Võimatu missiooni elluviijad

Pagulaskunst rahvusraamatukogu kunstikogus.

JÜRI HAIN

Silvia Leitu. Istuv neiu. Akvarell, 1950. aastate teine pool.

Silvia Leitu. Istuv neiu. Akvarell, 1950. aastate teine pool.

Stanislav Stepaško

Eesti vägivaldne haaramine Moskva võimu alla 1940. aastal ning järgnenud repressioonid põhjustasid 1944. aasta varasügiseks selgunud järjekordse okupatsiooni paratamatuse ja sellest tulenevate ohtlike tagajärgede ilmse vältimatuse mõjul eestlaste pagulasvoo läände. Eestist lahkus 70 000–80 000 inimest, kelle seas oli loovisikute osakaal suhteliselt suur, tegevkunstnikest jättis maha kodumaa (sel ajahetkel küll sama hästi kui kõigi arvates lühikeseks ajaks) ligi kolmandik. Juba Saksamaal lääneliitlaste okupatsioonis tsiviilpõgenikele mõeldud DP-laagrites (DP displaced person) algas intensiivne kunstielu, korraldati kümneid näitusi. Peatselt tuli aga pagulastel leida püsivam elupaik: DP-laagritest suundus aastail 1947–1951 Ameerika Ühendriikidesse ligi 11 000, Austraaliasse 6000, Kanadasse üle 4000 ja Suurbritanniasse 3500 eestlast. Ka nendest ligi 30 000 eesti pagulasest, kes jõudsid Rootsi, lahkus sealt aastail 1949–1951 6800 eestlast, neist enamik Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse.

Kolm põlvkonda. Pagulaste missiooniks sai säilitada võõrsil eesti kultuur, hoida elavaina rahvusaade ja emakeel. Eestluse määravamaks identiteedivahendiks oli kirjandus, kuid rahvuskultuuri säilitamise ja teisenemise protsessis oli ka kujutaval kunstil oma ning küllaltki oluline osa. Viimane aga sisaldas ajas teravnevat vastuolu: tuli tagada kodust võõrsile toodud ideede ja ka stilistilis(t)e käsitlus(t)e elushoidmine, kestvus ning ühtlasi üritada kaasa minna kunsti muutumisprotsessiga, et mitte jääda minevikuliste esteetiliste ideaalide kordajaks asukohamaade teistsuguses, kiiresti muutuvas-teisenevas kunstikeskkonnas. Tuleb tõdeda, et mõlema ülesande korraga täitmine osutus võimalikuks ainult üksikuile pagulaskunstnike hulgast. Saab sedagi täheldada, et kui mõni eestlasest kunstnik saavutas märgatavat edu uue kodumaa kunstielus, siis oskasid rahvuskaaslased sellest innustuda, looja püüdlusi mõista ning jõudumööda toetada. Viimati esitatud mõttekäigu illustreerimiseks sobib Endel Kõksi näide. Ta pälvis Rootsi eestlaste esinduse kultuuriauhinna 1965. aastal, kui lõpetas oma kunstis „ajajärgu nimega abstraktne“ (kui kasutada Paul Reetsi määratlust kunstniku loomingu kohta). Seejuures on iseloomulik, et žürii, tunnustades kunstniku vormiuuenduslikkust, püüdis seda siduda just eesti kunstile iseloomulike joontega, kinnitades oma otsuses: „Endel Kõksi loomingus ilmnev suund on sihitud ja see kannab edasi eesti kujutavas kunstis esinevat intellektuaalset-dekoratiivset joont tugevalt, rafineeritult ja kultiveeritult.“ Õigustatud kiitus, mis antud kontekstis toimis nagu vabandusena.

Pea poole sajandi pikkuseks kujunenud pagulaspõlv tähendas ühtlasi seda, et eesti pagulaskunsti teisenemistee määrasid kolme põlvkonna kunstnikud. Neist esimese moodustasid kodumaal õppinud ja kunstnikuks kujunenud, teise kodumaal sündinud, kuid erialalise ettevalmistuse juba asukohamaal saanud ning kolmanda juba võõrsil sündinud. Eesti rahvusraamatukogus on kunstivara hulgas silmapaistvaid näiteid kõigi kolme pagulaskunstnike põlvkonna loomingust. Kodumaal kõrgema kunstikooli Pallas 1935. aastal lõpetanud ja 1940. aastate algul juba nüüdseks eesti kunstiklassikasse kuuluvate teoste loomiseni jõudnud Eerik Haamer (1908–1994) on rahvusraamatukogu kunstikogus esindatud kolme silmapaistva maaliga. Neist vanim, 1957. aastal loodud „Põhjapõdrad“ on suuremõõtmeline, võimsa sisedünaamikaga teos, millel on eriline tähendus kunstniku loomeloos. Nimelt on see üks varasemaid Põhja-Rootsi loodust ja olustikku kajastavatest teostest, ainevallast, mille poole pöördus Eerik Haamer hiljem veel korduvalt. Selle teose karmusele nagu vastanduvad kaks eriti värvirõõmsat, optimistlikku tundepuhangut „Tomativõrse“ ja „Harakas“ 1960. ja 1970. aastate vahetusest. 1960. aastate lõpuks oli kodumaalgi tekkinud võimalus pagulaskunstnikke trükisõnas nimetada ja kunstiteadlane Villem Raam avaldas 1968. aastal kunstniku 60. sünnipäevaks kultuurilehes Sirp ja Vasar ilmumisaja kohta eriti siira ja südamliku artikli, kus näitas kätte võõristusdistantsita suhtumise pagulaskunsti ning tee rahvuskultuuri ühtsuse rõhutamisele, kirjutades: „Mõtleme sooja tänutundega Eerik Haameri suure humaansusega häälestatud tõelisele kunstile, eesti kunstile.“

Järgmisest, kodumaal sündinud, kuid võõrsil kunstihariduse saanud põlvkonnast tõusevad rahvusraamatukogu kollektsioonis eriti esile Epp Ojamaa (sünd 1938) neli suuremõõtmelist graafilist lehte sarjast „Legendid“ (1969). Asukohamaa Ameerika Ühendriikide kunstis tavalistes, kuid sünkroon­ajas pagulaseesti kultuurikeskkonna silmis radikaalse vormikõnega teostes nähti ka erootikat. Ilmar Laaban püüdis kunstniku sellise loomingu retseptsiooniteed tasandada huvitava võrdluse abil: „Mul on mulje, et juba meie Siuru nii sõnas kui pildis omal viisil kohtas neid teelahkmeid elava meelelisuse ja kunstniku dekoratiivsuse, sügava tabamise ja pinnalise ülelibisemise vahel. Epp Ojamaa problemaatika hakkab tunduma vähem võõrana, kui mõtleme hetke näiteks varase Underi omale.“

Võõrsil sündinud pagulaskunstnikest tõuseb rahvusvahelise tuntuse poolest esile Kalev Mark Kostabi (sünd 1960), kellelt on kollektsioonis suuremõõtmeline joonistus. Viimase erilisust märgib asjaolu, et tegemist pole mitte tema factory toodanguga, nagu seda on enamik Kalev Mark Kostabi signatuuri kandvaid pilte, vaid tegu on kunstniku omakäelise teosega.

Rahvusraamatukogu pagulaskunsti kollektsiooni näitusel tänavu juunis eksponeeritud näiteid kõigi kahekümne viie pagulaskunstniku loomingust, nimelt nii paljude töid on rahvusraamatukogu kollektsioonis. Pallase 1925. aastal lõpetanud ja seejärel meie maastikumaalijate paremikku jõudnud Juhan Nõmmiku (1902–1975) töödele andis Märt Laarman 1930. aastal hinnangu, mis peab paika ka kunstniku pagulasaastate loomingu kohta: „Valitud tee ja siiamaani nähtud arengu põhjal võib loota temast meistrit, kui ta vabaneb liigsest juhuslikkusest, mille toob kaasa maastiku nähtavuse äramaalimine. Kunstnikule on antud meelevald üle olla sest, vormida ise ja tuletada kõik loomisahjus oma tahtmist mööda.“ Viimase tõestuseks on 1970. aastal Tuneesias maalitud „Hammamet“, mis on lähedane abstraktsele ekspressionismile, kuid kus pole siiski katkestatud õrna sidet loodusega. Pallaslane Endel Kõks (1912–1983), kes lõpetas kunstiõpingud 1940. aastal, kuid jõudis veel Eestis tõusta hinnatud maalijate hulka, oli näitusel esindatud võõramaise motiiviga. Iisraelis Negevi kõrbealal fikseeritud maalil „Beduiinid“ (1972) on kunstniku meile teada loomingu täiendusena oma tähendus ja väärtus. Nimelt pole kunstnikku käsitlevas monograafilises suurteoses „Endel Kõks. Vapruse, vabaduse ja rõõmuga!“ sisalduvas nimestikus fikseeritud ühtki Iisraeli-ainelist maali.

Enamikust Pallase lõpetanuist said arvestataval tasemel töötavad kunstnikud, kuid tõhusat lisa kunstnikkonnale tõusis ka neist, kellel ühel või teisel põhjusel ei õnnestunud lõpudiplomini jõuda. Olev Mikiveri (1922–1994) õppeaeg Pallases jäi imelühikeseks: 1941. aastal gümnaasiumi lõpetanud nooruk jõudis 1943. aastal soomepoiste ridadesse, olles vahepeal õppinud kahes kunstikoolis, algul Tallinnas ja seejärel Tartus. Tema kujunes kunstnikuks Rootsis ja seda esialgu Eestiga võrreldes täielikult teistel radadel: ta liitus Malmös tegutsenud sürrealistide grupiga, kellega ideoloogina oli seotud Ilmar Laaban. Pööre pallaslikkuse poole toimus tema loomingus alles 1960. aastate keskpaigas ja sellelt pinnalt tõusis ta eesti silmapaistvate maalijate ridadesse. Värviergas „Poiss ja linnud“ kuulub kunstniku maaliloomingu tippu, mille kohta väliseesti autoriteetsemaid kunstikriitikuid Maia Mathiesen on tõdenud: „See oli nüüd täiesti omanäoline, mitte kellegagi äravahetatav, vaatajaile mõistetav ja kodunegi, just sel viisil, kui eestlasele midagi kodune olla saab. Kui üldse kõnelda eesti rahvuslikust kunstist, siis on Mikiveri kunst kindlasti eestiline.“ Kaks Pallases õppinud, kuid seda mitte lõpetanud, kuid sellest hoolimata juba enne pagulusse jõudmist mitmetel näitustel esinenud naiskunstnikku Silvia Leitu (1912–1969) ja Ene Falkenberg (1914–2003)on samuti rahvusraamatukogu kunstikogus esindatud. Esimese akvarell „Istuv neiu“ 1950. aastate teisest poolest on näide loomelaadist, millel põhines kunstniku tuntus Rootsi kunstielus, eestlaskonnas oli ta hinnatud eelkõige rahvariietes naiste-neidude kujutajana.

Eestiline kunst. Pagulaskunsti selline isepära, ühtsus, mis põhines suurel määral traditsioonilis-konservatiivsete mallide jätkuval kasutamisel ja tõusis nähtavalt esile eriti Eestile pühendatud vaatemaalides ning -graafikas, hakkas teise ja eriti kolmanda põlvkonna pagulaskunstnike esiletõusuga kiiresti murenema. Paul Reets, Bostonis elav silmapaistev kunstikriitik, oli sunnitud 1980. aastal esitama retoorilise küsimuse: „Et kunstnikud, nooremate puhul nende vanemad, pärinevad Eestist, on see asjaolu küllaldane või tuleb leppida vähemaga, et kunstnikud on küll nii või teisiti eestlased, kunst aga ühineb asukohamaade kunstiga, ja kõikide muutustega ajas ja kohas.“ Vastus saab siin olla selline, et mida edasi, seda vähem määras pagulaskunstnikuks olemise kunstnike loomingu otsene vooluloolis-stilistiline side rahvuskaaslaste varem looduga ja olulisemaks tõusis aktiivne osavõtt eestlaskonna kultuurielust, nähtav enesemääratlus eestlasena. 1970. aastatest hakkas pagulaskonnas vähenema huvi pagulaskunstnike loodud kodumaa-ainelise vaateloomingu vastu ja seda suurel määral tihenenud kontaktide tõttu Eestiga. Iseloomulik on Endel Kõksi reaktsioon sellisele tendentsile. See peegeldub ühes tema 1979. aasta jaanuaris Kanadast kolleegile Arno Vihalemmale Rootsi lähetatud kirjas: „Majad ise on suured ja luksuslikud ning kodu-Eesti graafikute pilte täis! Igas majas vähemalt 10kond suurt printi – nii nagu pole enam platsi Välis-Eesti graafikutele.“

Eesti pagulaskonnas erandlik, läbi kõigi kolme põlvkonna ulatunud Vommide kunstnikepere on rahvusraamatukogus esindatud kolme kunstnikuga, kes kuuluvad kahte nooremasse põlvkonda. Vanim on Ants Erik Vomm (1931–2003), kelle kodumaale jäänud isa August Vomm oli tuntud skulptor, lastega pagulusse jõudnud ema Benita aga maalikunstnik ja kunstipedagoog. Ants Erik õppis kunsti Venezuelas, kus alustas ka näitustel esinemist. Tema kunstnikupale kujunes välja aga Kanadas, kuhu pere jõudis 1953. aastal. Ants Erik tegutses agaralt ja mitmes suunas: oli üliviljakas karikaturist, maalikunstnik ning hinnatud skulptor. Ants Eriku õde, maalikunstnik Mai Reet Järve-Vomm (sünd 1938) alustas näitustel esinemist 1960. aastal. Ta on paistnud silma erakordse aktiivsusega pagulaskunstnike ühistegevuse organiseerimisel. Temalt oli väljas suure üldistusastmega maal „Pilvitus rannas“. Mai Reeda poeg Jaak Toomas Järve (sünd 1956) oli esindatud tulevikuvisiooniga „Homme“ („Tuleviku linn“, 1988).

Rahvusraamatukogu põhitegevuse hulka ei kuulu kujutava kunsti kogumine ja uurimine. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on aga raamatukogu omandusse kingituste ja päranduste näol jõudnud enam kui poolteistsada pagulaskunstnike teost. Sellesuvine näitus ja kataloog annavad esmakordselt ülevaate rahvusraamatukogus leiduvast eesti pagulaskunstist. Nähtu põhjal võib väita, et hoolimata juhutekkelisusest kajastab see kollektsioon peamisi suundumusi meie pagulaskunstis. Ja tuletab meelde, et ükskõik kus loodud eesti kunsti päriskodu on ikkagi Eestis.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming