13 talvist hetke poolel teel

Karl Martin Sinij?

Varrak, üks me suuremaid kirjastusi, on vaikselt, aga järjekindlalt hakanud muutuma kodumaise ulme paremiku kodukirjastuseks. Siim Veskimees, Poolel teel. Varrak, 2007. 280 lk. Kristjan Sander, 13 talvist hetke. Varrak, 2008. 312 lk.

Ulme – võrdne võrdsete seas

Kui eesti tänapäevane ulmekirjandus tekkima hakkas, oli ta oma mitte just üleliia kõrgelt tasemelt küllaltki ühtlane ja sisult kaunis üheplaaniline. Neil ja muil põhjusil seisis ta aastaid muust kirjandusest üpris eraldi ning sarnanes paljuski rohkem klubilise tegevusega. Ulmeasjas kunagi sees olemata mäletan kuulu järele siiski võrguväljaandeid ja ulmelaagreid, ühesõnaga mõndagi, mis niinimetet päriskirjanduse juurde noil ajul ei kuulunud. Tänaseks on fänniulme suurem laine möödas ning võib näha, kes on jäänud ja ilmselt ka jäävad ses žanris eestikeelset kirjandust looma ning kes on loobunud. Oma kvaliteetsemat otsa pidi aktsepteerub ulme eesti kirjanduse üldisesse pilti, säilitades samas vähemalt praegu teatavaid sõltumatuse, kuid mitte enam põrandaalususe märke.

Eelnev jutt sai üles tähendet põhjendamaks, miks ei tahaks enam rääkida eestikeelsest ulmest üksnes ulme ja kitsamalt eesti ulme kontekstis, vaid vaadelda kaht suhteliselt hiljaaegu ilmunud teost kui täiesti normaalseid raamatuid ilma erikohtlemise ja mööndusteta. Kui see muidugi võimalik on. Küllap on, kirjastamises näikse küll olevat. Varrak, üks me suuremaid kirjastusi, on vaikselt, aga järjekindlalt hakanud muutuma kodumaise ulme paremiku kodukirjastuseks. Varasematel aastatel pigem žanrikirjastuste või vähemalt -sarjade alla kogunenud ulmeraamatud avalduvad võrdsetena võrdsete seas. Ja eks ole neil suuremal või pisemal määral küljes ka eesti kirjanduse head ja vead.

 

 

Veskimees soojas, Sander külmas

Siim Veskimehe „Poolel teel” ja Kristjan Sanderi „13 talvist hetke” on mõneti sarnased juba raamatuid lahti tegemata. Mõlema teose kaanekujunduses on silmatorkavalt tallinlik element ühendet mõningase irreaalsusega. Veskimehe raamatu soojades toonides keskaja- ja loodusehõngulisele kaanele vastandub Sanderi teravalt jahe uuslinnamotiiv. Soojus ja külmus võiksid olla ka põhilised märksõnad teoste seesmise tonaalsuse ja temperatuuri määratlemisel. Mitte et Veskimees kuidagi mõnusast troopilisusest ja heakodanlikust kamina-konjaki-karunahamiljööst pakataks, kaugel sellest. Ent lõunasööki(jooki) ja lõunamaad siit leiab. Ja autor eelistab lasta oma tegelastel üsna inimlikus lämbuses toimetada, olgu tegu realistliku poetaguse või paanilise vurisemisega läbi fantaasiamaailmade. Tõelisust ja tehislikku kombineerib ka Sander, kuid sootuks jääkülmas ja üsnagi ebamugavas ilmas. Militaarset maailma leidub mõlemal ja tuleb tunnistada, et ka reha, mille otsa aeg-ajalt astutakse, on seesama – vaimustumine fantaasia keerdkäikudest ja oma teksti unustamine iseoma väljamõeldisesse (Sanderi raamatu teise poole moodustav jutukolmik elab siiski päris veenvalt oma nihestet alternatiivmaailmas ning järgib oma reegleid).

 

 

Väljamõeldud ja olemasolevad maailmad

Ulmes võib selgelt tuua välja kaks (järjekordset) lähenemist. Ühel puhul loob autor maailma – olgu sugestiivsuse ja käsitööoskustega siinkohal kuidas on – ning kõik seadused ja seaduspärasused on sel juhul autori mõttetöö vili. Mitte millegi üle ei peaks põhimõtteliselt saama avaldada imestust ega kahetsust: mis looja kirja pannud, on puhas tõde ning jääb lugeja otsustada, kuidas ta end antud keskkonnas tunneb. Teisel puhul lähtutakse olemasolevast (kuigi mõistagi kirjanduslikust) reaalsusest. See on terake peenem mäng ning nimelt seda mängu nii Veskimees kui Sander (kohati üllatavalt õnnestunult) mängida püüavad. Siin hakkavad sisse lööma mõned ebakõlad. Veskimees toob paralleelmaailmad sisse liiga vara, jõudmata peategelast ja ta lähtetõelisust tajutavaks kirjutada. Aegamööda see küll õnnestub, ent struktuurilt muutub lugu veidi väsitavaks liigse hüplikkuse ning lõikude ebaühtlase pikkuse tõttu. Teinekord jääb mulje, nagu kirjutanuks ta kõrvuti vähemalt kaht romaani ning otsustanud ühe siis teisesse sulatada, mis põhjustab (justkui) kõrvalteksti kohatise domineerimise (justkui) põhiloo üle. Ka Sanderi põhiloo silmitu sõda peksab lugejat üsna tublisti edasi-tagasi, ent mingit (olgu küll rusuvat) pidevust on siin rohkem. Samuti hindan Sanderi triloogia arenemist lühikeste konkreetsete lõikude kaupa – kui see maailm oleks sisuliselt veidigi mugavam, tahaks tas vormi mõttes päris pikalt viibida.

 

 

Annab lugeda küll!

Hard-boiled ulme element on Sanderil muidugi märksa tugevam, Veskimees mõjub säändse toreda tubli eesti matšona, lehkab ajuti alkoholist ja viskab kulunud kilde, kuid joonistab inimtüübi kenasti välja. Et tüüp muu hulgas nõid on – no seda toredam. Ikkagi võlub Veskimehe raamatus rohkem see, mis on „nagu päris”; ta võiks edaspidi fantastilise elemendiga märksa ettevaatlikumalt ringi käia, et see seda jõulisemalt esile tõuseks. Tema tekstis võiks hästi doseeritud müstika tõepoolest tõusta teost oluliselt nihestavaks ning võõritust loovaks võtteks. Praegu lahustub see iseenesesse ära ja muudab kogu teose lahjemaks just selle väikse nõksu võrra, mis ei lase öelda „pagana hea raamat”. Aga lihtsalt hea on küll. Sanderit arvan senise põhjal tugeva sõna- ja struktuuritajuga autoriks, kelle maailmasse ma küll väga hästi sisse elada ei mõista. Kvaliteeti aga tunnustan ning usun, et säherduses toonis tekstil on oma andunud lugejad. Alati on olnud.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming