Valge album nr 1.264.318

Leonhard Lapin: „Kui oled millestki huvitatud ja tahad midagi, siis tee seda niikaua, kui tahtmine üle läheb.“

OTSO KANTOKORPI

Olen juba kakskümmend aastat olnud Leonhard Lapini sõber. Nende aastate jooksul oleme temaga vestelnud maast ja ilmast, kunstist muidugi kõige rohkem, kuid ka paljudest muudest asjadest. Ta on hedonist nagu minagi, kuid näiteks toidust ei ole me eriti rääkinud. Mäletan küll seda, et kord võrdlesime lambalihaga seotud kogemusi ning olen nüüd juba aastaid oodanud Saaremaa lambapraadi, mida Lapin kord mulle pakkuda lubas. Ta kiitles tookord, et on Tallinna parim lambaküpsetaja.

2018. aasta märtsis sõime tema kodus valge veini kõrvale kala. Lapin oli käinud kalalaadal ja ostnud angerja, silme ja siiamarja.

Ma ei tahtnud võtta Lapiniga ette tema karjääri. Seda enam, et mul oli kavas teha intervjuu Eesti ajalehte, mille lugejatest osa tunneb Lapini karjääri või vähemalt üldjoontes sellest sündinud ja juba kanoniseerunud lugu. Mind huvitasid rohkem tema loomingu teatud dimensioonid, mis on minu arvates jäänud vastuoluliseks, ning see, kuidas on ta end positsioneerinud kunstiliikide vahel ja suhtes Eesti kunstielu ja selle trendidega.

Lapin oli veidi väsinud tähelepanust, mida talle oli toonud Kumus korraldatud ulatuslik retrospektiivnäitus, ning meie vestlus heitles rahutult ühelt teemalt teisele. Ka mina olin istunud eelmisel õhtul Tallinna Kunstihoone all Tuuma kohvikus koos oma kunstnikest sõpradega ega tundnud ennast professionaalse kunstiajakirjaniku, veel vähem kunstiajaloolase või -teoreetikuna.

Leonhard Lapin oma ateljees Tallinna Kunstihoones.

Piia Ruber

Rätsepa ruumiline mõtlemine

Olen alati mõelnud, miks lõpetas Leonhard Lapin kunstiinstituudi arhitekti, aga mitte kunstnikuna. Samuti olen aina isekeskis arutlenud selle üle, kas tema arenguga seoses üles ehitatud lineaarne lugu Eesti Kunstnikkude Rühmast ning Pavel Kondratjevist Kazimir Malevitši ja Pavel Filonovini ei ole liiga loogiline ja lihtsustatud.

Kujutav kunst huvitas Leonhard Lapinit juba noorena. Ta tegi oma esimesed linoollõiked 13-14aastasena. Tema üks eeskujusid oli siis – nüüd lähemalt vaadeldes ehk üllatavaltki – Richard Kaljo, kelle illustratsioone võis ta näha peamiselt raamatutest. „Pean temast nüüdki lugu. Mäletan, kuidas ma vaimustusin ühest tema Tartu kivisilla teemalisest puugravüürist, kus oli kujutatud ka paadis istumas meest ja naist. Mina pidasin seda armastuslooks ja imetlesin õigupoolest just seda, kuidas kunstivahenditega saab mitmesuguseid finesse kasutades väljendada ükskõik mida, kuigi teema olekski näilikult hoopis midagi muud,“ meenutab Lapin.

Mäletan, kuidas Lapin rääkis mulle aastaid tagasi, et ta valis kunsti asemel arhitektuuri seepärast, et kujutav kunst oli tollal tugevasti seotud sotsialistliku realismiga, mille vastu ta aga mingit huvi ei tundnud. Sellel valikul võisid olla ka praktilisemad põhjused. „Kui tulin 1965. aastal Tallinna õppima, valisin arhitektuuri oma venna soovitusel. Tema arvates oli mõistlikum omandada korralik amet ning alles siis kas või kunstiga tegelda. See oleks olnud alati võimalik.“ Küsisin ka muude võimalike pakutud ametite kohta. „Eks neid variante oleks olnud. Oleksin võida jääda Räpinasse traktoristiks ja minna 40aastasena viinasurma. Või siis uppuda Peipsi järve.“

Tema tõeline kunstikirg pärineb rätsepast isalt ja õmblejast emalt. Ilmselt ei ole raske sobitada seda tausta ka arhitektiametiga. „Mu isa ei olnud nii hea rätsep kui tema isa, kes ei võtnud kliendi mõõtusidki, kui tööd alustas. Ta oskas määrata mõõdud silma järgi ning tegi parandused alles siis, kui rõivaid hakati selga proovima. Kindlasti oli tähtis ka tema võime ja viis mõelda ruumiliselt. Ma osalesin ka ise abilisena mõnevõrra selles töös, sest see huvitas mind. Olen rääkinud sellest ka oma soomlasest sõbra ja arhitektist kolleegi, arhitektibüroos Heikkinen-Komonen tegutseva Mikko Heikkineniga. Ka tema on rätsepa poeg ning on möönnud samasugusest perekondlikust taustast tulenevat mõtteviisi.“

Ühtaegu arhitektuuriõpingutega arendas Lapin end ka kunstnikuna. „Mu vend tutvustas mind naabruses elanud Aleksander Pilarile. Tema oli tollal kindlasti Eesti parim akvarellist. Ta maalis maastikke, natüürmorte ja portreid. Õppisin Pilari juures umbes kolm kuud. Sama tähtis oli ka tutvumine tema raamatukoguga. Pilari vend elas Saksamaal ja venna kaudu oli ta hankinud kogu Euroopa kunsti käsitlevat kirjandust. Võiks isegi öelda, et sellest raamatukogust sai minu modernistikarjäär alguse.“

Ma ei mäleta, et oleksin kunagi näinud ühtegi Lapini akvarelli, kuid ta rääkis, et 1960. aastate keskpaiku oli teinud neid sadu: „Üks, Tallinna vanalinna vaade, oli vist näituselegi välja pandud. Siis ma aga kinkisin kõik akvarellid oma pruudile ja teistele tüdrukutele.“

Raamatutel on Lapinile olnud eriline tähendus. Nende kaudu tutvus ta ka Eesti Kunstnikkude Rühmaga. „Otsisin siis antikvariaatidest raamatuid ning sain oma riiulile näiteks kõik Johannes Barbaruse teosed. Nende hulgas olid näiteks Jaan Vahtra revolutsiooniliselt illustreeritud „Geomeetriline inimene“ (1924) ja Märt Laarmani toimetatud „Uue kunsti raamat“ (1928). Sain ka sellise harulduse nagu vene futuristi Nikolai Kulbini „Kubism“ (1920), mille oli varakult tõlkinud eesti keelde Albert Kivikas. Kõik need on praegu antikvaarsed rariteedid.“

Pärast raamatuid tutvus Lapin ka kunstnike endiga. „Sain tuttavaks Arnold Akbergi ja Juhan Raudsepaga. Juhan Viiding viis mind ka Laarmani juurde. Laarman elas üpris eraklikku elu ning oli okupatsiooniajast kibestunud. Ta ei tahtnud palju rääkida.“

Ehituskunst ja fenomenoloogia

Kui Lapin oli oma arhitektuuriõpingutega lõpule jõudnud, sattus ta teenima Nõukogude armeesse Riiga. Seal ahmis ta endasse selle linna juugendlikku ja art déco arhitektuuri. „Käisin läbi kõik Riia juugendstiilis majad. Nõukogude ajal oli üldiselt võimalik pääseda ka trepikodadesse. Lõpuks aga tüdinesin. Ei olnud mul õigupoolest arhitekti identiteeti, välja arvatud ehk funktsionaalne arhitektuur, millest saigi lõpuks minu identiteet.“ Arhitektuuris ja kujutavas kunstis on Lapini arvates kindlasti tähtis matemaatika: „Arhitektuur põhineb suuresti matemaatikal. Mina olen üsna hea matemaatik. Olen huvitatud matemaatikast, näiteks malemängust, mida on näha ka mu hilisemates töödes. Mina ei jutusta. Ma vaatlen vaid materjali ja suhteid.“ See väide tegi mu ettevaatlikuks ning sain aru, et Lapin valetab. „No ehk siis veidi.“ Tahtsin, et ta oma mõtet täpsustaks, ning Lapin tunnistas, et on huvitatud ka detailidest, veelgi enam: „Mu põhimõte on see, et ehituskunst peab seisnema detailides. Sellele olen saanud kinnitust ka oma arhitektist sõbralt Juhani Pallasmaalt, kes tutvustas mulle fenomenoloogiat. Arhitekt peab minema lõpuni välja ega tohi lubada ehitajatel tööjooniseid teha. Eeskujuks on siin ehk minu sõber Toomas Rein, kes on projekteerinud Viljandi tuletõrjedepoo. Kui Toomas nägi, et aknaraamid olid värvitud vale punase tooniga, võttis ta värvipurgi ja läks ise seda viga parandama.“

Lapin tuletab meelde, et nii eesti kui ka soome keeles on kaks sõna: „arhitektuur“ ja „ehituskunst“, rõhuga just sõnal „kunst“. „Ehituskunst ja ehitamine on kaks eri asja, mis on mõlemad muidugi tähtsad. Suhe ruumiga on kunst. Kui aga tõmbad metsa või põllule joone, on see ehituskunst. Seda saab joonestada. Joonised on tähtsad. Kui aga näed fotosid arhitektuurist, ei ole see ehituskunst. Siin tuleb mängu fenomenoloogia. Mäletan, kuidas nägin esimest korda Gunnar Asplundi projekteeritud Stockholmi metsakalmistu kabelit (1920). Liikudes märkasin, kuidas muutusid selle hoone sammaste ja taustal olevate puude suhted. Tundsin, kuidas kruus mu jalge all krudises. Sellistel puhkudel tõusevad tunded esile. Usun kindlalt, et ruumis peab olema tundeid. Arhitektuuri fenomenoloogia tähendab ka seda – läbielatut ja tunnetatut.“

Arvangi, et saan tasandada osa Lapiniga seotud vastuoludest just fenomenoloogia vahendusel. Päris Edmund Husserli kombel psühhologismi vastustamiseni ei tahaks minna, kuid usun, et Lapini mõtteviisi selgitava tegurina tasub fenomenoloogiat vaadelda Husserli viisil – vähemalt osaliselt – nende vältimatute, olemuslike konstruktsioonide tervikuna, mille kaudu saab võimalikuks tegelikkuse mõistuslik, kogemuslik liigendamine. Selles valguses muutub arhitektuuri ja kunsti suhegi mõistuslikuks ega ole puhas matemaatika, kuigi Lapin üritas mulle just enne kinnitada, et selles suhtes on tegemist just matemaatikaga.

Kui üritan selgitada Lapinile oma mõtet ja esitada selle küsimuse vormis, ei taha ta vastata. „Ei mina tea. Tõesti ei tea. Kümme või kakskümmend aastat tagasi oleksin vastanud kiiresti ja enesekindlalt, kuid see oleks olnud midagi pateetilist.“ See vastamata jätmine oli kindlasti seotud budismiga, sest Lapin tsiteeris lõpuks – ja küsimusest veidi tüdinultki – vana budistlikku tarkust: „Kui kala ujub, ei tea ta, et on vees.“ Kodus pöördusin selle mõtte juurde tagasi, kuid ei leidnud seda tsitaati kusagilt. See-eest aga leidsin Dōgen Zenji mõtte: „Kala ujub meres ja kuigi ta ujuks ükskõik kui kaugele, vesi otsa ei saa. Lind lendab taeva all ja kuigi ta lendaks ükskõik kui kaugele, õhk otsa ei saa. Kala ja lind ei ole siiski kunagi lahkunud oma elemendist.“ Arvan, et Lapin üritas välja vingerdada, tsiteerides seda mõtet valesti.

Laeva väljumisaeg jõudis kätte ja ma ei saanud oma sõitu edasi lükata, kuigi oleks ehk tahtnudki. Jätsin asja sinnapaika. Heideggeri kombel lasksin asjadel olla, nagu need on (Gelassenheit). Maailm ei olnud minu võimuses, maailm on midagi sellist, mis jääb minu tahtest ja võimalustest väljapoole.

Neoavangardistid kunstilaval tagasi

Jutuajamine Lapiniga jäi mind vaevama ning mulle tundus, et see ei olnud mulle antud ülesande vääriline. Minult oli tellitud kahe vananeva mehe tark ja ka teravmeelne vestlus, vähemalt ei mingit hagiograafilist teksti Lapinist. Läksin paari nädala pärast Lapini juurde tagasi.

Tahtsin teada saada ka midagi selle kohta, kuidas saab kokku sobitada asjaolud, et Lapin on innustunud idamaise tühjuse temaatikast ja paistab ühtaegu välja nagu maiseid rõõme maitsev hedonistlik renessansiaegne vürst. Tema meenutas siinkohal oma tähtsa – ilmselt kõige olulisema – õpetaja Linnart Mälli budistlikku tarkust: „Kui oled millestki huvitatud, tahad midagi, siis tee seda niikaua, kui tahtmine üle läheb.“ Tuleb ehk meeles pidada, et Mäll oli boheemlane nagu Lapin, ükskõik kui teaduslikult täpne ja tõsine ta võis ka tunduda.

Pean Lapinit selles osas väga vastuoluliseks kunstnikuks. Ise ta küll ütles, et ei näe mingit vastuolu. Otsustasingi niisiis vaadelda Lapinit veidi irooniliselt marksistliku dialektika abil. Loogilised vastuolud ongi lõppude lõpuks vaid pinnapealsed. Kui arengu allikas ja liikumapanev jõud koosneb just kõigile olenditele ja protsessidele omasest sisemisest vastuolust, mis dialektikas loob uutmoodi maailma, on Lapinile omane just see. Ja laiemaltki, kui mõelda kogu Eesti kunstielule.

Mäletan hästi veel seda aega, kui eesti kunst otsekui hülgas oma vanad neoavangardistid, kes olid kunsti arengule teed rajanud. Mäletan, et lugesin tollal Raul Meele vägagi mõruna tundunud seisukohavõtte. Väga elavalt mäletan seda korda, kui istusin KuKu kohvikus koos ühe mõjuvõimsa kunstitegelasega. Vaatasin kella ja mul läks juba kiireks, sest olin leppinud kokku kohtumise Lapiniga. „Peate siis alati minema selle Lapini juurde?“ turtsus tegelane veidi ärritatult.

Nüüd on kõik teisiti. Kumus on nähtud lisaks Meele töödele Tõnis Vindi ja Jüri Okase klassikanäitust, väljas on Lapini retrospektiiv. Ehk kõige veenvam märk asjakäigust on Kiwa variatsioonid Meele töödele. See on otsekui eesti metamodernismi kulminatsioonipunkt. On nii, nagu oleks selle uussiiruse tõttu postmodernismi iroonia surnud, muutunud tarbetuks. Ka see on ehk dialektika. Seal, kus postmodernismi iroonia lammutas mõisteid, lõhkus ja mängles tihti näiliselt pinnapealsena, paistab metamodernismile olevat omane teatud siirus, mis jätab ruumi ka nostalgiale ja romantikale ning tõelisele huvitatusele. Olen kogenud samasugust arengut ka Soomes.

Muidugi küsisin Lapinilt, kas temasse on jäänud kibestumist ajast, kui vanad sangarid tundsid 1990. aastatel end kõrvale heidetutena. Seda õnneks pole juhtunud. Selgitan Lapini sõnadega: „Eesti kunstielu ei ole olnud kunagi nii rikas, kui see on nüüd. Meil on kaunis ja demokraatlik kunstimaailm.“ Seejärel märkis ta veidi irooniliselt: „Minul ei ole enam midagi karta. Mina ju suren varsti ära.“ Ta jätkas aga mõnevõrra halvustavalt, et eesti kunsti on „lisandunud üksjagu dekoratiivsust ja pinnapealsust“. Mulle tegi see väide veidi nalja, sest dekoratiivsust, baroklikkust ja pinna kaunistamist on lisandunud ka Lapini enda töödesse. Lapinit ennast aga veidi ärritab, et kunstiinimesed ei võta tema kõige värskemaid töid vastu samasuguse innuga, nagu võetakse vastu tema ilmselget klassikat. Ta üritab vastu hakata sellele, kuhu tema viimast kunsti tahetakse paigutada.

Üldlevinud arvamusele vastuhakku oli tunda ka selles, et Lapin toonitas kunsti ja looduse sideme tähtsust. Looduse mõju pole tema töödes just sageli nähtud. Ta ise aga rõhutab looduse vaatlemise tähtsust oma ratsionalismivarjundiga kunstis: „Ei tohi unustada, et olen Lõuna-Eestist, kus maastikud ja värvide maailm on hoopis teistsugused. Ma ei unusta neid maastikke kunagi. Lõuna-Eesti päikeseloojangud on jõulised … Kõik need järved ja maastiku võimas vorm kõigi küngastega. On täiesti selge, et näiteks minu eakaaslasel ja sõbral Andres Toltsil, kes elas Tallinnas, oli täiesti teistsugune värvimaailm, kui on minul. Minu kodukandil on olnud selgelt jõuline tähendus minu värvi­tajule. Seda kõike on ühel või teisel viisil näha minu töös ning see on mõjutanud ka minu välja arendatud värviõpetust. Kuigi, minu värviõpetusest tulenev vorm on seotud minu triipkoodimaalidega. Aga 1960ndate lõpul maalisin ka ekspressionistlikke maastikke.“

Valge plaat ja kõnekas tühjus

Läksin välja suitsu tegema ning arutlesin Süda tänava maja trepil istudes omaette, kuidas paigutada Lapin ismide süsteemi. Olin üsna nõutu, sest olime rääkinud ka Lapini suhtest sürrealismiga, mis ilmneb eriti kirjanduse kaudu. Oli ta ju toimetanud Heino Mikiveri raamatu „Miki – Eesti absurdi isa“ (2001). Sealt kandus meie jutt luuletaja Ilmar Laabanile, kes on samuti üks Lapini suuri kiindumusi. Olin arvanud, et Lapini töödes sisalduvat huumorit võib seletada nõukaaja argielu absurdsusega, kuid tema ise toonitas, et tähtis osa oli Mikiveri ja Laabani suhtel prantsuse kultuuriga ning absurd oli eesti kultuuri osa juba palju varem. Nõukogude okupatsioon andis sellesse kahtlemata oma lisa ning Lapin ei eitanud seejuures ka näiteks Daniil Harmsi tähtsust.

Suitsetasin veel teisegi sigareti ja jõudsin selleni, et Lapin on lõppude lõpuks eklektik, kuigi see pitser talle endale võib-olla ei meeldiks. Olen õppinud ülikoolis humanitaar- ja ka ühiskonnateadusi ning mulle on üsna selge, et eklektitsism – eriti teaduses – ei ole tingimata just väga hea asi. Eklektik, kes nopib midagi siit ja midagi sealt, ei talu tihtipeale teoreetilist põhjendatust ja järjekindlust. Kunstis valitseb teadagi teine olukord, sest kunsti vabaduse tõttu on ka kunstnik palju vabam. Aga kunstniku nimetamisega eklektikuks võidakse eitada tema omanäolisust. Lapini puhul niisugust ohtu siiski ei ole. Tema mitmeplaaniline eklektitsism on väga rikas ja tekitab pidevalt dialektilisi vastuolusid. Lapin võib võtta ette uusi töid, ilma et tekiks oht langeda anakronismi või hakata iseennast kordama.

Läksin ülakorrusele tagasi, kuid märkasin, et olime kunstijuttudest juba väsinud. Lapin ütles mulle muu hulgas, et kui Kumu näitus on läbi, ei anna ta elus enam ühtegi intervjuud. Taustal kõlas telerist vaikselt klassikalise muusika kontsert ja ilmselt sellest ajendatuna viisime jutu üle muusikale. Mina rääkisin oma vinüülplaadiharrastusest. Mul on kollektsioonis peaaegu kõik plaadifirma Melodija vinüülid aastaist 1954–1991. Ühtäkki läks Lapin tagatuppa ja tõi mulle kingituseks biitlite topelt-LP 1968. aastat, nn „Valge albumi“. Ta ütles, et oli ostnud selle uuena mustalt turult ning käinud selle eest välja umbes tollase kuupalga. Seda plaati anti omal ajal välja kaks miljonit nummerdatud eksemplari. Lapini oma kannab numbrit 1.264.318.

„Valge albumi“ kaane on kujundanud Briti popkunsti iidol Richard Hamilton, kes sai tuntuks elemendirohkete kollaažide poolest. Albumi kaanel ei ole siiski midagi muud kui bändi nimi värvitute reljeeftähtedega ja seerianumber mustaga. Tegemist oli võib-olla ka fluxuslase Yoko Ono mõjutustega, idamaise tühjuse mõiste ja tollal esile kerkinud kontseptualismiga.

Alles laevareisil tagasi koju hakkasin mõtlema selle kingituse sümboolsele dimensioonile. Nii nagu Hamiltongi sai Lapin tuntuks popkunstnikuna, hiljemalt näituse „Soup 69“ kaudu. Seejärel huvitus ka tema idamaisest mõtteviisist ja minimalismist. Olin kingitusest liigutatud ja tõlgitsesin ehk dimensioone liigagi sümboolselt, kuid arvan, et sellesse kingitusse on peidetud vastus kõigile küsimustele, millele vananev Lapin on vägagi tõrges vastama.

Tõlkinud Mait Eelrand

Leonhard Lapin 2006. aastal Lapimaal.

Otso Kantokorpi

Leonhard Lapinile kuulunud biitlite „Valge album“ nr 1.264.318 asub nüüd Helsingis. Selle on kujundanud Briti popkunsti iidol Richard Hamilton, kuid sellel on ilmselt Yoko Onolt pärit idamaise tühjuse ja kontseptualismi mõjutusi.

Otso Kantokorpi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming