Eemalt vaadates näeb teisiti

IMBI PAJU

Kirjandusest saab kirjutada mitut moodi. Cornelius Hasselblatti artiklikogumik „Eemalt vaadates“ astub lugejaga kohe esimesest hetkest dialoogi. Teos läheneb eesti kirjandusele küsimuste kaudu. Hasselblatt otsib neile vastuseid, aga ärgitab uudishimulikku lugejat ka edasi küsima ja mõtisklema. Seetõttu on Hasselblatti lähenemine eesti kirjandusele inspireeriv intellektuaalne akt.

Autor kulgeb läbi eesti kirjanduse nagu keskaegne kaupmees ja paneb kirja, mida ta näeb ja kuuleb. Selle kaudu, mis teose juures ta pikemalt peatub ja mille kohta küsimusi esitab, saame teada, mis rändurit huvitab. Kokku on raamatus „Eemalt vaadates“ 44 artiklit. Käsitluste ajalik haare ulatub Kristjan Jaak Petersonist ja „Kalevipojast“ kuni tänapäeva kirjanduseni välja. Hasselblatti teine äsja eesti keeles ilmavalgust näinud teos „Eesti kirjanduse ajalugu“ alustab veel kaugemalt, rahvaluulest ja Reiner Brockmannist. Materjal, eesti kirjandus, on selles piiritletud eesti keeles kirjutatud kirjavarana, mida hoitakse lahus Eesti(maa) kirjanduse kontseptsioonist (EKA, lk 22).

Autor näeb ja kuuleb palju, tõstab eestlaste identiteedi seisukohalt esile olulisi nimesid, ka neid, kes on vajunud unustusse. Näiteks toob ta tavalise lugeja teadvusse tagasi kirjaniku ja feministi Lilli Suburgi (1841–1923). Ta näitab mõlemas teoses, kui silmapaistvalt see fantastiline naine eesti kultuuriloos kord eksisteeris, miks teda kultuuriloo n-ö tavateadvuses enam ei eksisteeri ja miks üldse on eesti kirjandus(lood) sooliselt meeste suunas kaldu. Hasselblatt juhib tähelepanu sellele, et feminismi alustalad kõiguvad Eestis nii kirjanduses kui ka tavaelus ja võib-olla jäävadki kõikuma.

Ta märgib eemalseisjana, et on neli võimalust naiste elimineerimiseks meie vaimsest igapäevaelust: 1) nende ignoreerimine, 2) marginaliseerimine, 3) esitamine meeste lisandina, mitte iseseisvana, 4) pisendamine: nende loomingu vähendamine, naeruvääristamine või nende mitte-tõsiseltvõetavuse rõhutamine (EV, lk 177).

Hasselblatt on Eesti kultuuriruumis sooküsimuses pessimist, tajumata, et on seejuures ise hoiaku muutmiseks teinud tänuväärse kultuuriteo. Ta on toonud Suburgi kirjanduslukku tagasi, nimetades ära ka kaks tema sõpra, Carl Robert Jakobsoni ja Hugo Treffneri, kuid ilmselt siiski nägemata selles suuremat võimalust, sest Koidula varjus pole Suburg senini Eesti ühiskonnale ülemäära korda läinud (EKA, lk 253). Aga just seepärast tasuks mineviku varasalvest päevavalgele toodut veelgi võimendada. Treffner ei olnud vaid Suburgi ajakirja kaastööline ja toimetaja, nagu Hasselblatt näitab, vaid nad kolm olid ea- ja mõttekaaslased, nad tegid ajakirjandust, asutasid koole ja harisid eestlasi üheskoos. Lilli Suburgi eesti tütarlaste kool andis meie kultuuriruumi hulga olulisi kultuuritegelasi. Siin ongi meie kultuuriloo soovõrdsuse arhetüübid.

Soomlastel on selleks arhetüübiks Suburgiga samal ajal tegutsenud kirjanik Minna Canth, kelle sünnipäeval, 19. märtsil tähistab kogu rahvas suure rõõmuga soolise võrdsuse päeva. Selliste kirjanduslooliste tegelaste kaudu jääb soolise võrdsuse teema politiseerimata ega asetu mõne partei tõmbenumbriks, mis tekitab eesti kultuuriruumis vastumeelsust. Minna Canthi pilt ilutseb ka lennukompanii Norwegian lennuki Boeing B 737-800 kerel, äratades kogu maailma uudishimulikes huvi ja tõstes väikerahva mainet. Siinkirjutaja pöördumised meie kultuuriruumi kujundajate ja soovolinike poole teemal, et võiks püüda ka eesti kultuuriloos olulisi naisi samal moel esile tõsta, on seni jäänud vastukajata.

Lilli Suburgi taolisi suurkujusid tuleks enam esile tõsta teiselgi põhjusel. Mineviku kirjandustegelasi sümboolselt ellu äratades saaks luua just seda inimeluks vajaminevat sotsiaalset ja solidaarset sidusust, mis on jäänud postkoloniaalsesse lõksu, kui kasutada Hasselblatti terminit (EV, lk 59). Kui see sidusus on nõrk, siis elatakse argipäevas eksistentsiaalselt viimasel piiril. Kirjandus võib toimida siin terapeudina.

Eestlaste kirjutatud akadeemilised kirjanduslood ei ole suutnud õhutada kirjandust armastavate inimeste kirge, ergutada filosoofilist ja psühholoogilist lähenemisviisi eesti kultuuriteadvuse suhtes. Hasselblatt teeb seda. Tema teoseid iseloomustab läänelik, narratiivne, lihtne, akadeemilisest kroonulikkusest vaba lähenemisstiil. See teeb nii kogumiku „Eemalt vaadates“ kui „Eesti kirjanduse ajaloo“ lugemise huvitaks ka tavalugejale ja peaks meid motiveerima tegudele. Neid teoseid uurides kummitab taustal Nobeli rahuauhinna laureaadi, kirjanik Elie Wieseli meeldetuletus, et oskus õppida hoidma oma imelist elu eeldab arusaama, et elu ei saanud alguse meie sündimisest, vaid teised on olnud siin enne meid, me kõnnime nende jälgedes. Raamatuid, mida oleme lugenud, lõid eelmiste põlvkondade isad ja pojad, tütred ja õpetajad. Me oleme osa nende kogemusest ja missioonist.

Hasselblatti teos valgustab ka poliitika ja ideoloogia loodud katkestusi sellel teekonnal. Paarikümne miljoni raamatu hävitamine 1940. aastal alguse saanud okupatsioonide käigus oleks mentaliteediajaloolastele uurimise koht. Autor ütleb, et selle ja teiste kultuuriliste vägivallategudega prooviti eestlased ära lõigata euroopalikust mõttekultuurist ja juhtida asiaatluse suunas (EKA, lk 453). Muu hulgas hävitati Freudi teoseid, märgib autor, aga ei vaatle teemat pikemalt (samas, lk 450). Lugejana ei saa siin aga mitte peatuda ja mõtelda, et Freud olid ebameeldiv nii natsidele Saksamaal kui kommunistidele Nõukogude Liidus. Tema teoste hävitamisega hävitati ennesõjaaegses Eestis ka inimese sisemaastiku vaatlemise peenmehhanisme ja sõnavara. Inimese meel läks ideoloogilise kontrolli alla, mida nõukogude psühhiaatria, aga ka okupatsiooni algaastatel loodud stalinistlik luule ja kirjandus n-ö zombistas. Kuni 1958. aastal ilmus Jaan Krossi „Söerikastaja“ (EV, lk 416). See luulekogu näitas, et vaim on ideoloogiast suurem, isegi siis, kui seda kontrollib nõukogude püha kolmainsus: ideoloogiasekretär, tsensor ja KGB.

Eesti kultuuriruum vajaks hävitatud raamatutele ehk haavatud mälule, aga ka selle vitaalsusele oma tseremooniat, mälestusmärki. Nagu seda on Berliinis Bebelplatzil, Goethe kirjaga, et seal, kus põletatakse raamatuid, hakatakse varsti inimesi hävitama.

Mingil määral sarnaneb Hasselblatt minu enda sünnikodu lähedal Torma mõisas estofiiliks kujunenud arsti, literaadi ja folkloristi Georg Julius von Schultz-Bertramiga (1808–1875), kes armastas Eestit, kirjutas Eestist, kuid kelle tekstides on eemalseisjale omase distantsi tõttu aeg-ajalt tunda peente nüansside tajumise raskust. See viimane pole etteheide, sest Hasselblatti kultuuritegu on imetlusväärne. Tema eesti kirjanduse alastes teostes esinevate distantside ja tendentside üle on intellektuaalselt nauditav arutleda.

Mõned näited. Liikudes mööda Hasselblatti kirjanduslikke mõtteradu, sattusin stseenile, kus ta kirjeldab üht 2004. aasta kogemust. Ta kohtub Tartus konverentsi käigus üliõpilastega, kellega hakkab vestlema ajaloost. Kui ta räägib neile, et käis esimest korda Eestis juba 1983. aastal, ei suuda nad uskuda, et tol ajal oli Lääne kodanikul võimalik Eestisse, eriti Tartusse reisida ja isegi Viivi Luigega kohtuda. Autor lõpetab tõdemusega, et tänapäeval räägitakse nõukogude ajast igasugu muinasjutte, kuigi jutuvestjad peaksid paremini teadma. „Kuid neil on tarvis maalida Nõukogude ajalugu väga mustades värvides, et kaitsta oma praegusaegseid poliitilisi hoiakuid. Nad leiutasid isegi müüdi „Tartu linna suletusest“, kuigi see suletus seisnes üksnes tõigas, et välismaalastel oli keelatud sinna ööbima jääda. Külastamine ei olnud tegelikult keelatud, see oli lihtsalt keeruliseks muudetud“ (EV, lk 64–65).

Autor oli aastatel 1983–1984 Tartus paraku turistina ega saanudki tajuda kogu ajavaimu ahistavat loomust. Kusagil Tartu lähedal oli Nõukogude pommilennukite baas ja Uku Masing oli surutud vaimsesse ängistusse. Hasselblatti ennast jälgis kindlasti KGB. Milline oli see jälgimise ja mõjutamise muster, sellest on kirjutanud ajaloolane Indrek Jürjo.1 Kirjanikud olid „püha kolmainsuse“ meelevalla all ja oli suursündmus, kui ilmusid Viivi Luige, Juhan Viidingu, Hando Runneli, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Betti Alveri ja paljude teiste luulekogud või käsikirjalised laua alt jagatud teosed. Seega vähemalt mulle pole nõukogudekriitiline hoiak seotud postkoloniaalsesse lõksu jäämisega. Kui ka rahvasuus mingid muinaslood tekivad, ei lähtu nõukogude aja kriitiline analüüsimine ja mustrite avamine mingist ideoloogiast, vaid humaansusest ja inimõigustest.

Seepärast ei saa ka alahinnata Andrus Rõugu 1981. aastal ajakirjas Looming ilmunud luuletust, kus kolmeteistkümne rea algustähed annavad ülalt alla lugemisel kokku kolm sõna: SINI-MUST-VALGE. Hasselblatt väidab, et jälg, mille see tegu on jätnud, polnud palju suurem autori silmapilgutusest ja sümpatiseerijate aplausist (EV, lk 80). Usun, et enamikule lihtsatest lugejatest oli see vabaduse igatsuse akt, kodanikujulguse performance, mis aga tegijatele ja selle luuletuse levitajatele tähendas tagakiusamisi, terviserikkeid ja karistusi. Sellest on kõige avameelsemalt kirjutanud kirjandusteadlane Sirje Kiin oma poliitilises eluloos.2

Olen peatunud oma mõtiskluses vaid teatud punktides. Loodan aga, et need peatuskohad ja arutlused inspireerivad teisigi Hasselblatti teoseid haarama ja edasi mõtestama, minema jätkuvuse protsessi, milles olen ka ise.

1 Indrek Jürjo, Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. UMARA, 1996.

2 http://www.sirjekiin.net/Eesti/Poliitiline%20elulugu.htm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar