Külla tuleb ungarlane

Kaupo Meiel

Ungarlased on eestlastele alati olnud nii kaugel ja samas nii lähedal. Kultuurilised kokkupuuted on küll järjepidevad – tunnustus selle eest Ungari instituudile ja ungari kultuuriseltsile –, kuid mitte just eriliselt silmapaistvad, mis pole sugugi mõeldud etteheitena. Pakutud on üpris kirevat valikut oma kultuurist, korraldatud näitusi ja kontserte ning vahendatud ungari kirjandust.

Kõneldes kirjandusest, siis nii suure „maniakiga“ nagu poolakate suur sõber Hendrik Lindepuu pole ungarlasi eestlaste seas pärast Edvin Hiedelit kahjuks enam õnnistatud, kuigi Reet Klettenbergile võib vist panustada juba küll. Eesti rahvas on väike rahvas ja eesti keel väike keel, mistõttu on see, mida saame oma emakeeles, geopoliitilises ja maailmakultuurilise mõjuvõimu mõttes pigem vähetähtsatelt maadelt pärit teostest lugeda, sõltunud väga palju sellest, kas parasjagu tegutseb mõni missioonitundeline ja produktiivne tõlkija-populariseerija või mitte. Minu iidolid selles kategoorias on Hendrik Sepamaa ja Leo Metsar.

Ungari instituudi andmetel on viimasel ajal ungari keelest eesti keelde jõudnud näputäis näidendeid poola-ungari draamaantoloogias „teater. näidendid. dramaty. drámák“, Péter Dóka lasteraamat „Lilla Kuningatütar“ ja ungari novellide valimik „Maailma nukraim orkester“.

10+21=1

Kui geopoliitiliselt väheoluliste rahvaste kirjandust eesti keeles ilmub, on kõige suurem oht nende retseptsioonis jääda õhkama „hea, et seegi ilmus, pole, jah, kõige parem, aga vähemalt ilmus ja see on ju suur asi, on ju, eks ole, olgem õnnelikud“. Selline suhtumine on kultuurivaenulik. Võimalusi, et väikerahvaste autoreid, eriti uuemat kirjandust, jõuab pisirahva keelde, on vähe, mistap tuleb iga väljaande suhtes olla isegi topeltkriitiline, topeltnõudlik ja peksta armutult maha kõik, mis on halvasti tehtud, et mitte keegi mitte kunagi enam ei julgeks teha midagi sellist, mis sülgab näkku korraga kahele kultuurile, mis niigi tühja kõhtu ja alandust peavad kannatama.

„Maailma nukraima orkestri“ puhul õhkamise ohtu ei ole. Liigse ilukõneta võib nentida, et see on täiesti korralik novellivalimik teraselt valitud lugudega, mis kõik ühe erandiga (Éva Berniczky lugu „Blastula“) toetavad tervikut. Raamatusse on koondatud 21 novelli kümnelt ungari kirjanikult aastatest 1992–2014. Need esindavad kõik veidi suuremal või vähemal määral maagilist realismi.

Lugusid ühendab käivituspunkt, milleks on võõra saabumine, olgu see siis isik, tunne või ese. Külalise tulekut vaadeldakse vastuvõtjate, aga ka kui tulija enda seisukohalt. Tuleb tunnustada koostajaid, kes tahes või tahtmata panid valimiku kokku kõlama nüüd nii ungarlasi kui ka meid puudutava põgenike teemaga. Ajastus on ideaalne. Ei maksa siiski unustada, et kogu tekstid pärinevad varasemast ajast, mis tõestab nii ajaloo kordumist kui ürghirme.

Lugudest lühidalt

Éva Bánki, “Retk Ääremaale” (tõlkinud Reet Klettenberg). Valimiku avaloos rändame koos katku eest põgeneva dekameronliku seltskonnaga Itaaliast Ungarisse, läbime aja ja ruumi. Ilus poeetiline lugu juhatab väga hästi sisse kogumiku üldisesse meeleolusse. Sellest loost leiab eneseiroonilise määratluse ungarlaste kohta: „Need ungarlased ei oska ilma poliitikat asjasse segamata isegi armatseda“ (lk 17). Külla tulevad itaallased.

Centauri, „Kaev päikese all“ (Klettenberg). Hästi lahti ja läbi kirjutatud kloostrielu, mis keerleb elusast peast mädaneva Krisostomuse ümber. Selge narratiiviga, üks valimiku pikemaid teoseid. Külla tulevad rüüstajad ja mõrtsukad.

Ervin Lázár, „Hulgus“, „Sepp“ (mõlemad Klettenberg), „Portselannukk“ ja „Kirburohi“ (mõlemad Siiri Kolka). Eestlaste seas kultusliku „Seitsmepäise haldja“ (tõlkinud Edvin Hiedel) autori rahvalikus laadis täpsed ja lakoonilised mõistulood või olupildid külaelust ähvardavas, ohtlikus ning mõistetamatus maailmas. Külla tulevad hulgus, saatan, üleloomulike võimetega mees ja ülekohtu eest põgenev švaabi vanapaar.

László Darvasi, „Iseäralik lugu Müttenheimi koletisest“ (Kolka) ja „Maailma nukraim orkester“ (Klettenberg). Esimene on XVII sajandisse paigutatud kiretult kirjeldatud iseäralik mõrvalugu. Külla tuleb koletis. Valimiku nimilugu on allegooriline ja sümbolistlik jutustus võimust, korruptsioonist ja unistuste purustamisest. Võimas kraam. Külla tuleb paks mees.

Margit Halász, „Võlur Mario“ (Kirsi Zirel). Veidi hüpliku stiiliga hoogne lugu kingatehasest, selle juhtidest ja alluvatest. Lugu, mis võiks juhtuda Eestiski. Külla tuleb itaalia ettevõtja.

György Dragomán, katkendid romaanist „Tuleriit“ (Leelo Jõulu). Parem olnuks need hälbivad viis laastu ehk sellest valimikust välja jätta ja kogu „Tuleriit“ eesti keelde tõlkida. Külla tuleb vanaema.

Gábor Vida, „Kerkiv torn“ (Aune Esinurm). Pikem parajalt põnev novell külaelust ja sellest, kuidas kõik kordub. Külla tuleb põhjapõder.

Ádám Bodor, „Sugulaste hais“, „Melissa Bogdanowitzi jalajälg“ ja „Anatol Korkoduse õhtusöök“ (Klettenberg). Kõik kolm novelli on tõsised ja omajagu masendavad. Klassiku tunneb kohe ära. Külla tulevad põgenikud, tumedad jõud, kahtlased investorid.

Éva Berniczky, „Munamüüja pikk päev“ (Esinurm). Sümpaatne lihtsavõitu lookene lihtsast inimesest. Külla tuleb ahvatlus. Ka Berniczky „Blastula“ (Klettenberg) ei ole halb lugu, kuid langeb oma raskepärasusega valimiku stiilist ja meeleolust täiesti välja.

Zsolt Láng, „Hoole klooster“ (Lauri Eesmaa). Taas üks pikem novell ning taas kloostri- ja külaelu. Narratiiv on osalt selge, osalt jäävad aga detailid lahti kirjutamata. Valus ja sünge lugu, mis võtab valimiku ankruna kõik varem lahatud teemad kokku. Külla tulevad teksapüksid.

Tõrvatilk

Tõlgete kvaliteedile ei ole midagi märkimisväärset ette heita. Tõrvatilk valimiku meepotis on Mónika Dánéli järelsõna „Nakkavad lood, mürgised piirialad“ Klettenbergi tõlkes. See ei täida vähimalgi määral ootusi, mis on eesti lugejal vähe tuttavate, kui mitte tundmatute ungari kirjanike loomingu pisiantoloogia järelsõna suhtes. Eelkõige tulnuks anda igast autorist asjalik väike ülevaade, mis sisaldab loomingu kokkuvõtet ja mõnd olulisemat eluloolist fakti, mh sedagi, kas autor on mees või naine, sest eesnimele Zsolt või Gábor, rääkimata pseudonüümist Centauri, võib Eesti poolt vaadatuna vastata nii üks kui teine. Selle asemel on pikkade lohisevate lausete ja mahukate tsitaatidega essee, mida on vaev lugeda. Kogumiku koostamise põhimõtteid ning tegelikkust motiivide taga valgustab see äärmiselt napilt.

Eeskujudeks, kuidas järelsõna või ääremärkuste abil avada raamatut ja tutvustada lugejale asjassepuutuvat ajalugu, geograafiat ja kultuuritausta, võiksid olla tööd Jaak Rähesoo sulest, Lembit Remmelga tõlgitud „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ või Jüri Kallase saatesõnad mõne ulmeraamatu tõlkele.

„Maailma nukraim orkester“ Maris Kaskmanni mõjusas kujunduses täiendab ometi, kui õnnetu järelsõna välja jätta, suurepäraselt ungari kultuuri esindatust Eestis. Romantiline ugrimugri-ühtsus tuleb aga küll kohe üle parda visata. Kas me sealt äratundmist leiame, ei olegi määrav. Tänu neile maagilistele, veidralt naljakatele ja nukratele tekstidele saame heita pilgu hõimlaste vaimuilma. Seal kohtame suurt hulka pilkast pimedust, mida püüavad lõhkuda pisikesed tähekesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar