Õnnis on see luule

Rootsiaegsete luuletuste päästmiseks kitsalt antikvaarsest huviringist on Wimberg tõlkinud need tänapäeva eesti keelde.

MÄRT VÄLJATAGA

Ikka ja jälle on leidunud neid, kes püüavad tuletada sügavat ja saatuslikku mõtet tõsiasjast, et „õhtumaa“ kunstkirjanduse alguses seisab sõna „viha“, mēnin – millega hakkab ju pihta „Ilias“. Homerosega võrreldes lubab eesti kirjanduse algus õnnelikumat saatust, sest selle avafraasina seisab „Kui õnnis …“. Selline on muidugi ka Taaveti laulude avasõna: „Õnnis on inimene, kes ei käi õelate nõu järele“ ja see kordub veel mitmes psalmis. (Ps 40: „Õnnis on mees, kes paneb oma lootuse Issanda peale“; Ps 84: „Õnnis on inimene, kes sinu peale loodab“; Ps 112: „Õnnis on mees, kes kardab Issandat“ jne.)

Sääraseid õnnistusvormeleid – „Wohl dem Mann“, „Happy the man“ – nimetavad asjatundjad makarismideks. Makarismid ei tule ainult piiblist – neid leidub klassikalises luuleski. Ka Horatiuse oodi (III.29) read „õnnelik ja vägev on see, kes saab päeva lõpul öelda „Elasin““ on jätnud hilisemale luulele varieerimiseks ühe viljaka makaristliku vormeli.

Seega võiks pisut ebausklikus vaimus unistada, et eesti kirjanduse algus „õndsuse“ vaimust, värsiga: „Kui önnis on se Mees / ke Issa pehle lohtap“ oli hea enne. Parem alustada oma olemist õndsalt kui vihaselt. Aga tõenäoliselt on see siiski juhus, et esimene teadaolevalt säilinud eesti kunstluuletus on Reiner Brockmanni 1637. aastal kirjutatud pulma­laul ning et ilmalik originaalluule edestab kiriklikku ja tõlkelist. Leidub ka uskujaid sellesse, et eestikeelne riimilis-meetriline kunstluule tekkis lausa sajand varem kirikulauluna, sest kiitvaid märkusi õnnestunud laulutõlgetest esineb mitmes allikas. Aga ühtegi näidet nende kohta säilinud pole. See-eest on meil elegantne aleksandriinides pulmalaul, milles jõutakse esimese värsi taevaisa juurest ruttu pruudi isa ja temalt oodatava kaasavara juurde ning sealt edasi juba pulmavoodisse sugu tegema.

Tõenäoliselt on juhus, et esimene teadaolevalt säilinud eesti kunstluuletus on Reiner Brockmanni 1637. aastal kirjutatud pulmalaul ning et ilmalik originaalluule edestab kiriklikku ja tõlkelist.

Avalik omand / Wikimedia Commons

Eesti kunstluule või -värss võinuks vabalt sündida luterlikust või ka katoliku koraalist, kuid valis sünnižanriks juhuluule. Selle üle, kui lähedal või kaugel tollane kirikulaul ja juhuluule teineteisest seisavad, vaieldakse. Pealtnäha paistavad need žanrid vastandlikud: üks pürib igavikku, kiitma loojat ja kutsuma meeleparandusele ning peaks olema lauldav; teine on mõeldud maise elu verstapostide ja tähtsate sündmuste tähistamiseks ning peaks olema etteloetav. Tegelikkuses aga ei tarvitse vahe kuigi järsk olla, sest usulises kultuuris kujutavad inimese ajaliku eluloo tähised endast ühe igavese suure loo uut läbimängu. Samm psalmist frivoolse pulmanaljani võib olla lühike.

***

Paistab, et „juhuluule“ sõna on hakanud viimastel kümnenditel selle uurijatele ebamugavust valmistama – küllap hirmust, et analoogselt „juhutöö“ või „juhuseksiga“ kleepub sellele alahindav maik. Arvan, et mure on asjatu ning uute ebamugavate analoogide tõttu ei tarvitse vanu termineid veel ümber teha. Gelegenheitsdichtung, occasional poetry – mingi elujuhtumi puhuks kirjutatud luule – on juurdunud nimega vana ja väärikas žanr. Goethe olevat selle lausa kõrgeimaks luuleliigiks kuulutanud (kuigi pidas vist silmas mõneti teistsugust tähendust: hetkemeeleolu tabamist luules).

Tõsi, juhuluule pole Eestis oma rootsiaegset hiilgust hiljem enam saavutanud. Erand on Gustav Suits, kelle pühendusluuletused – Estonia teatrile, Tartu ülikoolile, Irboska ohvritele – kuuluvad meie luule tippu. Hilisemal ajal on püsiväärtuslikku juhuluulet kirjutanud ka Ain Kaalep. Mäletan, kuidas eelmise presidendi ajal pöörduti kirjanike liidu poole sooviga saada luuletus üheks Eesti ja Soome riikluse aastapäeva ürituseks. Aga kes sellist enam kirjutada mõistab? Õnneks võttis juhuluuletööotsa teha Karl Martin Sinijärv ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Kui W. H. Auden püüdis pärast W. B. Yeatsi surma formuleerida oma eelkäija saavutusi, millest on hilisematel luuletajatel kasu olnud, mainis ta ühena ära just juhuluule kui tõsise žanri elluäratamist. USA demokraatidest presidendid on ametisse nimetamise tseremooniaks ikka ja jälle tellinud juhupoeesiat, ning kuigi tulemused on olnud kord säravamad, kord tuhmimad, on need vähemalt luule olemasolu avalikkusele teadvustanud.

Renessansi humanism aga tähtsustas haridust, pidas luuletamisoskust hariduse lahutamatuks osaks ning soovis, et juhuluule käiks inimese igapäeva­elu juurde. Marju Lepajõe on toonase ideaali iseloomustamiseks laenanud Martin Opitzi sõnu: „Ühtegi raamatut, pulma ega matust ei tehta poeetideta; ja justkui keegi ei saaks üksinda surra, maetakse meie luuletused koos nendega. Meid tahetakse iga kausi ja kannu peale…“ Iga sündmus nõudis luulet ja nõudlus sünnitas pakkumise.

Tollessamas artiklis „Reiner Brockmanni värsside vältimatusest“ (KK 2009, nr 10) juhib Lepajõe tähelepanu vastuolule Brockmanni ja üldse rootsiaegse juhuluule retseptsioonis. Ühelt poolt on viimasel veerandsajandil tehtud suuri edusamme nähtuse ajaloolis-filoloogilisel või antikvaarsel läbivalgustamisel (Martin Klöker, Kristi Viiding, Katre Kaju jpt). Teiselt poolt ei ole seda ikka osatud eesti kirjanduslukku integreerida. Üldkäsitlustes pole alavääristavad epiteedid ja tühifraasid „juhuluule“ ümbert kusagile kadunud. Väljapääsuteena soovitas Lepajõe süveneda tolleaegsesse humanistlik-protestantlikku tausta, mis muutis eesti­keelse juhuluule tekkimise „vältimatuks“: „Brockmanni eestikeelseid luuletusi võiks näha humanismi inimkäsituse ja variatio-ülistuse loomuliku jätkuna: nende mõte on neis enestes – talitseda ühe keele silbid ja sõnad lauluks, et ülistada kunste ja õppida tundma Jumala loometööd.“ Variatio-ülistus tähendab siin humanistide rõõmu ja tänu Jumala loomingu mitmekesisuse üle. Kuna issanda rikkalikku loomaaeda kuulus ka eesti keel, tuli kiita ja tarvitada sedagi.

Eesti juhuluule oli üks paljudest võsudest saksa- ja ladinakeelsest humanistlikust luulest ja sellel omakorda oli küllap tihe seos lõunapoolsema luulega. See andis ette teatavad tüübiraamid, milles sai avalduda üksikluuletajate individuaalsus, aga neli sajandit hiljem on tavalugejatel seda juba raske tabada. Ei teagi, kui palju on välja selgitatud seda, millises osas koosneb XVII eesti luule juba ette antud vormelitest, rahvusvahelistest valmistükkidest, mida autorid on enam-vähem oma tahtmist mööda kombineerinud. Igatahes mõttearenduste, lause ja vormi poolest on rootsiaegne luule ärkamisaegsest sageli keerukam.

Oma essees igatses Marju Lepajõe suure, Juri Tõnjanovi laadis strukturalistliku luuleloo järele, mis kirjeldaks eesti luule kui organismi evolutsiooni. Ta spekuleeris: „Praegune luule on XVII sajandi luulele peaaegu vastandlik. Tollase jõulise koondava vertikaalsuse on asendanud kohati isegi täielik hajusus, ent eksistentsiaalne mõõde on mõlemal, ühel ühtviisi, teisel teistviisi. … Kumbki pool saab tähenduse teisest ning vormiajalugu saaks kõik küljed ühte struktuuri hõlmata, näidata kõigi vormide vältimatust.“

Kui samas spekulatiivses vaimus küsida, kuidas eesti luule toonane algus ja praegune ots omavahel riimuvad, torkab pähe üks paralleel. Küllap kõige noorem end eesti luulesse sisseseadnud kirjutaja on Triin Paja. Tema looming on kõike muud kui juhuluule, sest päevasündmused figureerivad selle taustal ainult väga kauge kajana. Aga samamoodi nagu Brockmann lähtub ka Paja rahvusvahelisest taustast, teatava internatsionaalse modernismi konventsioonidest. Enne eesti keeles avaldamist esines ta n-ö rahvusvahelises stiilis ingliskeelsete luuletustega mitmes prestiižikas veebi- ja paberajakirjas.

***

Jaak Urmet/Wimberg on haaranud rootsi­aegse luule eesti luulelukku lõimimisel sarvist hoopis omamoodi võttega. Ka tema soovib vana luulet välja päästa antikvaarsest huviringist, nii et see hakkaks kaasa kõlama laiemas luuleloos. Selle nimel on ta tõlkinud enam-vähem kogu tollase ilmaliku korpuse tänapäeva eesti keelde. Korpuse piirid, nagu Urmet eessõnas ka rõhutab, jäävad paratamatult mõnevõrra uduseks – seda eristuste ilmalik/kiriklik, algupärane/tõlkeline, aga ka kunstiline/folkloorne ähmasuse tõttu.

See on põnev ja väga kiiduväärne eksperiment, sest filoloogilise ettevalmistuseta lugejale jääb toonane luule kaunis ligipääsmatuks. Peamine põhjus on kirja­viisis, aga kui luuletused ka tänapäeva kirjaviisi ümber kirjutada, jäävad segama nelja sajandiga muutunud sõnatähendused ja grammatika. Ja kui luuletused tänapäevasteks transkribeerida (umbes nii: „Kui õnnis on see mees, ke isa peale loodab / (ke kõiges paigas on) ning õnne järel ootab, / kumb Jumal ise toob, kumb Jumal annab neile, / ke hästi käivad eel, oo ristirahvas, teile!“ jne), seletada lahti hämarad sõnad („ke“, „kumb“) ja grammatilised konstruktsioonid, siis pole ikkagi kindel, kas üldse või kui paljudele oleks selline kommenteeritud väljaanne tänapäeval luulena loetav ja nauditav.

XX sajandi editeerijad on kippunud varasemat luulet lugemike ja antoloogiate tarvis ülearugi kohendama. Kas toimetaja ikka tohib panna Kristjan Jaaku „igavikku endale otsima“? Tõsi, koolipoisid hakkaksid ju „omale igavuse“ otsimise ning „ilusa haisuga mirdikese“ üle lolli nalja viskama. Kuid viisakam oleks ikkagi piirduda kirjaviisi moderniseerimisega ning jätta sõnad asendamata. Lõpuks aga oleneb kõik tekstist ja selle otstarbest: vana värsi suupärastamisest laiatarbekoorilauludes tõenäoliselt ei pääse.

Wimberg pole aga hakanud vanu tekste redigeerima-moderniseerima, vaid on need „transpoetiseerinud“, see tähendab, tõlkinud. Ja ta on seda teinud meisterlikult. Säilitatud on originaalide meetrum, mõnel juhul on seda ka silutud. Riimid on aga tulnud ligikaudu kolmandikul juhtudest ümber vahetada. Muutunud on sõnavara ja süntaks. Wimbergi poeetika on üldjoontes post­arbujalik: täpsed täisriimid, selge ja reljeefne väljendus. Aga postarbujalikkus ristatuna XVII sajandiga annab sageli tulemuseks pigem midagi vahepealset, s.t hilisärkamisaegset. Võib-olla selleks, et lõimida XVII sajandi luule XXI sajandisse, võinuks eksperimenteerida hoopis nüüdisaegsema poeetikaga, s.t vabavärsiga? See on õigupoolest probleem, mis seisab praegu igasuguse vormilise luule tõlkija ees. Kui vormiline (riimilis-ekvimeetriline) tõlge võis 1980. aastatel veel mõjuda elava luulena ja sellesse sulanduda, sest tollal kirjutasid sellist luulet kaasaegsedki, siis praegu on tõlkeluulest (laulusõnade ja lasteluule kõrval) saanud pigem vormilise luule viimane pelgupaik. Riimluule seisund praeguses kirjanduspildis sarnaneb natuke juhuluule seisundiga kirjandusloos – see on justkui võõrkeha.

Wimbergi eksperiment on väga tänuväärne. Õnne korral võib see ka ehitada silla eesti luule algusest tänapäeva. Võib-olla näiteks Brockmanni „Oda esthonica jambico-trochaica“ hakkabki tulevastes koolilugemikes seisma paralleelselt algkujul ja Wimbergi tõlkes. Aga raamatu väärtus ei piirdu ainult Wimbergi tõlgetega. Ta on osanud endale appi värvata asjatundliku abiväe: toimetaja Aira Võsa, tõlkija Kärri Sõelsepa, konsultandi Kristi Viidingu jt. Nõnda on raamatust võimalik lugeda paralleelselt Wimbergi „transpoetiseeringutega“ kõikide algtekstide kvaliteetseid transkriptsioone, aga ka Andreas Sandhageni matusekõnet Brockmannile, mille mõttekäigud ei jää oma labürintjalt peenuselt maha John Donne’i omadest. Nõnda on ühtede kaante vahele saanud õigupoolest mitu raamatut, millest igaühel võib olla oma otstarve.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht