Inimene, loodus, lootus

Anni Kytömäki seirab romaanis „Margarita“ sarnaseid jooni inimese ja looduse anatoomias. Metsarajad on kui mure- ja naerukurrud, naise keha ei erine kuigi palju pärlikarbi omast.

KAROLA KARLSON

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Inimesed on ühesugused, tallaku nad linnatänavat või metsaradu. Iga hingetõmbega täidab kopse segu hapnikust, lämmastikust ja süsihappegaasist, tolmust, seenespooridest ja bakteritest. Süda pumpab verd, lihased liigutavad jäsemeid. Anni Kytömäki tõstab romaanis „Margarita“, millega pälvis 2020. aastal Finlandia kirjandusauhinna, pilgu antropotsentrilisest tasandist kõrgemale ning seirab sarnasusi inimese ja looduse anatoomias.

„Margaritas“ kirjeldatakse 1950ndate aastate eluolu sõjajärgses Soome ühiskonnas. Ometigi on teose loodusnostalgiline ja loodust leinav tajuruum lähedasem sci-fi žanri kliimadüstoopiale kui ajalooromaanile. Kui utoopia kirjeldab paradiisi ja düstoopia kaotatud paradiisi, siis millena määratleda meie olevikku? Paradiisina, mida ei ole kunagi olnud, mille kõrge pilvepiiri poole püüeldes me oma jalgealust aina madalamaks nühime. Margaret Atwood on märkinud, et meie ajastul on lihtsam uskuda düstoopiaid kui utoopiaid. Anni Kytömäki nendib, et praegune kliimadüstoopia oli aimatav juba XX sajandi keskpaigas. Inimese laastamistöö – maakide kaevandamine, metsaraie, imperialism liigikaaslaste ja loomade üle – on sealt alates üha tuure kogunud.

Siiski pole tegemist pessimistliku, vaid lootustandva teosega. Peategelane Senni Sarakorpi töötab Kankaristo sanatooriumis masseerijana. Tema käed liiguvad iga päev mööda sadu lihaseid ning aitavad kehasid, kuhu elu on vajutanud erisuguseid traumasid ja pingeid. Senni jutustuste najal rändab lugeja läbi aastate, metsade ja rabade, risti-rästi läbi Soome ja lõpuks Helsingisse. Justkui metsa läbiva seeneniidistikuna viib saatus Senni kokku arheoloog Aaro, sõdur Mikko, loodushuvilise Einar Kairamaa ja paljude teiste tegelastega, kes kõik on ühel või teisel moel omavahel seotud. Kytomäki on romaani läbiva kirju, mitme minategelase jutustusi hõlmava rägastiku meisterlikult kokku põiminud terviklikku sündmuste ahelikku. „Margarita“ jutustab ühtaegu ühe noore naise katsumustest, Soome sõjajärgsest ühiskonnast ning ka metsade ja floora-fauna hävingust.

Romaani proosakeel on lüüriline ja sensuaalne, autori metsaerootika pendeldab romantika ja groteski vahel – igati sobilik iseloomustamaks inimliigi suhet meie planeedi ja selle „ressursside“, teisisõnu, loodusega. „Rabad hakkavad pehmenema, nende kõhus lebab aasta­tuhandete turvas, ojades voolab vesi. Loodus on veatu, inimkeha samuti. Veri voolab soontes“ (lk 17). Jõed ja ojad on maa sooned, ülesõhitud jõel on „pahupidi pööratud sisikond“ (lk 265). Senni Sarakorpi kandub läbi elu nagu veevoolust kantud pärlikarp, tema tulevikku vormivad sündmused toimuvad naise tahtest sõltumatult. Justnagu liivatera sugeneb pärlikarbi kotta, jääb Senni soovimatult rasedaks.

Erinevalt pärlikarbist, kus ajapikku kasvab mineraalist pärl, ei ole Senni keha lootele vastuvõtlik. Raseduse alguses tekkinud halvav iiveldus, mille tagajärjel vesigi noore naise kehas ei püsi, ei lõpe nädalate ega kuudega. Kui ema viib Senni naistearsti juurde, et rasedus katkestada ja tema elu päästa, selgitatakse neile, et Soome riik on kehtestanud abordikeelu. Sõjajärgsetel aastatel on igal naisel vaja saada 4–6 last, „sünni­tamine on naiste isamaalise sõjaväeteenistuskohuse täitmine“ (lk 194). Nii nagu metsad, mida sõjajärgsetel aastatel innukalt langetama hakati, on naise keha rahvuslik ressurss. Senni pääseb surmast napilt – kaheksandal raseduskuul, kui tema kehast on järele jäänud kõht ja seda kandev 28 kg kaaluv luukere, toimetatakse ta haiglasse, diagnoositakse hyperemesis gravidarum ning tema kehast opereeritakse välja nii laps kui emakas.

Soome kirjanik Anni Kytömäki

Liisa Valonen / Gummerus

Senni rasedusperioodi alalise iivelduse ja deliiriumiseisundi kirjeldus on teose üks imetlusväärsemaid kirjanduslikke keerdkäike. Noor naine sulgeb silmad teadvuse reaalsusele, mida ta enam kanda ei jaksa, ning tema psüühe pageb loodusesse. „Jõevool kannab mind leebelt üle põhja kirjavate kivide. Samblapaelad riivavad mu põski, kivi veereb kõhu pealt minema. Triivin jääkaane all alamjooksu poole. Ma ei ava veel silmi. Kaugel laugude taga on valge ruum, kus ema nutab vaikselt oma lapse surma pärast“ (lk 223). Keha on vees kergem. Senni tuleb aegamisi teadvusele, jõevool kannab ta kuivale kaldapealsele.

Inimkeha ja mets, mida on rünnatud ja rüüstatud, taastuvad ühtmoodi aegapidi ja ebatäielikult. Natura non facit saltus. Haavadest jäävad armid. „Kõhtu ei jää tühja õõnsust, kui siseelundid kohanevad ja oma paika muganduvad,“ märgib Senni oma puusade vahele jäänud tühimiku kohta (lk 228). Küll aga jääb kogetud nälg tema keha kummitama ka kolm aastat hiljem, masseerija­käed ei saavuta enam kunagi endist lihas­sitkust. Senni läheb ometi eluga edasi ning leiab oma koha Helsingi haiglas, kus asub põetama polioviirusest halvatud kehasid. Mõne aasta pärast leiutatakse vaktsiin, inimene saavutab looduse üle järjekordse võidu.

Kõiki „Margarita“ tegelasi on õnnistatud erksa tajuga neid ümbritseva looduse suhtes. Mõnele neist on mets kodu ja pelgupaik, teistele toitja ja kaitsja või hoopiski imetlus- ja ihaobjekt. Samal ajal näeb ebaisikuline riik metsa kui ressurssi, mis tuleb rahva kasuks tööle panna – ängistav kapitalismiajastu kreedo. Keskkonnateadlane Robert Nixon on kasutanud inimese loodus­hävitusliku tegevuse kohta tabavat terminit „aeglane vägivald“.1 Seal, kus laiuvad põllud, kõrgus kunagi põlismets. Loodus on sellegipoolest ka praegu kõikjal ja kõik – ükskõik kuidas me ka ei püüa end loodusest väljapoole asetada, jääb inimene selle osaks. „Asfalt on kõva, aga rabe koorik, aluspõhjakivim värahtab selle all ja kirvendab jalgades. Linna asemel on kunagi olnud mets, ja hämaras tundub, et see ei olegi kadunud. Majad tõusevad mäeküngasteks, inimesed kohisevad oma elu nagu puud, niisama vabad oma maailmas“ (lk 348). Inimene kui liik võib loodusega käituda kui imperialistlik ihne valitseja ja ometi pakub mets inimesele kui üksikolendile lohutust ja kaitset. Aastatega sissetallatud metsarajad on kui mure- ja naerukurrud, inimese ja looduse ühtekuuluvuse tõestus.

Kytömäki teoses kõlab ka delikaatne feministlik alatoon. Naise keha ei erine kuigi palju pärlikarbi omast. Mis kõik seda läbib … Sealhulgas haigused, bakterid ja inimesed, aeg ja tunded, külm ja kuum. Senni suhe loodusega on lähedasem ja erootilisem kui ühegi liigikaaslasega, kuid ometi peab ta leppima oma abitu inimlikkusega, tunnistama suuremaid jõude ja eluhoovusi. Kas Senni keha võitleb lapsekandmise vastu seetõttu, et Senni nõustub Einar Kairamaa poja Anttiga, kelle meelest ei ole õige niisugusesse maailma uut inimlooma tuua? Anttil on valikuvabadus, Senni õigus oma kehale jääb alla riigi vajadustele.

Kas metsade maharaiumine ja puude töötlemine toodeteks on vajalik? Kas sajad pärlikarbid peavad surema selle pärast, et inimene tahab kihlasõrmusele kaunistust? Meie ajastu kapitalistlik loogika, mille kohaselt tuleb tagada pidev majanduskasv, annab ise vastuse. Theodor Adorno sõnadega: inimkonna ellujäämist ohustavad selle enda sotsiaalsed konstruktsioonid.2 Anni Kytömäki romaanis tuntakse nostalgiat aja järele, mil Soome kaugemaid paiku katsid põlismetsad ning nüüdseks väljasuremisohus loomad said elada oma loomulikus keskkonnas. Tänapäeva lugeja ei suuda paraku 70 aasta tagust hävitustööd tunnistades kogeda samasugust häiritust kui „Margarita“ tegelased – planeedil elu väljasuretamisest on saanud normaalsus, millega lepime. Kui aga oravatel on metsas tagavarapesad, nagu märgitakse „Margaritas“, siis inimestel tagavaraplaneeti ei ole. On ainult üks Maa, midagi Maa loodusest on veel alles ning inimene jagab sellega suuremat ühisosa kui hingetu, kasvuprotsente ragistava masinavärgiga.

1 Rob Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Harvard University Press, 2013.

2 „The forms of humanity’s own global societal constitutions threaten its life, if a self-conscious global subject does not develop and intervene.“ Rmt: History and Freedom: Lectures 1964-1965. Polity, 2006, lk 151-152.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht