Loominguline aruanne lõunakaarest

BRITA MELTS

Lauri Sommeri juttudes ei pane näiteks vahtramahla järele januneva Kristuse ilmumine öös kedagi imestama. Jutud on illustreerinud Toomas Kuusing.

Lauri Sommeri juttudes ei pane näiteks vahtramahla järele januneva Kristuse ilmumine öös kedagi imestama. Jutud on illustreerinud Toomas Kuusing.

Toomas Kuusing

Kui pealinlane leiab tähenduslikkust ja erakordset elamuslikkust steriilsetes lennujaamades jalutamisest,1 siis tundub see kahtlemata pentsik ja snooblikki, võrreldes näiteks Mehis Heinsaare räämas, „raskete maastike“ otsimise ja neil rändamistega, samuti Setu- ja Võrumaa rägus nurgakestes hulkumistega. Noid nurgakesi on viimastel aastatel intensiivselt kaardistanud Heinsaare kõrval teine erakkondlane ja samamoodi juba pikaaegne Menu-kirjanik Lauri Sommer. Kontrast on võimas, vastasveerult seiratuna kätkevad kõik need uitlemise (mitte)kohad omal kombel eksootilisi elamusi. Kuid tõsiasi on seegi, et elamine ja kondamine perifeerias pole enam lihtsalt pagu üleilmastumise eest või aega maha võttev „posturbanistliku aja eksootika“, vaid selleski võib tajuda juba teatud snobismi, sest sellest on saanud trend – „miski, millega uhkustada“, nagu märgiti Sommeri teise proosakogu, marginaalset lõunaeestilikku „vaibi“ põlistanud „Räestu raamatu“ (2012) arvustuses.2

Sommer aga oma spetsiifilise maakogemuse või servapealse mentaliteediga ei uhkusta, vaid märgib uudishimust ääremail kondamise ära kui lihtsa enesestmõistetavuse: „Need käigud olid mingi puudu jäänud osa haridusest, mida kool mulle anda ei saanud ja mu raskest murdeeast kurnatud vanemad anda ei jaksanud“ (lk 8). Oma neljanda, tosinat juttu sisaldava proosaraamatuga „Lugusid lõunast“ kaardistab Sommer niisiis juba tuttava kandi – „mööda Lõuna-Eesti nurgakesi ja veidike yle piiri ka“ (lk 7) – arhailist ja müstilist elutunnetust, kusjuures „Proloog“ reedab maastike või mõne „huvitava nimega kyla“ lumma kõrval veel üht tähenduslikku tõukejõudu mitmesugustes paigakestes ringihulkumistele: „Kui kohapeale jõudsin, siis kysisin, et kas siin juturääkijaid ka on“ (lk 7). Mõnikord ei tulnud kaugele minnagi, „heade jutujuhtidega“ võis kokku sattuda ka „täiesti suvaliselt, kylapoe juures, bussipeatuses või metsateel vastu tulles“ (lk 8), kuid tähtsaks on olnud just iseäralike lokaalsete lugude jaht, kaasas ülikooli esimese stipi eest ostetud kasutatud kassettdiktofon.

Mõnikord ka salaja sündinud lindistamistega kaasnenud ebalused, kõhklused teo eetilisuses on Sommer kummutanud eesmärgi õilsusega: „Aga sõnade ja häälekõlaga on kord juba see asi, et kui kinni ei pyya, kaob jäljetumalt. Lauljate, tele- ja raadiorahva hääled jäävad lademena arhiividesse maha. Aga kui toatagune inimene sureb, siis on, nagu ta poleks häält teinudki siin maa ja taeva vahel“ (lk 10). Ning „Lugusid lõunast“ „Proloog“ sedastab, et raamatusse on jutud valitud ja maha kirjutatud just nimelt nendelt kassetilindistustelt – mõned nii, nagu neid räägiti, mõnele on kergemat sorti kompilatiivsuse ületamiseks lisatud jutuga haakuvaid leide maakonnalehest, nagu see Sommerile tavaks tema varasemateski paikkondlikes uurimustes. Nii on kunagised hulkumised ja talletamised nüüd osutunud kirjandusteose eeltööks ning raamatut võib mõista ühtlasi iseäraliku loomingulise aruandena ammustest, oma uudishimu rahuldamiseks ette võetud välitöödest.

Tegu on muidugi määratult enamaga kui kogutud materjali kirjanduslikus kestas paljastamisega. Eks oma osa ole selles ka nendel justkui dokumentaalsuse kinnitustel (ilukirjandusliku teose sissejuhatus ja intervjuu, milles Sommer nimetab intervjuud lõpuks muinasjutuks,3 kujundlikult miks mitte ka kaaneillustratsioon). Kirjapandu on komponeeritud veidraid ja põnevaid juhtumeid ning iseäralikke tüüpe kätkevaks tervikteoseks, ja et maarahva vestmisi on kasutatud tõesti loominguliselt, reedavad kas või lõunaeesti keeles esinevate lugude kõrvale asetatud eestikeelse variandi nüansseerimine vaevumärgatavate poeetiliste lisandustega (nt „Vastuseks on ainult mullid vee alt ja lainete lõputu laks“, lk 36, või kaldatuul „pyhkimas seda maailma puhtaks“, lk 30) või vastupidi, mõne võrukeelse poetuse tõlkimata jätmine – mõnel asjal saabki väljenduslikku mõtet olla vaid ühes keeles.

Raamatust avanevas ilmas, arhailises ja müstilises, pärimuslikus ja religioosses, dokumenteeritavas ja kujuteldavas, isiklikus ja kogukondlikus, ei ole niisama „porgatamise“ (s.t loramise) või „pada ajamise“ ja tõese juhtumikirjelduse vahekord nii üheselt hoomatav ega tähtiski: kujuteldav, usutav, viirastuslik, ilmutuslik ja reaalne, tõestatav, argine on seal häguses ja ometi loomulikuna mõjuvas põimingus. See hõlbustab „ootamatuse mõõtme“ (lk 195) alalhoidu, mis näib olevat väga oluline marginaalses, sageli üksildases ja trööstitus keskkonnas, kus elusust toob läbi porimülgaste kohale vurav lugemisbuss ning üksindust aitab teinekord peletada midagi suisa deliirset, mõttejõuga loodud teisik ehk kupak (lk 150). Kirjapandu esitab sundimatu enesestmõistetavusega selle, kuidas ühes Eesti lõunapoolses sopikeses mõistavad argielu apsude üle kohut viljaiva vaim ja tema „mustade peade ja kõrsjate sõrmiliste kehadega“ kasulapsed (lk 143), kuidas kellegi peas hakkab kõlama Magellani raadio, kuidas külluslikemale maasikavälule jõuab läbi linnu noka minnes, kuidas koolnu tuleb elavate sekka arveid klaarima, et mööda kalmuaia mäge roomavad üles udused hinged või et keegi võib lihtsalt rombideks laiali pudeneda, ning kuidas vahtramahla järele januneva helendava Kristuse ilmumine öös ei pane kuidagi kahtlema selle tõelisuses.

Sommeri lõuna ongi kõikvõimalikke piire tundev ja ometi neid sujuvalt ületada võiv maailm, ning piire on seal väga mitmesuguseid. Maastikulised, kadunud ja allesolevate külade või jalgradade, maismaa ja vee piirid (Peipsi, Pihkva, Lämmijärv – viimase peale on vee ja maa vastandlikkust teravalt tunnetanud Jegor endale koguni elamise ehitanud) on üheselt hoomatavad, nagu ka vestlustes ja kirjeldustes kohaliku pruugi ja kirjakeele piirid. Ent jutukogu kajastab rohkemgi niisuguseid piire – või vanu lävesid, „yle mille pole lihtsalt ammu taibatud minna“ (lk 156) –, mis on puhttunnetuslikud ja tulenevad vahetust elukeskkonnast, sealsest mentaliteedist, usust ja kombestikust. See on muidugi ka üks tegur, mis võimendab raamatu kontrastsust võrreldes näiteks avangus osundatud pealinliku atmosfääriga. Sommer, „kakskeelse ja -meelse stiiliga“4 (või ka juba kolmkeelse ja -meelse, setu ja võru on siiski üksjagu erinevad), oskab mingil seletamatul moel luua ja ahvatlevana esile tuua kauge ja kummalise, tõepoolest kas või eksootilise perifeeria võnkeid nii, et nende tekstiline mõjuvus peitub just hillitsetud lihtsuses: midagi ei selgitata liigselt, ei pakuta üle ei põnevuse, deliirsete efektide ega elutarkustega, samuti on sujuvalt hoidutud ääremaa kütkete ahtusse kapseldumisest – visand lõunast on sügavuti suurejooneline. Omamoodi võime on seegi, et hinnangulise või kommenteeriva autori (või siis üleskirjutaja) hääl, kelle taandumist sai märgata juba „Kolme yksiklase“ (2010) Darja-loo algvariandi ja raamatuversiooni võrdlemisel,5 jääb pealtnäha tühjast-tähjast loramisi koondavas raamatus kuulmata. Isegi kui tekstiks saanud jutud reedavad, et need on algselt olnud vestlused, siis uudishimuliku küsija vaatepunkt, poetused ning kõneluse sihiseade on varjunud vaid aimatavaks, ja seda enam immitseb raamatust ehedat suuremeelsust ja heasoovlikku empaatiat (nt Kulkna saare venelasest praamimees Fedot, seto sõpradele Heed’ka osutas alusetu võõraviha mõttetusele, lk 52).

Et raamatuga ei ole mindud kõigest lindistustekogu publitseerimise kergele teele, tunnistab muuhulgas ka juttude valikus silmatorkav sihipärasus ja läbimõeldus, tagamaks mitte pelgalt köitvust, vaid näitamaks just iseäralikku piiripealset elutunnetust, argiellu sekkuvat müstilisust, paikkondlikku hajusust ja tontlikkustki, õõva, mille põlistas võrumaise, pärimuslikkust ja lokaalkoloriiti põimiva loomingu essentsiks Juhan Jaik. Et tema maastikud kattuvad Sommeri omadega, on oluline olnud varemgi (subjektiivse portreeloo Jaigist leiab „Räestu raamatust“) ning pole antud raamatuski tähtsusetu. Just Jaigi „Siukuningas“ (õieti „Pombi ja Siukuningas“, 1934) on ühes lõunaloos märgiliseks nägemuslikkuse äratajaks ning kirstu kaasapanuna ka üleloomulikkust (või argise urbanismiga harjunu perspektiivist hullust) kogenud Homeros Siska saatjaks teispoolsuses. Seesama tegelane aga tajus, et nägemuslikkust, mõistuspäraselt seletamatuid kogemusi ei saa edasi anda, vahendada: „Nagu ma oma sõnu lehepaberil nägin, tundus see kohe tolle nähtud maailma reetmisena“ (lk 197). Kas nüüd Sommer, omistades selle raamatuga endale küll vahendaja-kirjapanija, mitte isiklikult kogeja rolli, reedab midagi sellest ebatavaliselt nägemuslikust maailmast? Muidugi, rõõmustab reetmisest rikastuv lugeja.

1 Vt nt Jan Kaus, Täidetud ruum. Essee jalutamise kiituseks. – Looming 2016, nr 10, lk 1479–1480.

2 Janar Ala, Räestu rä-rä-rä-rägastikud. – Vikerkaar 2012, nr 10–11, lk 179.

3 Heili Sibrits, Lauri Sommer: iga elu on jutustus. – Postimees 2. XI 2016.

4 Auri Jürna, Lugu üksildusest ja armastusest. – Eesti Päevaleht 12. II 2010.

5 Berk Vaher, Inimteel. Rmt: Sõnastamatu lend sõnades. Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 223.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming