Argitraagika IX – Monument tundmatule õpetajale

JÜRI KOLK

Konstantin Päts on ausammaste poolest rikas mees. Üks püstitati 1939. aastal Pätsi sünnikohta Tahkurannas, teine kerkib talle ja teistele Eesti Vabariigi loojatele Pärnusse riigi 100. aastapäevaks.

Eesti Rahva Muuseum / Wikimedia Commons

Ah et ausammas Konstantin Pätsile? Tunnistan kohe: minu teada lõpetas Päts Eestis demokraatliku korra ja kirjutas alla kõigile dokumentidele, millega riigi käest andis. Pätsi rollist meie ajaloos on piisavalt räägitud. Eriti üks asi on minu meelest selle sambavärgi juures kohutavalt valesti. Räägitakse Pätsi sümbolväärtusest. Monumendi pooldajad ründavad pahatihti president Kersti Kaljulaidu.

Sümbolite väärtus on pikem teema, aga praegu peab ütlema kaht. Esiteks, sümbolid aeguvad. See, et Päts oli Nõukogude ajal igati sobiv märk, mille külge siduda oma vabadusiha, ei tähenda, et ta oleks seda ka nüüd. Kasvasime üle Nahksuka juttudest, kasvame üle ka Pätsist.

Teiseks, ja see on palju olulisem, tuleb märkida, et ametis olev president (paraku ei kehtinud see Pätsi kohta) on meie ühisolemise demokraatlik väljendus, parim kompromiss, milleni me koos oleme jõudnud. Loomulikult tähendab see, et paljudele president ei meeldi, aga see, et tegemist on demokraatlikult (olgugi selle demokraatia rakendamises palju ebameeldivat) valitud riigipeaga, peaks meeldima kõigile. Pange nüüd eriti hästi tähele: ametis olev president kehastab elavat, otsivat (sh paratamatult ka eksivat), kokkuleppeid sõlmivat ja seetõttu elujõulist Eestit. Ükski hauakivi ei ole kunagi olnud elujõu sümbol ega saa selleks kunagi.

Kogu dialoog taandub küsimusele: kas me eelistame elu või surma. Kumb on elujõulisem, kumma sümbolväärtus on suurem? Võiks öelda, et kõik, kes eelistavad monumenti ametis olevale presidendile, on Vene mõjuagendid. Tegelikult muidugi ei ole, aga seda ei ole päris kindlasti ka need, kes ei taha veel üht väga kahtlase väärtusega ausammast. Oleks tore, kui nii suurte sõnadega nii kergekäeliselt ei vehitaks.

Ma ei ole lugupidamatu eelkäijate mälestuse suhtes. Pean lugu küll ja austan ka teiste inimeste soovi oma eelkäijaid – olgu siis vere- või mõtteliini pidi – mäletada. Aga kui keegi võtab hauakivide jaoks raha või tähelepanu elava arvelt, siis seda ei saa sallida. Kui kellegi poliitilised vaated või ilmapilt ei luba suuremat lugu pidada Kersti Kaljulaiust, siis võiks ometi lugu pidada sellest, mida ta esindab. Ta esindab vaba demokraatlikku riiki.

Olen kuulnud väidetavat, et kes Pätsile sammast ei taha, pole õige eestlane. Et see sammas on auasi. Vaadake, ega Eesti ei ole õigete eestlaste kliki maa. Ma tõesti ei taha kuulda retoorikat, millega püütakse kivisse raiuda õige eestlase tõekspidamisi, talle pühasid asju. Me kõik siin, kõik selle maa elanikud oleme võrdsed ja vabad ja peaaegu me kõik tahame, et see jätkuks. Me kõik oleme õiged, ja mitte ainult eestlased ei ole õiged. Üks kõige suurem lollus, mille me saame teha, on üksteisel mingi kivi, mingi suurmõmmiku juures õigema eestlase selgitamise käigus ninad lömmi lüüa. Paraku ei tähenda see, et need, kes on monumendi vastu, peaksid võitlusest loobuma. Konstantin Pätsi ausammas, nii nagu sellest seni on juttu olnud, kannaks õigemate inimeste selekteerimise funktsiooni. See on lubamatu.

Ma ei saa aru vajadusest lakkamatult ausambaid püstitada. Riik on mulle niigi kallis, ma ei vaja puuslikke. Kuna paljudele on ausambaid siiski vaja, pakun kolm võimalikku lahendust.

1. Võimalikult tähendusprii sammas. Paneme mõne tuhande euro eest püsti ümmarguse posti, mille jalamil on kiri „muutuva ja areneva Eesti nimel” või „õige asja eest”. Seda sammast ei saaks siduda konkreetse inimese ega ka näiteks religiooniga. See oleks nagu vankumatu valgusvööt Rabo Karabekiani suurteosel. Selle teose tähendus muutuks ajas. Selle juures rõhutataks tulevikku tehtud ja tehtavaid investeeringuid. Selle juures saaks tänutundes mõelda näiteks lastehaiglasse ostetud aparaadile.

2. Monument tundmatule õpetajale. Tundmatuid ja tuntud sõdureid ja riigimehi on kõik kohad täis. Minul isiklikult on neist kõrini. Neil poleks millegi eest võidelda, kui poleks õpetajaid – meie praeguses praktikas keskealisi naisi. Ma ei halvusta sõdureid, olen kaitseväes teeninud ja mõistan, et viimases hädas tuleb võidelda, relv käes. Oluline on aga märgata, et ilma õpetajateta poleks millegi eest võidelda. Lisaväärtusena aitaks see monument teadvustada tähelepanulõhe olemasolu (samast sugukonnast palgalõhega, täpsem selgitus on pikavõitu).

3. Mälestussammas Konstantin Pätsile, mille teostajalt (ja võidutöö välja valivalt žüriilt) võetaks ideoloogiline kohustus vormida sellest ausammas. See peaks olema iseseisev kunstiteos, mitte ideoloogiline tellimustöö. See lausa ei tohiks olla ausammas.

Raamatus „Meie, varblased“ kirjeldatakse ühes peatükis meest, kel polnud julgust külvata hirssi. Ta kartis, et varblased tulevad ja nokivad seemne ära ja ta jääb kõigest ilma. Seepärast täitis ta oma põllu igal kevadel hernehirmutistega ja korjas need hernehirmutised sügisel kokku. Mulle tundub, et Eestist on saamas selline paik. Ärme laseme sel juhtuda, külvame sammaste ja hernehirmutiste asemel midagi, mis võib võrsuda. Meie lapsed, kui läheb hästi, elavad siin tulevikus. Tulevik on võimalik, kui me ei võitle – Berk Vaherilt väljendit röövides – selle pärast, kellel oli helgem eilne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming