Igatsuste maa. Karl Ristikivi põgenemine reisides

Tiit Pruuli

Vaikse hääbumise, kaduviku, allakäigu, järk-järgulise hävingu motiivid on domineerivad nii Karl Ristikivi päevikus kui mitmetes romaanides.Noor kirjanik Karl Ristikivi kirjutas romaanis „Viikingite jälgedes” (1936): „Meie igatsustemaa seisis meie silmade ees. Küll oli ta veel kaugel, kaetud sinaka uduga, ja näis otse õhus hõljuvat. Kuid me kõik tundsime – see oli kauge rand, mida nägime tõusva päikese valguses.” Mitte ainult enamik Ristikivi romaanitegelasi, vaid eelkõige ta ise, üksik ja pelglik mees, keda tegi melanhoolseks aja paratamatu vool, otsis üht igatsuste maad, üht kindlat randa,  kuhu toetada jalg. Pidepunkte oma ebakindlale eksistentsile püüdis ta leida läbi elu, ent tegelikult pudenes kõik kirjandusväline kui liivast köis lõpuks sõrmede vahelt.

Karl Ristikivi „Päevaraamatu” (1957–1968) enam kui tuhandet lehekülge naudivad algusest lõpuni ilmselt vähesed kirjandushuvilised. See on ränk ja depressiivne, osalt ka tühiste korduvate üksikasjadega koormatud lugemine. Olgem uhked, et Eesti kultuurikiht on  nõnda rammus, et kannatab trükkida klassiku iga rea, ent midagi hullu poleks juhtunud, kui avaldatud versioon oleks olnud poole õhem praegusest. Vaieldamatult on „Päevaraamat” oluliseks täienduseks varem avaldatud kirjadele (1985/2006, 1987, 1996, 2000, 2002), noorusepäevikule (2000) ning senistele väljavõtetele „salapäevikust” (Bernard Kangro, 1986; Rutt Hindrikus, 2002). Kuigi tegelikult ei leia me siit just palju päris uut ainest, saame  siiski ehedat kinnitust sellele, mis juba teada. Ehkki päeviku näol on olemas ka tervik, tasub nendest, tõenäoliselt teadliku müüdiloometagamõttega kirja pandud märkmeist, teha teemadeks lahterdatud väljavõtteid. Me näeme, kuidas korduvad kirjanikule olulised isiklikud motiivid. Me leiame üksikuid detaile, mis avavad kirjaniku loomemeetodeid. Siit saaks veidi abimaterjali pagulasühiskonna analüüsimisekski.

Olulisim, mida need päevikud aga  avavad, on Ristikivi äng, depressioon, igavikuhirm. Need on needsamad „Hingede öö” lõputud koridorid, kust väljapääsu otsitakse. Ja üks väljapääs on lahkumine reisidele. Pea igal päevikuleheküljel näeme, kuidas mees, kes on „saanud aru, mis on vananemine ja üksijäämine“, mees, kel „on raske rahva hulgas”, põgeneb oma hirmude eest. Põgeneb kinosaalidesse, maailmamuusikasse, krimikirjandusse, ajalukku ja soojadele Vahemere maadele. Oma kirjanduslikku loomingutki on ta ise nimetanud „puhtaks eskapismiks” (kiri Kaja Noodlale 24. X 1970). Jah, muidugi on ta reisidki üks suur põgenemine. Miks ja mille või kelle eest Ristikivi siis reisides põgeneb? Võibolla heakodanliku Rootsi ühiskonna eest, kuhu ta ei sobitu: „Kui oleksin rootslane, kirjutaksin sellest, aga nüüd ei ole mul midagi muud teha, kui kõik alla neelata ja hiljem salaja välja sülitada” (7. VI 1959). Võib-olla rutiinse ametnikutöö  ja igavate pagulaskohustuste eest: „Issand Jumal, aita mind! Mul on täna nii lõpmata raske homse päeva eel, sest ma tean, et ma ka homme midagi ei suuda kaelast ära saada” (23. IV 1967). Võib-olla vallaslapsena sündinu kodutustunde eest: „34 aastat sellest päevast, kui purunes mu unistus, et mul oleks kunagi oma kodu” (25. X 1959). Või oma alaväärsuskompleksi eest: „Alati olen pidanud seisma alandlikult kõigi teiste sabas” (12. IV  1959), „Noored inimesed, kellele kõik teed on olnud lahti. Mulle on need alati olnud suletud” (30. IV 1960), „Millegipärast ei näi minul olema samu õigusi kui teistel” (Torremolinos 27. V 1959). Kindlasti põgeneb ta üksinduse eest: „Ja mul pole ühtki inimest, kellega rääkida” (18. III 1967), „Mul pole ju ühtki sõpra, kellele saaksin oma häda kurta” (12. I 1968).

Geograafiaharidusega Ristikivi, tihti kriitikute poolt eurooplaseks nimetatu, rändas aastakümneid  läbi Euroopa aja ja ruumi, nii oma teostes kui oma elus, isegi unenägudes (kiri Kangrole 1966). Ristikivi laseb „Rooma päeviku” (1976) autoril tunnistada: „Tundmatu maailm tõmbab meid rohkem kui kodu, kuigi me seda armastame”. Tundmatu maailm tõmbas Rootsis elanud Ristikivigi. Päevikus kirjutab ta, et on isegi mõelnud „katsetada päris tõsiselt reisijuhi ametiga…” (5. X 1960). Ristikivi on kirjutanud kolm puhast reisikirja:  „Itaalia capriccio” (1958), „Akropolis ja Areopaag” (1961), „Märkmeid Egiptusest” (1963). Ta on arvustanud Artur Adsoni „Reisiraamatut” ning kirjutanud eessõna Harald Merelaiu (Heino Jänese) kahele reisikirjade kogumikule „Teekond Läände” ja „Päikese tõusu poole”. Ta päevikulehekülgedel on fikseeritud küll kõik kümne aasta jooksul toimunud reisid, kuid need annavad siiski väga nappe teadmisi  või emotsioone nendest paikadest, mida Ristikivi visiteeris. Esimesed matkakirjeldused on ses osas mõnevõrra informatiivsemad, edaspidi muutub ümbruse kirjeldus üha napimaks ja üha enam domineerivad kirjutaja isiklikud (olme)meeleolud.

Kohati meenutab Ristikivi päevik esimese ümbermaailma soolopurjetaja sir Francis Chichesteri reisikirja: kord liiga külm, kord liiga palav, füüsiline ja vaimnegi enesetunne on harva positiivne. Välja arvatud esimesed  reisid, on nõrk tervis Ristikivi kõigi väljasõitude ebameeldivaks kaaslaseks. „Väsimus ja kõhuvalu on võtnud vähemalt pool selle reisi võludest” (İstanbulis 28. V 1966), „Aga täna hommikul tuli närvišokk” (Jeruusalemmas 26. III 1965), „Aegamööda on isegi mu tervis siin paranenud” (Rhodosel 13. X 1960), „Talla all on vill” (Bad-Nauheim 5. VI 1967). Ristikivi tunneb oma päevikus hirmu nii enne reisileminemist kui sealt naastes – mis on toimunud töö juures,  kas vannitoas on jooksev veekraan uputuse tekitanud, kas keegi sõpradest on ikka kirjutanud või kaardi saatnud: „Kodus polnud, Jumal tänatud, erilisi hiiobisõnumeid, ainult mõned tervitused ja telegrammid” (30. X 1962), „Kas mul üldse enam on kodu, kui ma tagasi jõuan? Või kas on seda kuigi kauaks?” (Siena 3. IX 1964), „Ma ei tea ka, missugused hiiobisõnumid mind kodus ootavad. Kas mul on üldse veel kodu?” (İzmir 7. VI 1966). 

Reiside planeerimine ja reisibüroodega suhtlemine, näiliselt ebaolulised nüansid, on päeviku üheks läbivaks teemaks. Ristikivi lendab rühmareisijana koos rootslastest turistidega sihtkohta, edasi liigub aga üsna palju omapäi, külastab kõiki olulisimaid turismiobjekte, väga paljusid muuseume, suurmeeste kunagisi elukohti. Vähe on aga ajaloolisi paiku, millega tutvumine Ristikivi tõeliselt vaimustab: „Varemed, mida itaallased on omamoodi  restaureerinud, ei paku just palju” (24. V 1962), „Knossose palee oli teataval määral pettumus” (3. VI 1964), „Pergamon ise ei pakkunud palju” (5. VI 1966), „Leidsin siiski Beethoveni sünnimaja, aga see oli teataval määral pettumus” (9. VI 1967). Akropolise kohta kirjutab ta reisikirjas „Akropolis ja Areopaag”, et „see paik rohkem kui ükski teine sümboliseerib mitte ainult antiiki, vaid kogu meie õhtumaist kultuuri”. Päevik täiendab aga nukralt: „Aga nagu alati on ettevalmistus ja ootus ilusam kui see, mida oleme oodanud” (7. V 1960). Rohkem meeliülendavat on pakkunud loodus ja kõige rahustavam ja sagedasem tegevus on päikesevõtt rannas, kõige erutavamateks hetkedeks on kohtumised kohalike meeste, aga näiteks ka ameerika madrustega: „Eile õhtul oli tõenäoliselt reisi kõrgpunkt. /—/ Juhtumisi kohtusid meie pilgud ja ma küsisin viisakuse pärast, kas jäätis on hea. /—/ Nagu kiuste just sel õhtul  ei olnud hotellis tants” (İstanbulis 31. V 1966), „Mu „sõber” laevalt ei ole ikka mind veel üles otsinud. Ega ma seda ka nii tõsiselt võtnud, ja pealegi on ilm halb” (Korfu 19. X 1962), „Pärast lõunat pargis kohtasin Luckyt, kes oli üks kahtlane, aga omamoodi huvitav ja isegi kaastunnet äratav tüüp” (Ateena 25. X 1962), „Mul ei ole enam midagi oodata. Mu ainsad tutvused siin on olnud saapapuhastajad” (İzmir 7. VI 1966).  Ristikivi ilukirjanduslik looming ja reisimine on mõistagi üsna tihedas seoses. Anneli Kõvamees ja Janika Kronberg on põhjalikult vaadelnud Ristikivi ja Itaalia suhet. Itaaliaga on seotud ta teosed „Ohver” (1928), „Põlev lipp” (1961), „Mõrsjalinik” (1965), „Nõiduse õpilane” (1967), „Õilsad südamed” (1970), „Rooma päevik”.

Teiseks Vahemere maaks, mis kirjanikku lummas ja innustas, oli Kreeka, külastatuim riik ta rännakuil. Ta õppis lisaks itaalia keelele  ka kreeka keelt, leidis sealt endale lähedased sõbrad, noore sõduri Spyrose ja koolipoisi Nicki: „Jumalagajätt Nickiga oli raske, sest ta hakkas jälle nutma, nuttis nagu laps” (Rhodos 30. V 1964). Kuigi enamuse „kulissidest” pani Ristikivi paika raamatute, kaartide ja muu selletaolise materjali abil, on ta ka oma reisidelt saanud konkreetset tuge ühe või teise teose kirjutamisel. „Viimse linna” jaoks vaatleb ta tausta  Rhodosel (10. X 1960). Romaan „Õilsad südamed” (1970), mis loob mitu üksteise sees olevat pilti, saab alguse Londonist, kus Ristikivi kogus materjali 1968. aastal. Londonis etendatakse teatris XVII sajandi autori näidendit „Kaks sõpra Firenzes”, mis omakorda jutustab Savonarola-aegsest Firenzest. Keskaegset Firenzet ja Itaaliat õppis Ristikivi tundma oma Itaalia ekskursioonidel aastatel 1956, 1958, 1963 ja 1964. „Kahekordse mängu” (1972) kirjutamise eel visiteeris Ristikivi Kopenhaagenit. Ent ka kohal käimata evis Ristikivi kaudse materjali põhjal sellist visualiseerimisvõimet, et Uku Masing kiidab: „Nagu käinuksid sääl ja näinuksid” (kiri 8. I 1969). Hele Lüüs on kiitnud Ristikivi fotograafivõimeid, mis viitavad samalaadsele pildiloomise oskusele: „Tal oli silma kompositsiooniks” (kiri kirjandusmuuseumile, F 260 M 9:15).

Päevikut lugedes tulevad tuttavatena ette  mitmed motiivid ja meeleolud, mida oleme kohanud ta teostes. Rändur Kaspar von Revingen põeb samasugust kohalejõudmispelgu kui tema päeviku trükkitoimetaja. Joaquim Barrera üksildus kodust eemal on peaaegu sama masendav kui Ristikivi oma. Konradini ideaalkuju sarnane oleks tahtnud ka Ristikivi olla ja Konradini palved on ka tema palved. Vaikse hääbumise, kaduviku, allakäigu, järkjärgulise hävingu motiivid domineerivad  nii Ristikivi päevikus kui mitmetes romaanides. „Rooma päevik” räägib antiikmaailma allakäigust, isiklik päevik ja kirjad kõnelevad Rooma võlu kadumisest esimese külastuse järel: „Ei saa ikka veel aru, miks Rooma mulle kord nii meeldis, et tingimata tahtsin siia tagasi tulla“ (kiri Hele Lüüsile 18. V 1971). Romaanis „Lohe hambad” (1970) on kirjeldatud loome- ja poliitilise energia hääbumist paguluses, seda teemat on täis ka kogu „Päevaraamat“. Lisaks  näitab „Viimne linn” (1962) rüütliordude hävingut, „Rõõmulaulu” (1966) taustaks on Prantsusmaa allakäik, „Imede saart” võiksime käsitleda kui utoopiate kadumist üleüldse. Ja Ristikivi luulegi on eelkõige lugu sellest, et „tuhat aastat on ainult üks silmapilk”, sellest, kuidas igavene igavik võidab olematu oleviku. Ristikivi päevaraamatu ühed dramaatilisemad sissekanded on tehtud tema eelviimasel Kreeka reisil 1967. aastal, mil ta saab teada,  et tema vana sõber Spyros on kihlatud ja „ma usun, et lõpetan päeviku selle aastaga – kui mingi vägevam võim seda juba enne ei lõpeta. Alustasin kirjutamist, kui mul midagi polnud. Nagu narrimiseks ulatati mulle vahepeal üht ja teist, nii et ma mõnikord hakkasin uskuma, et see needus on lõppenud. Aga ma ei ole võimeline kirjutama ainult kaotuste päevikut. Ma ei suuda enam. Täna hommikupoole käisin kord Akropolisel. Katsusin teha pilte inimestest, aga ma ei saa öelda, et oleksin õnnestunud. Mul ei ole midagi seekord siit koju kaasa viia” (Ateena 17. IX 1967).

Resigneerunud Ristikivi kirjutab Bernard Kangrole (13. VI 1971): „Nii on jõutagavarad lõppenud, et isegi maa, kus palmid kasvavad, enam eriti ei tõmba”. Ja päris eluõhtul (6. V 1977) tunnistab ta Kangrole: „Ja õigupoolest ei tõmba mind ka reisimine enam. See oli viimane lõbu, mis oli veel jäänud. Kui ma – küll  juba kümmekond aastat tagasi – äkki ringi vaatasin ja endalt küsisin: Mis ma siit otsin? Mis see mulle annab?” Esimesed reisid olid olnud täis rõõmsat optimismi: „Müüge auto ära ja sõitke Norrasse, see on palju mõistlikum. Siin on vanu puumaju nagu Tartuski ja keelgi tundub sama võõras nagu omal ajal Tallinnast Tartu sõites. Aga päris seiklused algavad alles homme, kui siit edasi metsikusse läände sõidame” (Arvo Mägile Trondheimist 1. IX 1952). Ent 1960. aastate  lõpust ei aita reisiminegi enam meeleolu hoida: „Olen puhkusele vaatamata närviline ja õrn,” kirjutab Ristikivi pärast Ateena sõitu (30. VIII 1966). Varem inspireerinud ajalehtede reisikuulutused ei paku enam midagi (3. IV 1967). Reisid jäävad justkui poolikuks: „Kardan, et väga palju on puudu jäänud” (London 20. VI 1968). Ristikivi „Päevaraamatu” toimetaja Janika Kronberg kirjutas Ristikivi esikromaani „Viikingite  jälgedes” kohta: „See on ränd, merereis, avastusretk, ehk siis sama motiiv, mille täpselt võtab kokku Ristikivi 1972. aastal ilmunud luulekogu pealkiri „Inimese teekond””. Luulekogus „Inimese teekond” on ka luuletus, mis algab nõnda: „Meie juured ei ole lapsepõlves, / kodumullas ja maakamaras, / murukoplis, / kus aabitsalapsed mängivad. / Meie juured on igas paigas, / Kust me kunagi mööda käinud.” 

Karl Ristikivi käis mööda järgmisi paiku:
1952 – Norra
1953 – London
1954 – Kopenhaagen
1955 – Madalmaad
1956 – Itaalia (Venezia, Rooma, Napoli, Capri,
Firenze, Milano)
1957 – Mallorca
1958 – Itaalia (Rooma, Napoli, Sitsiilia)
1959 – Hispaania (Malaga, Granada, Sevilla,
Gordoba)
1960 – Kreeka (Ateena, Delfi, Rhodos)
1960 – Kreeka (Ateena, Rhodos)
1961 – Kreeka (Rhodos)
1962 – Kreeka saarestik (Rhodos, Kos)
1962 – Kreeka (Ateena, Korfu)
1963 – Egiptus (Kairo, Assuan, Luxor)
1963 – Itaalia (Aadria rannik)
1964 – Kreeka (Ateena, Rhodos, Kreeta)
1964 – Itaalia (Jesolo rannik, Siena, San Gimigniano)
1965 – Egiptus, Süüria, Jordaania, Iisrael
1965 – Ibiza
1966 – Türgi (İstanbul, İzmir, Trooja, Efesos)
1966 – Kreeka (Ateena)
1967 – Lääne-Saksamaa (Bad-Nauheim, Koblenz,
Köln, Augsburg, München)
1967 – Kreeka (Ateena)
1968 – London
1968 – Kanada ja USA (Toronto, Montreal, New
York, Baltimore, Washington, Chicago)
1969 – Kreeka
1970 – Kopenhaagen
1971 – Itaalia (Rooma)
1972 – Küpros

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming