Ahvideta planeet

Veiko M?a

 

Meelis Friedenthal,

Kuldne aeg.  Tuum,

Tallinn 2005. 192 lk.

 

Meelis Friedenthali 2004. aasta romaanivõistlusel III auhinna pälvinud “Kuldne aeg” on eelkõige väga huvitav ja põnevusega loetav teos. Panin alles üheksakümnenda lehekülje paiku esmakordselt tähele, et see on peatükkideks jaotatud. Oleksin selle küllap ühe korraga läbi lugenud, aga paarkümmend lehekülge enne lõppu vajusid silmad lihtsalt kinni. Nõnda on iga raamatu peamine eesmärk – et see läbi loetaks – veenvalt ja justkui lihtsalt saavutatud.

Kõige võluvam “Kuldse aja” tulevikumaailma fantaasias on pealtnäha tavalistes inimestes avanevad ootamatud võimed. Suhtumine nendesse on ambivalentne. Ühest küljest on inimese kui liigi säilitamisel sellised kõrvalekalded loomulikult lubamatud ja amputeerimised heakskiidetavad. Teisest küljest annavad need romaani tegelastele individuaalse sära. Sangje tiivad ja Anna küüned pole ju eelkõige bioloogiline kurioosum; hoopis enam on need isikliku vaimse omapära rõhutamise atribuudid. Igas inimhinges on sellised varjatud omapärad olemas, Friedenthal toob oma romaanis aga eredaid näiteid nende vajalikkusest.  

Teine nauditav liin romaanis on peamiselt Sangje ja Aldouse otsivasse vaimu kätketud ajaloo taastamise katsed, eelkõige tuvi otsimine ja leidmine. Kuigi Sangje tuvi on meie jaoks pigem nahkhiir, ei saa me tema avastajarõõmu kahtluse alla seada.

Mõnevõrra jäigalt võib üldistada: kõik, mis raamatus on head, on seal tänu Friedenthali meisterlikkusele; kõik halb on aga tingitud valitud žanri (ulme) omapärast. Tõsi, romaani üldiselt karmist, kuid ülevast meeleolust langevad välja seksistseenid, mis tuletavad pigem meelde Juhan Paju “Mürgisegaja armukest” või muud taolist. Kompositsiooniski on üks puudus: liigne keskendumine vanglamiljööle. Selles pole midagi ulmelist ega isegi uut, GULAGi-teemalisi romaane on eesti keeles piisavalt ilmunud.  

Iga ulmeromaani sisu on autori fantaasia vili, ühe inimese peas sündinud maailm pole aga oma täiuslikkuse poolest võrreldav elu enese kausaalsete seostega. Ka Friedenthali romaanis häirib üks üldine ebaloogilisus. Nii Kronose kui dotsentide ainsaks eesmärgiks on ju inimkonna säilitamine ja talle paremate elutingimuste loomine. Leheküljel 7: “Dotsendid ohkasid ja proovisid asju paremaks muuta, pingutasid oma käsuridade jadasid ning lootsid valmis saada midagi, mis teeks inimestele head. Aga see oli nii raske.”

Tegelikkuses toimub aga hoopis väljasuretamine, veristamine ja piinamine, dotsentide pingutustest ja lootustest pole romaanis mingit jälge. Kujutage ette, et Kronosest ja dotsentidest märksa rumalamad inimesed tahaksid säilitada mõnda haruldast loomaliiki. Nad ei laseks ju selle esindajatel üksteist tappa, piinata, vangis hoida, hävitada ennast narkootiliste ainete lauspruukimisega, ei sunniks neid mõttetut sunnitööd tegema jne.

Sealjuures pole mingit repressiivsust “Kuldse aja” maailmas vaja, sest inimesi saab väga efektiivselt mõjutada eluks vajaliku vaktsiini andmisega/mitteandmisega.

Aga mis teha. Kui autor juba on valinud ulmežanri, siis peab ju kõigil tegelastel, eriti headel, paha olema.  

Ulme seab esitatavale tekstile ranged piirid. Huumor ja isegi iroonia on taunitavad. (“Kuldses ajas” üks naljakoht siiski on: “Berliozil on pea otsast ära” (lk 144). Aga see ei haaku muu tekstiga ega ole ka üksi oluline.)

Kui nalja ja  vaimukust esineb, näiteks Pratchettil, ei taju lugeja seda enam ulmena, vaid ulme paroodiana. Ängistus, disharmoonia, rahulolematus on seevastu kohustuslikud. Tegelaste elu peab olema raske, neid ümbritsev miljöö võigas. Isegi nimede valik on kitsas. Millegipärast on välistatud, et mõne ulmeloo tegelase nimi oleks näiteks Juula Pott või Fedja Sõroježkin. Või isegi Sipsik.

Siinjuures ei maksa osutada tõsiasjale, et tegelikult on kogu ilukirjandus kirjanike väljamõeldis ja seetõttu ulme. “Väljamõeldis” on lai mõiste, umbes nagu “toit”. Ulmekirjandus on kitsas mõiste nagu “hamburger”.

Mäletan, et juba põhikooli eas, “Mirabilia” sarjas ilmunud Stanisław Lemi “Tagasitulek tähtede juurest” ja Ray Bradbury “Marsi kroonikad” läbilugemise järel kadus mul usk selle žanri jätkusuutlikkusse vaheldusrikkuse osas. Nii ei saa ma öelda, et Friedenthali raamat oleks nimetatutest märgatavalt parem või halvem – nagu ei saa seda öelda näiteks ka pressiteadete kohta.

 “Loodus lihtsustub, alles jäävad vaid kõige vastupidavamad ning vastuvõtlikumad liigid. Kõrgemad eluvormid taandarenevad, taimestikus hakkavad valitsema lühike traatjas rohi ja mingid kujuteldamatud botaanilised monstrumid. (—) Mõnesugustel andmetel ei hävita radioaktiivne kiirgus näiteks skorpione ja tarakane, nende uute tingimustega kohanenud järglased hakkavad hoopis võimsamalt vohama.”

See lõik sobiks hästi “Kuldsesse aega”, milles on juttu nii traatjast rohust kui putukatest, puuduvad puud ja kõrgemad loomaliigid. Aga tegelikult pärineb tsitaat hoopis teise ulmekirjaniku Edgar Savisaare loost “Rahvad peavad teadma tõde!” (Noorus 1984, nr 7).

Üldiselt on Friedenthali maalitud tulevikuvisioon silmapaistvalt tume ja seda detailideni. Leheküljel 128: “Enamasti valmistasid nad varastatud algmaterjalist mitmesuguseid mõnuaineid ning süstisid end pimedates keldrites, mustade ning tilkuvate kanalisatsioonitorude vahel. Neil olid värisevad käed ning sadadest süstlatorgetest paksu musta ja veritseva korbaga kaetud veenid.”

Pikapeale hakkab see häirima.

Muidugi on ulme noor žanr ja võib kõvasti muutuda ning areneda. Tänapäeva lugeja ei leia ka Vilde kriitilise realismi tähtteostest suurt midagi peale maniakaalse sakslaste vihkamise. Ometi poleks ilma nendeta järgmisse arenguetappi jõutud.

Aga kindlad žanripiirid mitte ainult ei ahista. Need võivad, vastupidi, ka distsiplineerida. Sama palju kui “Kuldne aeg” on nende jäikuse tõttu kaotanud, on ta ka võitnud, sest romaan püsib rangelt ette nähtud rajal, selles puudub liigliha nii mahulises kui mõttelises ulatuses.  

“Kuldne aeg” ei lõpe tegelikult raamatu lõpuga. Mõlema peategelase, Anna ja Sangje saatus jääb lahtiseks (ei ole otsesõnu kirjas, et Sangje kuulihaavadesse sureb). Seetõttu on loogiline romaanile järge oodata. Friedenthali esikraamatu taset arvestades võib see tulla nii palju halvem kui palju parem, aga ka enam-vähem samal tasemel.

Aga ka viimasel juhul loeksin selle ühe jutiga läbi. Friedenthali loodud ulmemaailm pole küll täiuslik, aga siiski paeluv.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming