Radikaalne etenduskunst ja „Kliima”

Erkki Luuk

Mike Hentz, Orion Maxted. Marja-Liisa Plats Nimetan hakatuseks neli kõige radikaalsemat etenduse tüüpi: enesetapp, mõrv, (enese)tapp kellegi teise käe läbi, näkku sittumine (otseses, mitte ülekantud tähenduses). Kuna tegu on etendusega, on muidugi juba eeldatud ka lavastust ja dokumentatsiooni. Enamikul juhtudel on neisse nelja liiki kuuluvad etendused liiga radikaalsed selleks, et kunsti- vms kultuuriavalikkus neid etenduseks suudaks pidada. Nii oli kahtlemata New Yorgi kaksiktornide ründamisega, mida Stockhausen nimetas suurimaks kunstiteoseks (ehkki see kavatsuslikult seda muidugi polnud), mille eest ta meedias käredalt peksa sai. Teine näide on Tallinnast, kus varem ka tuleskulptuuridega kätt proovinud EKA skulptuuritudeng end akadeemia ees põlema pani. See võis olla kavatsuslik kunstiteos (mis pole selle kurva loo puhul muidugi kõige olulisem), kindlasti oli see aga kavatsuslik enesetapp. Mõrv on kunstiteosena ühemõtteliselt aktsepteerimatu (tänapäeval õnneks ka teise liiki kuuluvate loomade mõrv, mis varem millegipärast populaarne oli: meenutagem kanapoegi tükkideks rebivat Alice Cooperit või nimetut soome performanti, kes laval kassi tappis). Näkku sittumine on radikaalses tüpoloogias juba väga leebe liik, kuid siiski parajalt šokeeriv ja menukas, sobiva lavastuse ja dokumentatsiooni korral saab selle kindlasti ka vabalt kunsti valda liigitada. Neljas liik, (enese)tapp kellegi teise käe läbi, on mõneti huvitavaim, kuna eeldab väga läbimõeldud lavastust ja provokatsiooni, et sind ikka kindla peale (enese)tapetaks. See on üpris keeruline liik, mille edukaks lavastamiseks võib õigel ajal ja õiges kohas (nt aasta tagasi Londoni metroos) piisata siiski õige vähesest (nt seljakotiga jooksmisest). Enamikul juhtudest peab provokatsioon olema muidugi väga räige, et selline etendus õnnestuks.

Siit edasi, radikaalsuselt juba märksa nõrgem on sümboolne enesetapp, kus esineja asetab end (reaalselt ja/või sümboolselt) ohtlikku olukorda, provotseerib kakluse ülekaaluka vaenlasega, kinnitab või demonstreerib televiisoris või suure rahvahulga ees, et ta on luuser, impotent, või et (Toomikut parafraseerides) tema munn on kandiline, hüppab pea ees vette tundmatus kohas vms. Selliseid asju on tehtud ja tehakse ühtlaselt suure menuga ikka ja jälle. Meenutagem: Kai Kaljo, Oleg Kulik, Jaan Toomik, Raoul Kurvitz jpt. Just see on selline jätkusuutlik tüpoloogiline liik, mida ka kunstiavalikkus ja institutsionaalne tugi (kulka, biennaal jne) toetab ja kiidab, suutes asja ka vastu võtta, välja kannatada ja seda analüüsidagi.

Mike Hentz, USA ja Šveitsi kodakondsusega muusik ja kunstnik, on oma kuulsaimad tööd teinud ilmselt just etenduskunsti vallas. Siinne pikk sissejuhatus annab vajaliku tausta tema (eelkõige varasemate) radikaalsete tööde mõistmiseks. Kunstniku kodulehel algab ajaarvamine aastaga 1975, mil Hentz osales SS-lase vormis natsiks riietatuna Kölni iga-aastasel tänavakarnevalil. See on tema etendustest ka radikaalseim, kuna päädis peale pooletunnist edukat marssi ja heil’imist nii Hentzi, ebasõbralike pealtvaatajate kui ka politseinike jaoks nii mõnegi murtud luu ja ribiga. Lisaks sellele peksti Hentz hiljem politseijaoskonnas vaeseomaks, millele järgnes vangistus, kust tuntud kirjanik Heinrich Böll, kelle poja sõber Hentz oli, ta kolme nädala pärast kautsjoni vastu vabastas, millele järgnes veel aastake elu politsei iganädalase järelevalve all. Hentz korraldas veel teisigi aktsioone, mis oleksid võinud lõppeda (ja vahel lõppesidki) talle halvasti, kuid see oli kindlasti kõige efektsem, radikaalsem ja (eba)õnnestunum. Enesestmõistetavalt arvestab ta selliseid etendusi korraldades alati peksasaamisega (kuid ei piirdu ainult ohvri rolliga, vaid lööb ka vastu). Küsimusele, kas ta ei kartnud vigaseks jääda, ma selget vastust ei saanud. Igatahes korraldas selline mees Moostes 48-tunnise kinnise (ja kahetunnise lahtise) etenduse „Kliima”, millelt võis oodata nii mõndagi, kuid õnneks mitte ka väga palju, kuna KUNSTNIK näis oma noorpõlvega võrreldes ehk mõnevõrra taltunum, ja etenduses oli palju osalejaid (20 kunstnikku või kunstiga seotud üliõpilast Eestist ja Euroopast).

Etendus algas väga leebelt: tiibeti rituaalsest vaskkausist väljakumiseva ambient’iga. Pärast olukorraga tutvumist selgusid detailsemad plaanid kahe edasise ööpäeva jaoks. Rütmi määras kell, vabatahtlik esineja, kes igat täistundi vabalt valitud etendusega tähistas. Kellaroll jagunes 48 tunni peale mitme esineja vahel, kellest küll üks (Orion Maxted) sai ebaproportsionaalselt suure osa, mida ta ruuporisse kisendamisega ebahuvitavalt kuritarvitas. Kui see peaaegu ainus (osalejate erinevust ja suurt hulka arvestades ehk vältimatu) ebameeldiv seik välja arvata, oli olukord üpris pingevaba. Nagu Hentz ütles, peaks osalejate eesmärk olema end hästi tunda; siht, millest juhindudes otsustas ta ka publikust minimaalselt välja teha (etenduse lõpus oli kaks publikule avatud tundi). Etenduse läbiv idee oli struktuur ja rütm käsikäes improviseeritud ideede ja aktsioonidega: näiteks toimusid mõlemal päeval mitu tundi 6-osalised (iga osa 8 minutit) korduvad seeriad stiilis dušš, keeglipallil seismine, ringide joonistamine, parmupilli mängimine, jalgade pesemine jne. Kõiki neid asju tehti üksi, ja tervik oli, nagu guru sõnastas, trance meditation training, mis küll sellisena ehk ei toiminud, kuid mingi nihestatud rütmi ja mõõtme andis elule küll. Kuna osalejaid ja kinnist etenduseaega oli nii palju, oligi see etendus eelkõige osalejaile endile; ses mõttes oligi tegu pigem osalus- kui etenduskunstiga, mis proges täis kaks huvitavat, tihedat ja idiosünkraatilist ööpäeva. Mõned tüüpilised näited: rituaalne seenekorjamine ja jalgpall metsas; programm, mille koostas elus kana; aegluubis arutelu; improviseeritud ansambli Luunja Valgus pala „Päkatsid”; rituaalne unustamine jne – kava, kuhu võis sattuda peaaegu ükskõik mis.