Vaikne kesktee

Peeter Talvistu

On meisterlikke lõputöid, puudub aga ahhaa-elamus.Tartu ülikooli maaliosakonna lõputööde näitus Tartu Kunstimajas kuni 29. VI ja magistriüliõpilaste satelliitprojekt „Lõpupidu”  Tartu kunstimuuseumis 4. – 8. VI ning Tartu kõrgema kunstikooli lõputööde näitus „Lend 2014” Nooruse galeriis kuni 12. VII.

Tartu kunstitudengite lõputööde puhul kerkinud küsimused on eelkõige seotud ülikooli maaliosakonnaga. Nad ei saanud oma lõputöid eksponeerida kunstimuuseumis, üks seni tugevalt esinenud magistrant otsustas viimasel hetkel jätta lõpetamata ja teise lõputöö jäi tema varasemale komplektile alla. Tartu kõrgema kunstikooli lõpetajad üllatavad aga meeldivalt.
Neljal päeval Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel eksponeeritud väljapanekut „Lõpupidu” on serveeritud kuratoorse kompromissi või üllatava pop up projektina. Tuleb tõdeda, et just see väljapanek on kõigist Tartu kunstitudengite lõpunäitustest kõige huvitavam. Tartu kunstimuuseumi töötajana ei saa ma kuidagi nõustuda direktori otsusega keelduda tavapärasest magistrantuuri lõpunäitusest ning ka mõttega, et „taburetil ühe jala altlöömine tähendab tegelikult linnainimestele käeulatamist”. Lõputööde näitus ei peagi olema kureeritud, kolme aasta tulemuselt ei saagi nõuda maksimaalset professionaalsust ja õppeasutuse meetodite või õppejõudude valiku suhtes ei pea ka valitsema üksmeel. Kuigi lõpetajaid ei ole tänavu teab kui palju, jäi Tartu Kunstimaja neile ilmselgelt kitsaks.
Magistrantide tähtede paraadist jäi puudu vaid Marie Kõljalg. Kuigi Kõljalg osales „Lõpupeol”, otsustas ta viimasel hetkel lõpetamise edasi lükata. See tuleb küll täiesti loogilise käiguna: ta kunst on praegu ilmselgelt kusagil viimaste aastate orgaanilisi pintslikõverusi täis abstraktsete lõuendite ning Mihkel Ilusa või Mihkel Maripuu maalidele omaselt ruumiliste objektikogumike transiiditsoonis. Kuid tema rohe-must maal on ilmselgelt selle kevade tipphetk.
Ainsana kõrgeima hinde saanud Edgar Tedresaar oli Kunstimaja suure saali keskele riputanud tõeliselt imposantse kahekümne ühest maalist koosneva seeria „21 naist, kellega ma ei ole maganud”, mis kujutab endast mitmes stiilis ja illusiooniastmes läbi maalitud warholilikult korduvat akti. Kahjuks mõjuvad mitmed neist pigem kordusena selle sõna halvemas tähenduses, vajaka jääb kas või värvikihi paksuse variatsioonidest. „Lõpupeol” oli tal väljas „Tiiu Linnu” näitustel olnud tekstiilitükkidest kokku traageldatud maastikke, mis ühte komplekti kogutuna moodustas tõeliselt värskendava tulemuse.
Ahto Eller on kasutanud parketti alusmaterjalina töös „Intervisuaalne”, mille üks töövahend ehk nii-öelda pintsel on ketassaag. Siin on tegemist puhtalt maaliliste küsimustega. Kahjuks on teostamise ajal omandatud vilumus kaasa toonud selle, et algne toores jõulisus oli taandunud ilulemise ees.
Olivia Parmasto lõpetas paari aasta eest bakalaureuseõppe tõeliselt emotsiooni ja natuuri tabava minimalistlikult teostatud portreede seeriaga. Sellel korral on maalitehniline võte jäänud samaks, kuid lisandunud läbi nutifoni nähtav animeeritud kihistus (AR). Viimasesse kulunud töötunnid on eeldatavasti ka põhjus, miks seintel rippuvad lõuendid mõjusid paari aasta tagustest kesisematena.
Bakalaureuseõppe lõpetajatest ei jäänud kahjuks ükski komplekt meelde tervikliku lahendusega. Robert Nuti minimalism ei ole enam maaliline ning pole veel jõudnud kontseptuaalsuseni. Kaja Karlsoni Tartu vaated on küll äärmiselt summutatud tonaalsusega, kuid evivad midagi väga huvitavalt 1950ndatelikku. Liisimari Randjärve tušimaali esteetikas teoste paarikud ei jõua kahjuks ühtse seeria moodustamiseni. Helen Bunder kasutab oma figuuride reas peegleid, kuid see võte mõjub pigem kodukootud laadapalaganina, millele ei aita kaasa ka kohati läbi maalimata anatoomia. Aleksandra Milenina maalikeel on bakalaureuseõppe lõpetajatest kahtlemata tugevaim, küsimuseks jääb aga, kas tegu on kitši või tõsimeelse reklaambrošüüriliku esteetikaga.
Tartu kõrgem kunstikool peab igal aastal tegema galeriis Noorus ära tänamatu töö ning esitlema nii kahemeetriseid lõuendeid, nutikatest lahendustest pakatavaid mööblikomplekte, restaureeritud laemaale kui ka disainitud firmagraafikat võrdväärse tähelepanuga. Nagu tavaliselt, ei ole täitunud see plaan ka sellel aastal täiuslikult.
Suur erand ja väga meeldiv üllatus on galerii kelder, kuhu on oskusliku lõpetajate valikuga loodud põrandaalune muinasjutuline varimaailm. Selle sümboolseks tippteoseks on kahtlemata Maria Evestuse kollaažitehnikas pentaptühhon. Eelkõige loomemajanduskeskuse oksjonitelt silma hakanud omanäoline käekiri on viidud loogilise lõpuni: enam ei räägita pelgalt pesudofolkloorselt, vaid valitud eksponeerimisviis viib religioossesse äraspidisusse. Keskpaneeli tipus trooniv prillitatud jumal on kui mutionu, kelle juures käib (keldri)pidu. Tahaks järgmisena näha tõeliselt pompoosset lahendust!
Maari Soekovi ja Marge Nelgi seeriatest paistab selgelt välja ka juhendaja Peeter Laurits, mis ei tähenda, et neist vähemalt viimasel puhul poleks sisemine kiiks juba pikalt välja kujunenud. Nelgi „Olematu bioloogia” on ekspositsioonina huvitavam ja läbitöötatum ning tema antropoloogiline lähenemine, mis sisaldab ka füüsilisi „leide” täis vitriini, mõjub kummastavana. Siinkohal julgen väita, et nii tehniliselt kui tunnetuslikult on Soekovi kujuteldavad kaaslased siiski viimistletumad ja moodustavad terviklikuma komplekti. Seejuures on huvitav, et peamiselt illustraatori ja Tähetorni-esise „Ouroborose” autorina tundud Soekov on suutnud oma käekirja niivõrd osavalt teise meediumisse üle kanda.
Kuigi Hertta Võido okstest riidepuudele riputatud kootud esemetest installatsioon, Heiki Arge segamini pööratud kunstniku tuba ja Sigrid Kuuse ülespildistatud veehirmude lavastused sobivad keldrikomplekti väga hästi, jääb neil kõigil siiski natuke midagi vajaka.
Galerii ülakorrusel võtavad enda alla suurima pinna kolm maaliseeriat. Margret Paide ohtra spaatlikasutusega värvisäbruliste interjööride parimad palad on tõeliselt nauditavad, kuid üldmuljes jääb puudu lubatud tühjusest ning mõnus pintslikiri kaob esiplaanide laiadesse spaatlitõmmetesse. Johanna Mudist on oma poolabstraktsete kujundite ja absurdi kalduvate figuuride juures alati kõige mõjusam pindade läbimaalituses. Antud surmast küllastunud natüürmortide komplekti on ta toonud vahest isegi liigset naturalismi ning kaotanud neist eelkõige lõpututesse kihtidesse asetatud peenikest toonivariatsiooni. Kuid ka siin on selgelt näha tõeliselt tundelise värvimeelega kunstnikku. Mirjam Hinn käsitleb Eesti nüüdisaegsete maalikunstnike stiilimuutusi, kahtlen aga sügavalt, kas keegi tema eeskujudest kulunud kitšielementidele positiivselt vaatab. Vähemalt võib taas tõdeda, et eraldivõetuna on maalide pintslikiri ja abstraktsemad detailid väga meeldivad.
See kevad jääb kokkuvõtlikult silma pigem aastana „ei siga ega kägu”. Kuigi Tartus oli ja on nähtaval ka väga mitmed meisterlikud lõputööd, puudub täielik ahhaa-elamus, mida ootan igal aastal pikisilmi. Näinud, millist kõrglendu teevad aga mõlema kooli vilistlased, pole paanikaks põhjust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming