Tudengitelt ootaks julgemat, radikaalsemat ja kriitilisemat meelt

Sten Ojavee

Tallinna graafikatriennaali noorte kunstnike näitus Rundumi projektiruumis 6. – 14. III. Kuraatorid Tanja Muravskaja ja Marko Nautras, kunstnikud Jenny Grönholm, Søren Herschel, Helena Kesküla, Mairi Mölder, Ann Pajuväli, Ats Parve ja Ede Raadik.

Noorte kunstnike näitus oli graafika­triennaali põhiprogrammi alternatiivne lisandus. Seitse kunstiakadeemia tudengit olid saanud võimaluse esitleda oma visuaalse kunsti ja lugemisoskuse vahekorra nägemus. Väljapanekus, kus keelereeglitest ei pidanud kinni pidama, oldi vabad sekkuma aktuaalsetesse probleemidesse.
Ede Raadiku teos „Lapikmaa” on väljas Kumus triennaali põhinäitusel, Rundumis eksponeeriti tema matemaatilis-geomeetrilist lihaletti „X219”. Teos on saanud tõuke lihatoodete loendamisest öötöö ajal, töölepingu absurdsest nõudest olla loominguline ning paindlik. Eeskujuliku õpilasena on Raadik täitnud kõiki nõudeid: loominguliselt on valminud absurdselt keerulisena näiv infograafiline, igati paindlik tulemus. Painuta, kus suunas tahad, skeemi ei ole võimalik kergesti hoomata.
Søren Herscheli tüpograafiline installatsioon „Süntaksi viga” („Syntax Error”) suunab lugeja tähelepanu digitaalsel kujul levitatava teksti algosade – tähtede ja kirja nüanssidele ja tunnustele. Teksti puhul pööratakse tähelepanu lausetele, sõnadele, kuid väga harva tähtede kujule, paigutusele, kujundusele. Digitaalne süsteem seevastu jälgib väga täpselt tähtede korrapärast paiknemist, reegleid ja algoritme, mida täitmata võib süsteem,  nagu Herscheli installatiivses tekstis, täielikult kokku variseda. Teos astub arvutiajastul kriitiliselt dialoogi ilmselt iga külastaja, masina, süsteemi ja digitaalse infokandjaga juba puht aktuaalse „veateatena”.
Jenny Grönholmi loodud „sõnadeta maailm”, nagu ta seda ise kirjeldab, tekitab paraja segaduse. Grönholm kujutab 11osalises seerias Soome vaimuhaigust põdenud luuletaja Lauri Viita loomingut. Kõik read on kaetud musta  värvi ning kritseldustega. Teose kõrval paiknes üsna segane ja keelereegleid eirav Johan H. Pajupuu tekst, kus viidatakse düsleksiale, suutmata ise mõista Viita poeetilist maailma. Kohati jäi arusaamatuks, kas kunstnik on düslektik või painab Pajupuud ennast düsgraafia.
Ats Parve stuudiofoto portreekursuse raames 2011. aastal valminud konspekt pakub pandeemiliselt levivale amatöörfotograafiale oma abikätt. Iroonilise päästerõngana, et ravida fotomeediumi pidevast väärkohtlemisest tekkinud olukorda, on kunstnik heitnud seljast särgi ning avanud vaatajale päevikuformaadis teose. Lisaks kiirkursusele võib Parve päevikust lugeda, et tüüp kuulab Prodigyt, oli kursuse raames mõjutatud Irving Penni loomingust, on valmis ise endale särgita poseerima, konspekteerib märkmikusse koolitükke ning millalgi selle aja vältel on päeviku ümber tegutsenud salapärane tegelane, kes on endast paberile jätnud vaevumärgatavaid punase huulepulga jälgi.
Noorte näituse enamik teoseid ei olnud aga kahjuks loodud graafikatriennaali probleemipüstitust edasi arendades, teoste surumine teemasse (olgugi et kirjaoskus-kirjaoskamatus on piiritu teemaring) andis kuraatorite tegevusele keskpärase lõpptulemuse. „Vangistatud mesilane” („Caged bee”) on Helena Kesküla mänguline sõnapusle, kus lastakse vaatajal lauseehituses aluse, öeldise ja sihitise kombineerimisel moodustada iroonilisi sõnumeid. Seosetuna mõjus noodikiri teksti kohal: selle saab tekstiks ümber lugeda, kuid vähemalt mul ei tekkinud nende vahel mitte mingit loogilist seost. Ann Pajuväli on teoses „ONOFF” tuginenud kortermaja elutegevuse kahenädalasele vaatlusele. Pajuvälja ohutult distantseeruv vaatlus ei ole röövinud kelleltki privaatsust: sellele viitab ka teose abstraktselt mustvalge telekujundikeel. Mairi Mölder oli kehastunud trükipressi-plaadi-detektiiviks ning dokumenteerinud neljale plaadile sinna aastatega kogunenud kaootilise kujundikeele. Need neli teost meenutasid pigem piltmõistatust, kus objektide leidmine on tore ajaviide, kriitiliselt näituse teemapüstitusega aga ei haakunud. Triennaali alternatiivse programmina oleks oodanud noortelt kunstnikelt radikaalsemat, julgemat ning kriitilisemat lähenemist. Kahjuks jäi see pigem tagasihoidlikuks tudenginäituseks. Olgugi et näitusel oli kaks kuraatorit, ei olnud nad suutnud innovaatiliselt hakkama saada näituseformaadiga, osutades sellele, millega graafika praegu silmitsi seisab. Kõige paremini peegeldas näitus tudengite suutlikkust õppida graafikameediumi tehnilist külge.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming