Elu algas liiga vara

Andra Teede

 

 

Sass Henno, Elu algab täna. Eesti Päevaleht, 2006. 250 lk.

 

Sass Henno tuli päevavalgele keskmisest suurema käraga. Ta on siiani noorim romaanivõistluse võitja, seda teab vist igaüks, kes on end vähegi asjaga kursis viitsinud hoida. Pärjatu “Mina olin siin” teemasuunitlus on uudne, keel terav, keskkond räpane. Noorsookuritegevuse triloogia esikteos ei jaksakski rohkem ülistuslaule kanda, sellepärast ei kavatse ma hakata siin tsiteerima me austatud kirjandusgurusid, kes noorsandi iga sosina ja hüüatuse suurepäraseks tembeldanud on. See oleks ajaraisk. Kui huvitab, siis taguge Google’i otsingumootorisse poisi nimi sisse ning ülipositiivset kriitikat saab küll ja küll. Ja olgu, ma ei hakka ka nendega vaidlema, vahet pole, las Henno olla siis meie noore kirjanduse säravaim ja helgeim, jätame “Mina olin siin” pikisilmi oodatud valguseks tunneli lõpus.

Mina võtan ette aga tema teise raamatu (õigupoolest kolmanda, lisaks on ilmunud tore lasteraamat “Mereröövlimäng“) “Elu algab täna”, mis on tegelikult ju esimene: äramärkimise romaanivõistlusel sai see juba kaks aastat enne võiduraamatut, Bahamapressi pandi teos kõigile kaemiseks üles aastal 2002. Kaante vahele jõudis romaan ikkagi teisena, alles hiljuti.

 

 

 

Pisike, pehme ja punane

Pisike punane raamat räägib kenderlikult (kuna Henno on oma loomingu külge Kaur Kenderi nime nii tihedalt kinnitanud, siis otsid ja leiad, eriti Kenderi töödega kursis olles, nende kahe vahel paratamatult liigagi palju seoseid) väga noore inimese suu läbi täiskasvanute maailmast (ja väga noor meie autor ju on, esikteose lõpetas ta 19aastaselt). Räägib ta automarkide ja rokenrolli keeles elust, millest iga keskmine mitte suureks saanud meesolend mõtleb, ta räägib rahategemisest ja naistest, ka litsidest, ja nupukustest, millega pääseda McDonald’si või hotelliarve tasumisest. Üldjoontes kõigest sellest, mida, vahet pole, kas siis paberi või filmilindi peal, aga kusagil kindlasti, kuuldud on. Raamat on kiire, samas mitte lendlev, pigem tormav, biidiga, mis juhib liiklust ja hingamist ja klubimuusikat igal sammul igas päevas.

Hennot on korduvalt teatamas kuuldud, et ta tahab kirjutada, kirjutabki insaideri pilgu läbi. Ta ütleb, et publik tahab uskuda, et kirjanik on (vähemalt simuleeritult) ise läbi elanud kõik kirjeldatavad seiklused; et kunst peab tooma ilma igasuguste kaitsekilpideta tarbijani selle, mida massid ise järele proovida ei suuda või oska. Selle pärast, suurte lubaduste pärast ajabki kurvastama, et “Elu algab täna” puhul mingit märkimisväärset ehedust või varem nägemata räppa silma ei hakka. Ka pole lõpp, mis on küll arvatavasti romaani tugevaim osa, liiga šokeeriv või tegelaskujud liiga usutavad või keelekasutus erakordne.

Et nüüd aga aus ja hea olla, tulevad nõrkusi üles lugedes muidugi mõttesse ka kohe täiesti aktsepteeritavad vabandused. Näiteks oodatud šoki tulemata jäämise kohta peab lisama, et kirjanduses polegi enam võimalik midagi täiesti uut korda saata, kõik on juba tehtud, iga võimalik tähemärgikasutus leiutati ja prooviti järele ammu enne meie aega. Ergo on praegustel noortel kahe peaga lohe sabaots sõrmede vahele pistetud: ühelt poolt on lihtsam elada juba valmis ehitatud maailmas, sest jalgratas pole mitte ainult leiutatud, vaid sellel on ka kastide kaupa lisavarustust ja selgesti loetav kasutusjuhend, teiselt poolt peab oma eelkäijatest veel rohkem tööd tegema, et saavutada kõrvetavat omanäolisust. Raamatu tehniliste vigade kallal nokkides tuleb aga meeles pidada, et tegemist on ikkagi noormehe esimese tööga. Ja päris esimene kirjanduslik katsetus on kõigil, isegi väga suure ande puhul, järgmistest nõrgem. Selle vastu ei saa, inimene ei sünnigi targaks ja osavaks, aeg peab õpetama. Kust peakski inimene, kes näeb lammast esimest korda teadma, kuhu täpselt teda suunata? Tegelikult saab sellest aru ka autor ise, raamatu järelsõnas märgib ta, et tabab oma tekstis “selle noore ja naiivse püüde teha kõigile nähtavaks oma isiklik valu ja rahulolematus justkui lootes, et hakkab kergem”. See ongi ehk see, mis täiesti korraliku lõuendi meistriteoseks saamise ees seisab, see on see noorus, naiivsus ja maailmavalu, millegi suurema ihaldamine, mis seguneb vastvalminud meheliku action’i-vajadusega.

 

 

 

Konksu otsas

Siinkohal olekski targem lõpetada kogu kaitse-süüdistuskõnelus endas,  paluda kõigi praeguste ja tulevaste Henno kummardajate ees siiralt vabandust ning teatada, et käsiteldavas teoses on väga raske palju muud peale ajaviitekirjanduse näha. Sest kõik võib tore olla, aga lõpuks ei jäta see raamat, see lugu endast mitte mingisugust jälge, ta ei jää painama, sest temas ei ole kummitusi. Aja möödudes sa talle ei mõtle ja arvatavasti ei vaeva end kunagi ülelugemisega, tegu on tunnitäitega, mida tarbid samamoodi, nagu sketšiseriaale telekast pärast väsitavat tööpäeva, kui ühtegi originaalset oma mõtet või tegevust silmapiiril pole. Ja nagu ajuvabad hollivuudisarjad, püüab ka “Elu algab täna” publiku tegelikult konksu otsa: sa rühid küll tempokalt edasi, kuid ei muutu ei targemaks ega paremaks.

Raamatust endast hoopis erutavam on aga küsimus, et miks pidi hea järje peale jõudnu aiatahaläinu üldse oma ülesbuustitud nime all raamatupoodide riiuleisse riputama. Kui Henno oli romaaniga “Mina olin siin” juba loorberid kätte saanud ning järgede peatse sünni välja kuulutanud, siis milleks avaldada kuulsusttoonu nõrgem eelkäija? Kõik loojad tahavad ju, et iga järgmine beebi oleks eelmisest tugevam, seekord aga lugu kohe kindlasti nii ei ole. Meelde tuleb kord, mil kuulsin üht poolde sajandisse ulatuva prestiižiga kirjanikku ütlevat, et loometöös ei jää midagi sahtlitesse seisma, professionaalne sõnasepp muudab lõpuks kõik oma mõtted lugudeks, antaks ainult piisavalt aega, et üles kirjutada. Mina sellega nõus ei ole, kõike ei tohi avaldada. Tihedad sõelad ja korralik enesekriitika loojast suure looja teevadki. Ja nii oleks Henno raudne staatus palju tugevam, kui noorteraamat jäänuks Bahamapressi ohutusse Interneti-keskkonda, kust huvilised selle kätte saavad, kuid keegi otseselt otsa ei komista. Lugejal, kes suhu paha maitset lubada ei taha, oleks targem rahulduda romaanivõistluse võitja, meie noore kirjandusvoolu säravaima pärliga “Mina olin siin”. Kutsun üles jätma vahele selle päris esimese vasika, vahepeal muud tegevust leidma ja ootama ära sügise, mil ilmuvad lubatud triloogia järgmised osad.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming