Helena Läks fragmentaarsuse vastu

Katrina Helstein

Helena Läks, Helena läks. Kujundanud Valter Jakovski. Verb, 2010. 44 lk.  Helena Läks. Kuhu ta läks? Tartusse. Tallinna. Muhule. Kuhu lähen mina koos Helena Läksi luulekoguga „Helena läks”? Kui paluda välja tuua kõige esimene mulje liivapaberist ja roosast  maailmast, kuhu mind kutsutakse, sis mis see oleks? Kas seda roosat on vaja? Kas seda liivapaberit on vaja? Kõik justkui peegeldaks – nii roosat kui ka karedat – elu, mis tihedalt läbiva kõnena lugejasse imbub. Pildikesed, lookesed proosalises jahmatavas sõnade poeesias, kus avaneb üpris sürrealistlik reaalsus – kõik on omavahel ühenduses, kõik lõimub lõpuks kõigeks, kuigi autor ise arvab oma kaasajast nõnda: „Mind õige natuke ängistab, et me niiii  ii-ii fragmentaarses maailmas elame” (http:// pesapesa.wordpress.com/2010/04/08/helenalaks).   

Seda fragmentaarsust saab tegelikult sõnudes või sõnades kaotada, luues oma luuletusi ja lugusid loob tegelikult iga luuletaja ka väärtuste süsteemi, mille järgi inimesed varem või hiljem käituma hakkavad või kui mitte just  käituma, sis pisutki lähenema ümbritsevale reaalsusele. Ühesõnaga fragmentaarsus kaob, kui ümbritsevat veel kord ise sõnastada, sis leiab loogika, mis juhib nii loojat kui ka loodu vastuvõtjat. Vähemasti minus tekkis kummaline – ahaa – selline sis võib olla ühe inimese maailma vastuvõtt: see on huvitav, see on naljakas, kohati jahmatav, kohati täiesti hämmeldusse viiv. Enamjaolt – kerge ja vaba – nii nagu Helena Läksi esitus Musta laega saalis 16.  veebruaril.       

No ja see ongi see reaalne, see päris, see, mis mind kah puudutab. Kõigi oma keeruliste ja naljakate eestindatud ingliskeelsete sõnadega. Mina kuulun sellesse ajastusse, nende inimeste juurde, kus Helena käibki ära, kuulun  sellesse maailma, kus hommikuti ärgatakse nurmenukkuvate poiste kõrval, õues käies kohatakse hulle vanamehi, kes lubavad peale minategelast surra, L&Mi tänaval inimestele andes võetakse nad kaasa oma fantaasiatesse, kus isegi Jeesus Kristus on nii inimlik, et tema mürri ja viirukihaisu mittearmastamine luuletuses muutub kuidagi viiteks kahele viimasele aastale elulugude buumis, ajastusse, kus New Yorgi kaksiktornide katastroofi paradigmas  ringi siugleme, sellesse bussi, rongi, kus minategelane kohtab inimesi ja iseennast, ka Vova seal bussijaamas – kõik on nii peaaegu ulatuses ja üldse mitte ainult raamatus. Selles kaoses, mis tegelikult pole sugugi mitte kõige hullem ja kohutavam kaos – kasvabki välja see fragmentaarne, aga ülinauditav tekst, mille ainsaks reegliks on: lase teisel olla ja sis on sul endal ka lõbusam.     

Alustada tuleks loomulikult vormist – mis kisub kaasa, rütmistub, lõhub piire. Aga eelkõige tuleb tähele panna sõnade keerulisust, mina hakkan luulekogu lugedes otsima kogu aeg sõna esialgset tähendust: mis on F2O, mis on milf, mis on deliktiline, mis on ekseem, mis on ürama, mis INRI , mis Mjöllner, mis Yoda, mis on lingua pura, mis on granfalloon – ja muidugi,  kui ma Helena Läksi kuulan, tema enesekindlust ja tema häält, ja kui ma hiljem loen, et Yoda on kuulsaim „Star Wars’i” tegelane, 25. tähtsast väljamõeldud tegelasest XX sajandil, siis hakkab mul kuidagi veidralt kodune olla selles fragmentaarsuses. Kõikide lood või sis kõik lood koonduvad lõpuks siia luulekokku kokku ja sis hakkavad elama. Võimalik on, et ma hakkan peale seda luulekogu asjadest paremini aru saama – miks ma küll nii naiivselt arvan, ma  ei tea, aga miskipärast teen ma selle järelduse üsna kiiresti. Ma tunnen, et just sõnastamisega annab Helena Läks võimaluse osa saada erinevatest võimalikest olemasoludest – olgu selleks kas või see üliintelligentne noor naine, kes noormehele katlakivilist teed pakub. Tegelikult ka Vovale raha laenanud kuri tegelane bussijaamaloos. Kaks kena skandinaaviadaamikest. See kõik tuleb pinnale – pinna alt, mille pealt minategelane tavaliselt kohtab teisi inimesi. 

Ja see kõik puudutab ja miskipärast panebki uskuma, et sõnastades seob Helena Läks kõik nad kokku iseendaga, selle roosa ja karedaga ja seekaudu puhastab, parandab. Lõhub piire fragmentide vahel või sis ühendab need omavahel tervikuks.         

Üks Helena Läksi luuletus annab märku, et fragmentaarsus ei ole üldse mitte tore ja palju parem oleks, kui maailm oleks sidusam. Kui see aeg, mis praegu on, meenutaks natuke ka seda, mis kunagi oli. Ehk sis inimesed oleksid rohkem seotud minevikuga või õigemini oleks minevik-olevik-tulevik omavahel pidevas dialoogis, et need poleks nii kaootiliselt laiali, nagu nad enamasti kaasajal on. Vähemasti  mina loen seda välja luuletusest „paadipõgenik kolmsada seitseteist”. Esialgu tundub see otsekui olevat pärisinimesest, aga sis kui veel kord lugeda, tuleb välja, et ta räägib ideest, mis lõpptulemusena siunatakse niimoodi ära: „ei tule enam ühtki laeva su triiviva eneseuhkuse / territoriaalvetesse / ükskõikne pimedus vaid”. See maksabki pidetusele ja sidumatusele lõpuks kätte. Ja on seda pidetusevastast sõnumit kuulda igas loos ja iga looga seda  vähendatakse.     

Pidetust ja seostamatust vähendatakse üpris hullumeelsete võrdlustega, kus Marju Kuut saab võrreldud Ray Charlesiga või vilepillimängija osutub seksikaks muusikuks, sest nad on ju kõik seksikad, või liigväikese rinnahoidja pigistust võrreldakse hõõruvpigistava mõttemalliga – need on hullumeelsed ja naljakad,  otsekui oleks karikaturist otsustanud joonistada pildi, aga sõnadega. Ka see lugu: „pärast seksi loen viplala lugusid ja muumitrolle / sest tõenäoliselt jäin rasedaks ja parem on juba aegsasti / ettelugemisskilli süvendama hakata” (lk 28) ajab lihtsalt naerma ja mõtlema, et kuidas küll niimoodi, aga kui päris aus olla, siis ega teisiti ei saagi arvatavasti. Vähemasti see roosa ja kare Helena, kes Läks. Ja võib-olla jõudis kohale ka maailma,  kus asjad omavahel seotud.