndate lõpu uue laine aegadest, kuid autorina olnud seni ehk ikka pigem „lootustandva” rollis. 2003. aasta debüütluulekogu „keelatud raamat: tekste 1996-2000” kätkes juvenaaliaid, millest mõned pärit ka üürikese kestusega netirühmituse People&Poetry ajast; ja päristine debüüt oli tal hoopiski proosateos, 1998. aastal S. K. Richardsoni nime all ilmunud „Ühe nohiku seiklusi”. Raamatut pandi tähele, kuid omas ajas jäi see kuidagi irruti – täna, „noortelt noortele” realismi buumiharjal tasuks see taasüllitamist.

Möödunud aasta lõpupäevil ilmunud luulekoguga „Pärastlõuna platoo” jätab Oja juba märgatava jälje eesti praeguse luule keskmesse. Jah, teiste hääli kõlab ikka läbi: on kaljukruusalikku kööki, teed ja pisinaudinguid (lk 38, 41, 50) ja fs-i musti autosid (lk 16), eloviidinglikku olmemeediapõlgust (lk. 10) ja jürgenroostelikku ganjatamist sitaste armanimeeste trotsis (lk 37). On päris tublisti tarbija-Eesti närvidelekäivuse manamist, mis vististi moodustab siinpraeguse vaimukultuuri konsensusliku kaemuse „asjade seisust”. Põhjust on küllaga, aga millal küll ilmub luuletaja, kelle tekstides osutuvad hingedeks  ka „blondeeritud naised, nägu meigitud / mehed nahktagides, palja peaga” või soomlased, kes „nagu sead sulus / ja lambad latris // mehed röhivad, naised määgivad” (lk 18)? See vast üllataks. 

Oja luule eripära on mu arvates muus kui (luule)peavoolulises „sotsiaalsuses”, millega on kerge ja mugav nõus olla. See eripära avaldub seal, kus üllatada on veelgi raskem kui ühiskonnakriitikas: kahe inimese läheduses/kauguses, millest keel ja kiri ju kasvanud ongi ja millest on paraku sündinud küllaga luulet, mis kaugust vaid süvendab, iseenese kiuste. Aga Oja on leidnud mitmete tavapärasemate kõrval ka ootamatult intensiivseid ja häirivaid läheduskujundeid, mis jäävad raamatujärgsesse kummitama. Vahel juhtub see alles luuletuse lõpus (Oja võib olla väga terane puänteerija, mis aga eeldab tekstis pikka argist sissejuhatust; ent teinekord ju piisabki luuletuseks vaid äkksööstust tollesse olmesse, mida elu juba nagunii ette kirjutab). Nii on värsid algusega „õudne öö, kus tydruk su kõrval / muutub sipelgasiiliks” (lk 44) õigupoolest mõjusamad, kui neid võtta omaette luuletusena, mitte eelmisel leheküljel algava luuletuse lõpuna.

Samas võib Oja ka mõnes pikemas luuletuses loitsida kestma unenäolise lumma, kus sõnad sulavad palavikuliseks pildi- ja aistingujadaks: „õues sadas kollast ja sooja lund” (lk 14-15), „käisime öösel kuttidega lennuväljal” (lk 24-25), „mu tydruk oli võlur” (lk 34-35). Pärastlõuna platoost kui ahtast isikliku õnne võimalusest vaenuilmas saab oma õnne elujõu kehtestamine sellessinases ilmas, nendesinaste sõnadega, mis siiaheidetud inimesel on jagada ja liita. Kaelkirjakud, (tagurpidi) kitarrikäigud ja kirg saavad vaevatud meeltest võitu ning tühisuste võimu üle kurtjast saab ülimuste võimu looja, maag ja demiurg. Mida luuletaja ju ikka ja alati võiks tahta olla. Ja suuta. Oja näitab, et suudab. 

Nonde kirkamate luuletuste ülelevi kibedamatessegi jätab „Pärastlõuna platoost” helgema mulje, kui autor ehk kavatseski (ja eks aita rõõmsavärvilised kaaned samuti kaasa). „Lootustandva” poeedi rollis on Oja ikka, ent juba sootuks teises tähenduses… selleni ei küüni paljud.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming