Kadunud jõge mäletamas

Jan Kaus

 

ekl arhiiv

 

Jaan Kaplinskil õnnestub luua teos, mis ühtaegu peitub intiimsesse kui ulatub universaalsesse.

 

Jaan Kaplinski, Seesama jõgi. Kujundanud Mari Kaljuste. Vagabund, 2007. 328 lk.

 

“Sellesama jõe” ilmumine on muidugi mõista sündmus, sellele viitas juba 21. aprilli Postimehes ilmunud pidulik referaat Rein Veidemanni sulest. Kuid Kaplinski puhul kaasneb sündmusega õnneks alati sisu, s.t sisu õigustab selle muutumist sündmuseks. Nii on ka “Sellesama jõe” puhul. Hoolimata sellest, kas Kaplinski maailmapilt või romaani karakterid, süžee või ideestik meeldivad, kujutab “Seesama jõgi” endast mastaapset romaani, sellist teost, mida kaasaegne eesti kirjandus kindlasti rohkem andma peaks. Ehk jääb siis proosa-aasta 2007 meelde positiivsena (osalt) tänu Jaan Kaplinskile.

“Seesama jõgi” on kirjutatud hästi. Võib-olla leidub lugejaid, keda võivad häirida Kaplinski filoloogilised valikud nagu nud-kesksõna lühendamine või diftongide põlgamine, vähemal määral ka onomatopoeetika (sõnad nagu “kätsatus”), kuid lugu on suudetud jutustada ühtaegu nii aeglaselt (võiks lausa öelda, et voolavalt) kui ka huviga jälgitavalt, ajuti lausa põnevust tekitavalt. Selles osas näitab vanameister jätkuvalt kindlat kätt.

Samuti on suutnud Kaplinski luua väga kihilise loo. Seda mitmes plaanis. Raamatus tegutseb palju huvitavaid karaktereid, nende hulgast tundub raamatu peategelane ehk isegi üks üheplaanilisemaid. Leidub tegelaskujusid, kes toimivad justkui varjudena taustal ning korraga – justkui imeväel – muutuvad nad tähenduslikuks, liituvad loo kihilisusse ning hakkavad seda kihilisust rikastama (minu lemmikuks kujunes peategelase vanaisa). Samuti tuleb ette ootamatuidki süžeekäike nagu loo kesksete tegelaste armastuskolmnurk raamatu lõpus, mis ehk nõrgema mehe käes muutunuks seebiveeliseks. Võib-olla võiks kahelda pisut raamatu keskses tegevusjoones, jutustaja ja Õpetaja suhtes – loo alguses tundub raamat rääkivat Õpetajast, kuid aegamisi suubub lugu üha enam jutustaja sisemaailma, tema kahtlemistesse ja ergastumistesse, tema üleelamistesse. Tekib dissonants: Õpetaja suur kuju madaldub raamatu finaalis naeruväärsuse piirile, jutustaja kannatused õilistavad ja idealiseerivad teda. Tegu on iga kirjaniku jaoks olulise peategelase teemaga – tundub, et minu kogemuse jaoks muutub Kaplinski loo jutustaja (kelle puhul on väga raske hoiduda tõmbamast paralleele autori endaga) kuidagi liiga plekituks, ideaalseks. Ta vaim tajub erksalt erinevaid nüansse, ta üleelamistes, heitlemistes ja isegi väsimustes on ülevust ja traagikat, tema loobumised mõjuvad üllalt, jutustaja isiksust rikastavalt: “Naljakas see kõik oli: eile oli ta korraks usklik kristlane, kes hardalt palvetas oma Jumala poole, täna oli ta pagan, kes tõi ohvrianni esivanemate jõele” (lk 290). Õpetaja “langemine” süvendab jutustaja plekitust veelgi.

 

Kuid Kaplinski teoste puhul mõjub ikka kõige huvitavamalt nii-öelda big picture, öeldava ontoloogiline haare.

Esiteks tundub “Seesama jõgi” jätkavat seda sotsiaalset ja filosoofilist sissevaadet eestluse lähiajalukku ja sellesse, mida lähiajalugu on eestlusega teinud, eestlaste lähiajaloolist enesepuhastust. Selle kirjeldamiseks sobiksid paralleelid viimase kümmekonna aasta eesti kirjanduse tähtteostega, Jaan Krossi “Paigallennu” ja Ene Mihkelsoni “Ahasveeruse unega”. Mõlemad kirjeldavad inimeste läbielamisi Eesti lähiajaloos(t), kuigi eri nurga alt. Kross püüdis näidata rahvuslikke kannatusi läbi piduliku, ehk isegi ekstaatilise loo kaudu. Lugu andekast Ullo Paerannast, kelle erakordne isiksus läks kaduma ajaloo hammasrataste vahel, tekitab paralleeli “Sellesama jõe” Õpetajaga, kelle karakterit ilmestavad samuti väga kõrge vaimne võimekus ja seda pärssinud nõukogude olud. Niisiis: kannatus ja andekus, saagem suureks vaimult, pisikeste olude kiuste. Õpetaja on kaotsiläinud suurmees nagu Ullo Paerandki (täpsustan, et ehk ei maksaks liialt rõhutada küsimust, kas Õpetaja prototüübiks on Uku Masing, kuigi selline seos asetaks Õpetaja täiesti uude valgusse; mina lähtun siin Õpetajast kui puhtalt ilukirjanduslikust kujust ja sümbolist). Õpetaja esindab vaimset haaret, mida on loetud Krossi kirjeldatud kadunud maailmast. Väga ilmekalt väljendub see Õpetaja soovitustes keelte õppimise kohta: “Nagu ma aru sain, loete te inglise ja vene keelt ja natuke prantsuse ja saksa keelt ka. Kasulik oleks muidugi veel skandinaavia keeltest mõni ja siis hispaania ja itaalia. Ja muidugi ladina ja kreeka” (lk 106). Ning mõni lehekülg hiljem iseloomustatakse Õpetajat (kes kannab romaanis Alo nime) järgnevalt: “Alo on ühtaegu nii Euroopa haridusega intellektuaal kui suurepärane juutluse tundja, rääkimata veel tema eruditsioonist India ja mõne muu meile eksootilise kultuuri vallas” (lk 125). Õpetaja erudeeritus kasvab praegusaja lugejale pea uskumatute piirideni: “Ta pidi jälle kord imestama Õpetaja teadmiste üle. Ei oleks osanud oodata, et ta ka lambakasvatuse kohta midagi asist oskab ütelda…” (lk 213). Kuigi Kaplinski lammutab raamatu lõpus pildi selle suurmehe suurusest – ei tasu unustada, et “Seesama jõgi” algab siiski Õpetaja matustest, kus antakse ka mõista, et õpilase ja Õpetaja suhted on head –, ei tühista see täielikult jutustaja jumaldavat suhtumist Õpetajasse: “Ta teadis, et tahaks olla Õpetaja läheduses, võiks teda lõputult kuulata, võiks tema hääks töötada, olla tema sekretär, teenija, sulane, ükskõik mida, et vaid tema läheduses olla…” (lk 257). Raamatu esimeses pooles meenus Õpetaja ja jutustaja vestlusi lugedes ka Rein Raua “Hector ja Bernard”, kuid viimases toimib õpetaja ja õpilase suhe palju tasapindsemalt. Kuigi Rauda ja Kaplinskit ühendab soe suhtumine dialoogide kirjeldamisse ja dialoogilisusse üleüldse, annab Kaplinski “Sellessamas jões” dialoogilisusele ka ähvardavaid alatoone, mis omakorda toob ta lähedale Ene Mihkelsoni suurteosele. Niisiis kirjeldab Kaplinski küll Krossi kombel suurt ja poeetilist kadunud aega ning selle inimesi, kelle huvi ja haritus tunduksid praeguses maailmas juba erandlikuna, kuid lisaks sellele tahab Kaplinski Mihkelsoni kombel ka minevikku sisse minna, minevikuga silmitsi seista, minevikuga arveid klaarida. Osavalt tekitab Kaplinski paralleeli jutustaja ja Õpetaja dialoogide ning jutustaja ja nõukogude võimu esindajate vestluste vahele – viimased näitavad dialoogilisuse pahupoolt, paisutades vestlused ülekuulaja või partorgi monoloogideks. Kaplinski puudutab kindlasti paljudele oma eakaaslastele ning ka talle endale hellasid teemasid. Partorg küsib jutustajalt: “Öelge mulle ausalt ja siiralt, kas te olete valmis tulema koos meiega, koos parteiga ja tema poliitikaga” ning “saades aru, et ühtaegu süüdistab ja õigustab end, et igal juhul peab nüüd tegema, ütlema midagi, mida oleks meeldivam ütlemata jätta” vastab jutustaja: “Jah, ma olen valmis” (lk 287). Ometi – jutustaja kaitseb nii Õpetajat – seega tundub, et autor püüab olla küll aus, aga ühtlasi kaitsta oma kangelast. Kaplinski riivab Mihkelsonile olulisi teemasid nii siin kui seal, näiteks soovimatust mäletada raskeid aegu ja sündmusi: “Ema oli paar korda öelnud päris järsult, et teab, et ta mees on surnud, ja midagi rohkemat ta teada ei taha” (lk 239). Nii KGB, küüditamise kui ka metsavendluse teema hiilib ka “Sellesama jõe” poeetilisemates, Eestimaa suvistel maastikel toimuvates osades: “Kas inimesed, kes olid käinud läbi Vorkutast, Karagandast, Kolõmast, said kunagi oma painajatest päris lahti?” (lk 150). Kõrvaltegelase Kaleviga jõutakse käia “järve taga rabasaarel, kus oli kunagi olnud metsavendade punker, mille julgeolekumehed kätte said – tänu ühele äraandjale, kes rünnaku ajal teadis välja minna ja ellu jäi” (lk 178). Muidugi, kui viimase tsitaadi sisu moodustab “Ahasveeruse une” temaatilise keskme, siis “Sellessamas jões” moodustab ta küll tausta, silmapiiri – kuid mis oleks tekst ilma kontekstita?

Aeg-ajalt see Krossilt tuttav tasand (kadunud esivanemad kui kadunud maailm, kus elati vähemalt vaimses mõttes kõrgemalt) ning Mihkelsonilt tuttav tasand (kadunud esivanemad kui kadunud või moonutatud mälu) põimuvad mõnes eriti ilusas motiivis, näiteks pildikeses, mis tabab jutustajat mahajäetud veskis nähtud vettiva tiibklaveri ees: “Kes olid inimesed, kes siin kauges kohas, veskimajas, kuhu kindlasti päeval ikka kostis rataste mürin ja lõgin, muretsesid endale tiibklaveri ja seda mängisid?” (lk 182). Tiibklaver esindab rahvuslikku ideaali, kus ka mölder mängis klaverit, kuid samas tähendaks selle möldri ja tema klaveri mäletamine pingutust, milleks keegi ei paista võimeline või valmis olevat.

 

Kuid eelöeldu ei tähenda, et Kaplinskil pole ajada oma asja. Seda ajab ta jõuliselt. Sümpaatne, et seda juhtmotiivi (mida jutustaja nimetabki asesõnaga “See”) ei suruta lugejale peale, vaid see jääbki ühtaegu meeleliseks ja poeetiliseks kangastuseks. Seda võib nimetada inimese kokkukuulumiseks maastikuga, koduse maapinna pühaduseks. Võib-olla ei tule see motiiv liiga jõuliselt esile jutustaja/autori rahvuslikult ambivalentse tausta tõttu, kuid olen Rein Veidemanniga nõus, et jutustajat müstilisse elamusse mässiv ujumine või hõljumine Lõuna-Eesti jões moodustab romaani sisulise keskpunkti – ühtlasi poeetilise ülistuse Eestimaa kaduvale ilule kui ka laiema, metafüüsilise üldistuse, kus põimuvad meelelised ihalused ning hingeline soov saada üheks olemasolevaga. Armastus ja soov vabaneda dihhotoomiatest kõlab siin ehk kõige sisendusjõulisemalt: “Ei, ei saa olla kahesugust armastust, armastus on see, mis kaotab piirid, ühendab kõik, teeb kõik üheks, mehe ja naise, lapse ja täiskasvanu, toob kõik sellesse valgusse, milles pole piire ja varje” (lk 205). Sellelaadseid mõtteid mõlgutab jutustaja pidevalt pärast müstilist jões ujumist, jões olemist, kõikevaldavat kokkukuulumistunnet: “Ei, olemine ei olnud mingi konstruktsioon, see oli kummaline vägi, voolus, milles olid omad keerised, võrendikud, sügavad ja madalad kohad. Olid ka kohad, kus oli olemas midagi, mida võis nimetada hääks ja pahaks, aga palju neid häid ja pahu kohti ei olnud” (lk 167). Kaplinski annab siin edasi igatsust vabaneda dihhotoomiatest: “Ta oli osake suurest Sellest, osake kõiksusest ja selle kõiksuse lohutavast ükskõiksusest” (lk 169). Muidugi ei suuda jutustaja sellist mõtteviisi hoida, selles püsida (kes suudaks?): “Ta mõtles, et ehk on Kurat siiski olemas ja näitab end parajal hetkel, siis, kui see tema ohvrile kõige ebameeldivam on” (lk 190). Kuid jutustajat kannustab pidevalt – näiteks luulet luues – mingi sügavam soov vastuolusid ületada: “Nii elas ta korraga usus ja uskmatuses, kuid ei tajunud seda vastuoluna. Luulet ju vastuoludeta polegi, luules võib kõik olla kõigega koos, Ristija Johannes Leole Lembituga, Lucifer apostel Paulusega…” (lk 47).

 

 

Niisiis ei arva ma, et “Seesama jõgi” viitab eelkõige Herakleitose kuulsaimale sententsile, vaid mingisugusele abstraktsele ja raskesti sõnastatavale soovile kuuluda kokku, olla osake – sellest ka jutustaja andumuslik kiindumus Õpetajasse: “Kas nad tõesti ei saa aru, kui oluline inimene Õpetaja talle on ja kuidas tal polegi suuremat unistust, kui tema seltsis olla ja tema õpilaseks saada?” (lk 220). Võimsa elamuse tekitab jutustaja vanaisa ootamatu piibupärandamine, mis tühistab sedastuse, mille kohaselt “oli vanaisaga ikka raske, ta oli nii teisest maailmast…” (lk 112) – vanaisa muutub sellega oluliseks, jutustaja elu tähendusrikkaks osaks. Tähenduslik on, kuidas jutustaja mõtleb oma armastatutele, eelkõige Estrile: “Nüüd ta tundis, et võib peaaegu öelda: Jumal on olemas. Ester oli talle selle sõnumi toonud, Ester, tema teednäitav täht. Märk, täht, imetäht” (lk 202). Ning Ester võib kokku sulada kõike teda ümbritsevaga nagu jutustaja sulandus oma müstilises elamuses jõkke: “Ester, päike, õnn, pühadus, üllatus – kõik sulasid kokku millekski imekergeks, mis tõstis ta lendu, heitis kõrgusse otsekui linnu” (lk 136).

“Seesama jõgi” räägib loo sellest, kuidas jutustajast saab täiskasvanu, kuidas ta väljub Eesti-nimelisest kohast, kus ta tundis esmakordselt kõigega kokkukuulumise tundeid – ta ületab järjekordse jõe, piirijõe ja lahkub Venemaale. Ülejäänu on juba ajalugu või kirjandusajalugu, kuid “Sellessamas jões” püstitub mälestusmärk autori noorusele – kadunud inimestele, kadunud aegadele, kadunud maastikele. Ja ehk eelkõige just kadunud tunnetele, kadunud jõele.

Nii õnnestubki Jaan Kaplinskil luua teos, mis ühtaegu peitub intiimsesse kui ulatub universaalsesse.