Valgus pimeduse taga

Kai Stahl

Eesti sotsrealismi näitus kõnetab Soomes laia publikut. Roman Treuman ja Viktor Karrus. Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks. 1951. Õli, lõuend. EKM

Sotsialistliku realismi kunstinäitus Turu kunstimuuseumis on esimene nii ulatuslik, kuid kindlasti ei jää see ainsaks Eesti kunsti, kunstielu ja muuseumikogusid tutvustaks näituseks Soomes. See on avalöök, mis on saanud positiivse vastuvõtu. Näitusekülastajateks ei ole mitte ainult Turu linna elanikud, vaid näituseteema on meelitanud vaatajaid kaugemaltki. Tegu on tõelise kunsti suvenäitusega suurele vaatajaskonnale. Märkimisväärselt rohke on olnud eestlastest publikkond nii kodumaalt kui mujalt: Eesti kunstimuuseumi stalinistliku kunsti kogu ei ole varem väljaspool nii laias ulatuses eksponeeritud. Käesolevat näitust Turus võib pidada laiema terviku osaks: väljapanek avalikustab varjatud ja vaikselt kannatatud mineviku. See on diskrimineerimise ja totalitaarse diktatuuri paljastamise protsessi ning ka eesti kultuuri ja kunsti mitmekülgsema tutvustamise osa. Avalikustamisega seonduvad nii Turu kunstimuuseumis kui mitmetes kunstiinstitutsioonides üle maailma 27. V 2008 näidatud kunstnikeduo Elmgreen & Dragseti Berliinis paljastatud natsionaalsotsialismi ajal taga kiusatud homoseksuaalidele pühendatud mälestusmärgi juurde kuuluv mustvalge videoteos „Memorial Kiss” („Mälestussuudlus”) kui konkreetsemalt Eesti minevikuga seonduvad Imbi Paju ja Sofia Oksase piina ja põletavat valu põhjustanud stalinistliku perioodi pikka aega sugupõlvelt sugupõlvele kandunud kannatusi käsitlevad teosed.

 

Külastaja pilk

Antud näitusega tutvumist on publik pidanud eelkõige huvitavaks ja rikastavaks kogemuseks. Külastajad nendivad, et käesoleva näituse abil avaneb neil võimalus täiendada oma teadmisi nii stalinismi olemuse kui Eesti kunsti ja kunstielu ühe perioodi kohta – avardada oma silmaringi. Informatsiooniline materjal nii teoste kui lisamaterjalide näol (näituse kuraatori Eha Komissarovi näituse- ja kataloogitekst, ajaloolase Pertti Grönholmi ja kunstikriitiku Otso Kantokorpi mitmekülgsed selgitavad tekstid) avardab, laiendab ja süvendab naabermaa tundmaõppimist. Lõunanaabrite pimeda mineviku ühe lahtri avamine hõlbustab lõunanaabrite mõistmist. Info ja teadmine, kuidas stalinismi ajal Eestis, Baltimaadel ja Nõukogude Liidus elati, on olnud suhteliselt vähene ja seegi pisku on antud üldjuhul kommunistlikule ideoloogiale sobivast vaatepunktist. Üleva ideoloogia tegelik tagamaa on tihti jäänud teadmata, varjatuks.

Sotsrealismi tööd on toonud Turu kunstimuuseumisse uue publiku. Täiesti tavalised keskealised mehed, keda kunstinäitustel kohtab harva või mitte kunagi, on tulnud näitust vaatama, kuulama giidide selgitusi teoste ja ajastu tagamaa kohta. Näituse teema vastu tunnevad suhteliselt suurt huvi ka noored külastajad, keda võib muuseumis näha tavalisest rohkem. Seega kõnetab Eestist toodud ja ühistööna kureeritud näitus vägagi laia külastajaskonda. Järelikult on igati põhjendamatu vaidlust tekitanud „ebavõrdsus” Eesti kunstimuuseumi kogudest koostatud sotsrealistlike teoste ja Soome kunsti kuldaja Kumus eksponeeritud näituse vahel. Kumbki väljapanek esitab teise maa vaatajaskonnale kunstilist materjali, mida oma maa kunstis või kunstikogudes ei leia.

Uskumatuna kogeb publik piiranguid ja ultimaatumeid, milles stalinistlikul ajal elati ja töötati. Näitusekülastajate arusaamad toob hästi esile ühe kohaliku ajalehe näitust tutvustava artikli pealkiri: „Armsa naabri pime minevik”. Õudus- ja kõhedustunnet võimendasid kuni jaanipäevani muuseumi stuudios eksponeeritud Villu Jaanisoo installatsiooni „Pelko” („Hirm”) ühtäkki siit ja sealt kuulduvad vareste kraaksatused ning rivvi asetatud staatiliste varesepeade ootamatud liigutused.

Soome publikule on täiesti mõistetamatu ka tollane loomevabaduse puudumine, mis oli ju Siberisse küüditamise kõrval tollal „pehme” karistus. Stalinismi surve ja kannatused on praegusele vaatajaskonnale nii mõistmatud, et ka kogenud muuseumigiidid ei oska algklassiõpilastele selgitada olukorda, et rangete reeglite väiksemgi rikkumine võis kunstnikele osutuda saatuslikuks, vaat et eluohtlikukski.

 

Sotsrealistliku teose mitu palet

Stampkujutelm stalinistliku kunsti näitusest, kus enamasti eksponeeritakse  paatoslikke plakateid või  pelgalt propagandistlikku kunsti, variseb selle väljapaneku puhul kokku: kõrvuti ideologiseeritud figuraalsete kompositsioonidega on vaadata ka realistlikke ja postimpressionistlikke loodus- ja maastikumaale, idüllilisi kodanlikke miljöömaale ning natüürmorte, mis on tuttavad lääne ja ka Soome kunstiajaloost. Sõltumata teostel lasuvast ideoloogilisest lastist, hinnatakse ja imetletakse eesti kunstnike kõrget meisterlikkust, kunstilist taset ja teoste tehnilist teostust. Ideoloogia varju ei jää kunstnike andekus ega nende personaalne käsitluslaad, mis tuleb kõige paremini esile just Evald Okase (ka kollektiivselt valminud) teoste puhul.

Propagandistlike plakatite paatost kogetakse peaaegu tragikoomilisena, sest  samasugune ideaalkodaniku prototüüp vaatab vastu juba 80 aastat soomlase sümbolina toimivalt Elovena-neiu kaerahelbepakkidelt kui ka Ameerika Ühendriikide aatelise ideoloogia väljendustelt. Rõõmsate ja õnnelike inimeste kuvand on rahvusliku identiteedi loomise retoorika osa, mida stalinistlikul perioodil teostati ainuvõimalusena ja vähem või rohkem sunniviisil. Retoorilisus on olnud ja on siiani iseloomulik totalitaarse ühiskonna ametlikule kunstile. Ehk on igati asjakohane uuesti läbi vaadata ja tõlgendada Eesti stalinistliku aja kunstilooming ning seda uuest, avatumast vaatenurgast, nagu tõdes Ants Juske oma sotsrealismi näitust tutvustavas artiklis (Eesti Päevaleht, 12.V). Nõnda näiteks järgib eesti kunstnikele eeskujuks seatud Mihhail Makarenko maali „M. I. Kalinin külastab Tallinna veduritehast” (1951) kompositsioon Jeesuse ning tema kaheteistkümne jüngri kuvandit.

Kunstimuuseumi kogude niivõrd laiahaardelist eksponeerimist väljapool Eestit suhteliselt käsitlemata valdkonna kaudu tuleb pidada igati õnnestunuks. Teemalt uudsena ja temaatiliselt hästi komponeeritud näitus on avanud varasemast edukama tee eesti kunstile väljaspool kodumaad. Propagandistlikud, surve all sündinud kunstiliselt kõrgel tasemel teosed panid näitusekülastajad tihti küsima: milliseid šedöövreid kunstnikud oleksid loonud vabas keskkonnas? Või oli see just survekeskkond, mis sundis kunstnikke looma peidetud tähendustega pingestatud töid?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming