Eestlus ja saksa keel

Eesti kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga või vähemalt on kasvanud välja (kas või vastandudes) väga suures osas just saksa keelest ja kultuurist.

Aija Sakova-Merivee

Eelmise aasta sügisel küsis Sirp koos MTÜ Eesti Kultuuri Kojaga esseekonkursi vormis Eesti inimestelt „Mis on Eesti riigi mõte?“. Jättes vastamata sellele suurele filosoofilisele küsimusele, võiks sellegipoolest välistavalt väita, et Eesti riigil puuduks sügavam mõte, kui see ei oleks dialoogis teistega ehk kui selle riigi kodanikud ei valdaks (võõr)keeli, ei tunneks huvi teiste kultuuride ning, mis veelgi hullem, oma maa mitmekultuurilise ajaloo vastu.

Ei tohiks olla mingi saladus, et just hea keelteoskus on üks võimalikke viise töö- ja karjäärielus edu saavutada. Keelteoskus on aga palju enam kui lihtsalt majanduslikel kaalutlustel omandatud oskuste ja teadmiste kogum, sest nagu me hästi teame, kätkeb iga keel endas uut ja veidi teistsugust maailmatunnetust, kui seda pakub emakeel. Eestlaste ehk väikese rahvuse esindajatena teame, et on pea kohustuslik osata mitte ainult üht (võõr)keelt peale oma ema- või esimese kodukeele, vaid on lausa soovitav, et valdaksime Euroopa Liidu kodanikena me enam-vähem vabalt mitut keelt. Mitmekeelsus ongi Euroopa Liidus mõistetav mitmel moel, kuna tähistab nii kõikide liikmesriikide keelte võrdset ametialast kasutust kui ka kodanike endi mitmekeelsust. Ka Eestis imestame üha vähem selle üle, kui mõnel meie riigi kodanikul on üsna keeruline end etniliselt määratleda või lugeda end vaid ühte rahvusgruppi kuuluvaks. Samuti ei pruugi mõne eestlase ema- või esimene ja ainuke kodune keel olla eesti keel, sest koduseid keeli võib olla mitu ja inimesed ongi sõna otseses mõttes kaks- või mitmekeelsed. Erinevalt nõukogude ajast, kus selline olukord sisaldas n-ö ohu märke (sest kardeti, et mitmekeelne laps ei õpi korralikult ära ühtki keelt), teame praegu kindlalt, et mitmekeelsus rikastab ning mida rohkem keeli inimene valdab, seda lihtsam on tal (kas või elementaarsel tasemel) omandada järgmisi keeli.

Inglise keelt oskab tänapäeval igaüks, saksa keelt aga sugugi mitte, nentis Saksa-Eesti-Soome kultuuritegelane ja -korraldaja Mikko Fritze möödunud aasta aprillis Kadrioru saksa gümnaasiumi saksa keele süvaõppe 50. aastapäeva pidulikul kõnekoosolekul. See väide on vägagi tõsi. Sama on tõdenud ka Eesti president Lennart Meri, kelle tsitaat „Inglise keelt oskab tänapäeval igaüks. Saksa keelt aga iga kultuurne inimene“ on muuseas võetud kooli motoks.

Inglise keele oskus kas või elementaarsel, internetis toimetuleku tasandil on tänapäeva globaliseerunud maailmas saanud kohustuslikuks. Seda enam peaks haridus- ja kultuurielu korraldamise eest vastutavad isikud endalt küsima, milliseid võõrkeeli ja missuguses järjekorras me oma lastele koolis õpetame. Kuna inglise keel on oma olemuselt oluliselt lihtsama ülesehitusega, kui näiteks saksa, prantsuse või vene keel, siis on inglise keele esimese võõrkeelena omandanud inimestel tõepoolest raskem õppida järgmisi võõrkeeli kui vastupidi. Need aga, kes on õppinud koolis esimese võõrkeelena ükskõik mis muud võõrkeelt või -keeli peale inglise keele, omandavad paratamatult hiljem ka inglise keele. Selliselt arutledes võiks ja peaks jõudma loogilise järelduseni, et võõrkeelte õpet ei tule tänapäeval alustada mitte inglise keelest, vaid keerulisematest ja n-ö väiksema populaarsusega keeltest, sest nii jõutakse kokkuvõttes tõhusama õpitulemuseni ja saavutatakse parem üleüldine keelteoskus.

Statistika räägib aga sootuks teist keelt. Eestis õpetati 2013/2014. õppeaastal haridus- ja teadusministeeriumi andmetel saksa keelt esimese võõrkeelena vaid 45 üldhariduskoolis, inglise keelt seevastu aga 501 koolis. Võrdluseks olgu siinkohal toodud ka prantsuse ja vene keele õpetamine esimese võõrkeelena: esimest õpetati üle Eesti kokku 8 koolis esimese keelena, teist 9 koolis (lisaks veel koolid, kus mõni üksik laps õpib vene keelt esimese võõrkeelena). Õpilaste arvudes tähendab see seda, et üle 85 500 õpilase õppis inglise keelt esimese võõrkeele ja vaid 2200 saksa keelt, 1200 prantsuse keelt ja 730 vene keelt esimese võõrkeelena.¹

Tallinna linnas on näiteks olukord selline, et saksa keele süvaõpe, mis oma olemuselt peaks olema vabalt valitav ning põhimõtteliselt kogu linna või ka kogu lähiümbruse huvitatud lastele (ja lastevanematele) kättesaadav, on tegelikult kättesaamatu. Tallinnas on kaks saksa keelt esimese võõrkeelena ja süvaõppes pakkuvat üldhariduskooli: Tallinna saksa gümnaasium ja Kadrioru saksa gümnaasium, esimene Mustamäel, teine Kadrioru ja Lasnamäe piiril ehk kesklinna vahetus läheduses. Esimeses koolis avatakse iga-aastaselt üks I klass ülelinnalise komplekteerimise ja katsetega. Teine on juba viimased paar aastat vaid piirkonnakool, kuhu komplekteeritakse igal aastal kokku neli I klassi. Teisisõnu ei ole enam Kadrioru koolis, kus on alati kõrvuti olnud nii piirkonna lastest kui ka ülelinnaliselt komplekteeruvad klassid, isegi mitte üht klassi, mida saaks täita ülelinna- või üleriigiliselt, et anda kõigile võimalus kandideerida õppima süvendatult saksa keelt. Saksa keele õpe on seega vähemalt tallinlastele luksuskaup, mille nimel tuleb kas või elukohta vahetada. See aga ei ole kindlasti normaalne ja arukas lahendus.

Miks üldse õppida Eestis just saksa keelt? Miks tunda ja lugeda saksakeelset kirjandust? Miks tunda huvi saksa kultuuri vastu?

Vastus on imelihtne: sest see rikastab. Põhjusi on veel palju ning võiks välja tuua lõpmatult argumente, millega võib, aga ei pea nõustuma. Näiteks tean inimesi, kes ei nõustuks väitega, et saksa keel on ilus keel. Kuid kahtlemata on saksa keel ilus keel, kas või juba selles sisalduvate niivõrd paljude nüansside ja selles keeles kirjutatud väärt kirjanduse tõttu.

Peale ilukriteeriumi on veel terve hulk maitseväliseid argumente, millega on põhimõtteliselt vaielda keeruline. Piirdun siinkohal paari kõige olulisema rõhutamisega. Juba käsitletud Eesti kui väikeriigi keelepoliitika kõrval on kahtlemata oluline ka Eesti ajaloolis-kultuuriline taust ja saksa kultuuri, kirjanduse ja (NB!) keele mõju eesti keelele ja kultuurile. Samuti ei saa alahinnata Saksamaa keskset majanduslikku rolli tänases Euroopas, nagu ka saksakeelse kirja- ja trükisõna süvenemisastet ja mõjuruumi. Ei ole saladus, et Saksamaal luuakse tänase pildilise, vähese informatsiooni ja sisuga uudisvoo kiuste väga arvestatavat analüütilist trükisõna. Nii päevapoliitilised kui ka majanduslikud uudised on saksakeelses trükimeedias mitte ainult kajastatud, vaid läbi analüüsitud. Ja nii iga päev.

Tulles tagasi Eesti juurde ja pöörates pilgu minevikku, võiks väita, et meie kultuur võrdub saksakeelse kultuuriga või vähemalt on kasvanud välja (kas või vastandudes) väga suures osas just saksa keelest ja kultuurist.

Erinevalt perestroika-järgsest ajast ja haridusest, kus kõige rahvusliku rõhutamine oli vajalik ja loomulik ning mil kooli võis lõpetada muljega, et eesti kirjandus ongi selline XIX sajandil müstiliselt õitsele löönud nähtus, räägime üha rohkem ja sagedamini sellest, et ei eesti keel, eesti kultuur ega ka eesti kirjandus ole tekkinud tühjale kohale, et ka enne nn rahvuslikku ärkamisaega oli Eestis aktiivne kultuurielu.

See, et eesti keelest on saanud kultuur- ja hariduskeel, on puhas ime, mille nimel on tööd teinud terve hulk haritud eestlasi, aga ka terve hulk (balti)sakslasi. Kes tunneb eesti keele grammatikate ja esimeste käsiraamatute või üldse eestikeelse trükisõna lugu, see teab, et eesti keele kirjeldamise ning trüki- ja kirjakeeleks kujunemises on oluline roll tervel hulgal saksa keelt emakeelena kõnelenud siinsetel pastoritel ja haritlastel. Alles hiljuti tutvustati Sirbi veergudel põhjalikult Piret Lotmani monograafiat Järva Peetri koguduse pastorist ja esimeste kakskeelsete (eesti ja saksa) raamatute ja eesti keele grammatika autorist Heinrich Stahlist (1600–1657).²

See muidugi ei tähenda, et me nüüd, aastasadu hiljem, peaksime õppima saksa keelt tänulikkusest saksa pastorite vastu, kes on aluse pannud eesti kirja­keelele ja niiviisi loonud võimalused eesti keele kultuurkeeleks arenemisele. Pigem tahan ma väita, et see, kes tahab ühel või teisel moel tegeleda Eesti aja- või kultuurilooga, peab paratamatult oskama saksa keelt (nii nagu ka vene keelt), sest vastasel juhul jäävad nii Eesti raamatukogud kui ka arhiivid talle keele pärast suletuks. Nii võib tekkida ekslik arusaam, et Eesti ajalugu piirdub XX sajandi ajalooga. Samale probleemile viitas aasta tagasi ilmunud intervjuus ka Eesti-Saksa ajaloolane Ulrike Plath.³

Samuti tuleb igal eestlasel endale tunnistada, et eesti keel on arenenud kultuurkeeleks just saksa keele kõrval ja mõjutusel ning neil kahel keelel on tegelikult palju rohkem ühist, kui eri keelkondadesse kuulumine lubab esmapilgul oletada. Paljud eestikeelsed sõnad on tegelikult otsetõlked või laenud saksa keelest. See ilmneb eredalt just siis, kui saksakeelsed inimesed õpivad eesti keelt ja leiavad oma imestuseks selles keeles eest palju tuttavat.

Vaadates nii kaasaegsele Euroopa olukorrale ja Saksamaa rollile tänapäeva maailmas kui ka Eestimaa aja- ja kultuuriloole, tuleb tõdeda, et Eestil on kindlasti vaja arvestatavat kriitilist hulka inimesi, kes valdab heal tasemel saksa keelt. Niisamuti nagu Eestil on üleüldse vaja inimesi, kes valdavad peale inglise keele ka muid (võõr)keeli, olgu nendeks siis vene, saksa, soome, läti, prantsuse, rootsi, poola või mõni muu keel. Haritud eestimaalane võiks tõepoolest enam-vähem vabalt rääkida vähemalt kolmes keeles. Täpselt nii, nagu see on siinmail alati olnud. Selleks aga tuleks kriitiliselt üle vaadata võõrkeelte õpetamise poliitika Eesti üldhariduskoolides.

Rõõmustada tuleks aga selle üle, et koolinoored ja tudengid tahavad saksa keelega tegeleda. Juba teist aastat korraldas Eesti Goethe Selts neile vanema saksakeelse kirjanduse tõlkimise võistluse ning huvi sellise ettevõtmise vastu on Eestis täiesti olemas. Viimati tõlgiti näiteks baltisaksa taustaga kirjaniku Elisa von der Recke omaeluloolisi katkeid, siinse publitsisti Carl Gustav Jochmanni esseesid ja tuntud saksa näitekirjaniku ja Tallinnas tegutsenud teatrijuhi August von Kotzebue näidendite katkeid.

Niisamuti tuleb rõõmustada selle üle, et eelmise aasta lõpus kirgi kütnud ja tulist vastuseisu leidnud Eesti rahvusraamatukogu saksakeelsete lugemissaalide võimalik sulgemine näib viimaste meediasse jõudud uudiste järgi siiski sinnapaika jäetud idee olevat. Tõepoolest oleks selle üle 20 aasta tegutsenud kompetentsikeskuse sulgemine olnud lühinägelik. Keskus, mis aktiivselt vahendab ehk väiksele, ent täiesti arvestatavale huvigrupile kõige uuemat saksakeelset kirjandust, mida meie raamatupoodidest ei ole ju isegi hea tahtmise juures ja raha olemasolul paraku võimalik osta, on kahtlemata oluline tugipunkt mitte ainult saksa kirjanduse tõlkijatele ja austajatele, aga ka saksa keelt õpetavatele koolidele.

Keelte õppimine ja valdamine kahtlemata rikastab, saksa keele valdamine on Eestis elades ja Eesti kultuuri- ja ajaloo vastu huvi tundes suisa hädavajalik. Seetõttu on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu sellele, kellel, kus ja kuidas on võimalik võõrkeeli õppida. Lastele tuleb tagada õigus õppida rohkem ja suuremas valikus võõrkeeli!

Samuti on ülioluline väärtustada nende keskuste ja inimeste tööd, kes päevast päeva näevad vaeva selle nimel, et kõikidel teistel oleks võimalik lugeda erinevate maade ja kultuuride kirjandust eesti keeles või kes tegelevad teiste kultuuride vahendamise ning võõrkeelte (kõikvõimalike võõrkeelte) õpetamisega koolides. See on töö, mille vilju maitseme veel aastakümneid ja aastasadu hiljem.

1 HTMi noorte- ja keelevaldkonna analüütiku Rena Selliovi vastus e-kirja kujul 11. IV 2014 artikli autori järelepärimisele.

2 Toomas Schvak, Heinrich Stahl ja vana hea Rootsi aeg. – Sirp 5. XII 2014.

3 Aija Sakova-Merivee, Varauusaeg ja vanaraamat. – Sirp 10. I 2014.