Põhjapõdra-inimesed

Kunst on andnud inuittidele elu mõtte.

JEAN-LOUP ROUSSELOT

Näitus „Nunavuti kultuur kangal“ Vabaduse galeriis kuni 17. II. Kuraator Judith Varney-Burch, korraldaja Kanada saatkond.

Pudlo Pudlat (1916–1992). Pealesurutud migratsioon. 1986. Pudlo Pudlat on üks tuntumaid Kanada graafikuid. Jean-Loup Rousselot kohtus temaga 1987. aastal ja sai temalt selle pildi. Pudlat ütles: „Kanada valitsus kannab meie kõigi eest hoolt. Nad tõid meid mere äärde Cape Dorseti, kus on paremad tingimused küttimiseks ja kalastamiseks, kus suvel on praamiliiklus ja kus lennukiga saadakse meid vajadusel haiglasse viia. Kuid valitsus ei toonud koduloomi koos meiega, nad peavad seda veel tegema, sest uues külas on liiga palju jahimehi, kuid küttimine on kehv tegevus.“

Pudlo Pudlat (1916–1992). Pealesurutud migratsioon. 1986.
Pudlo Pudlat on üks tuntumaid Kanada graafikuid. Jean-Loup Rousselot kohtus temaga 1987. aastal ja sai temalt selle pildi. Pudlat ütles: „Kanada valitsus kannab meie kõigi eest hoolt. Nad tõid meid mere äärde Cape Dorseti, kus on paremad tingimused küttimiseks ja kalastamiseks, kus suvel on praamiliiklus ja kus lennukiga saadakse meid vajadusel haiglasse viia. Kuid valitsus ei toonud koduloomi koos meiega, nad peavad seda veel tegema, sest uues külas on liiga palju jahimehi, kuid küttimine on kehv tegevus.“

Jean-Loup Rousselot

Vabaduse galeriis on väljas kahekümne Põhja-Kanada naiskunstniku viimase kümne aasta jooksul valmistatud seinavaibad. Teoste materjal on samast külapoest, kust ostetakse kangas oma pere parkade õmblemiseks. Kunstnikud on kasutanud sama materjali, mida õmblejadki.

Kanada riigi rahastatud rändnäitus tuli Soomest ning läheb pärast Eestit Montenegrosse. Miks on see väike väljapanek nii tähtis, et Kanada riik näitab seda uhkusega kogu maailmale? Miks on just sellele rahvakunsti vormile antud kultuurisaadiku staatus? Tava­pärane ettekujutus arktilisest kultuurist on koera ja kelguga jahimees ja naine, kes on lastega iglus ja teeb kodutöid. Selline pilt vastas Kanadas, iglu kodumaal, tegelikkusele XX sajandi keskpaigani. Praeguseks on aga palju muutunud: naiskunstnikud koovad figuratiivsete ja mütoloogiliste stseenidega seinavaipu, mitte ei õmble esivanemate kombel karusnahkseid parkasid, pükse ja saapaid. Neilt eeldatakse kunstimaailmas läbilöömist ning oma loominguga elatise teenimist.1

Jahindusest elatuva ja harmoonilise keskkonnaga ühiskonna romantiline visioon tähendab tegelikkuses ühtlasi pidevat ränga näljahäda ohtu. Pidev toidupuudus tulenes eluviisist, ellujäämine sõltus eelkõige lihast ja kalast. Harva saadi jahil nii palju saaki, et seda oleks jätkunud säilitamiseks. Rändava eluviisiga perekonnal oligi peaaegu võimatu toitu tagavaraks varuda. Tollaste liikumisvahenditega ei saanud endaga palju asju kaasa võtta, reisimine oli üldse kallis lõbu. Nomaadiperekond sõltus igapäevasest jahisaagist. Kui jahimehel vedas, siis jätkus jahisaaki kaheks või kolmeks päevaks  (neljale kuni kuuele kaasavõetud koerale oli vaja peaaegu sama palju liha kui pereliikmetele).

Victoria Mamnsualuak. Koerterakend. Tikand kangal.

Victoria Mamnsualuak. Koerterakend. Tikand kangal.

Pressifoto

XIX sajandi lõpul ilmus Arktikasse hulgaliselt Euroopa taustaga kanadalasi ja ameeriklasi, vaalapüüdjaid ja kullaotsijaid. Uustulnukad said toitu kohalikelt jahimeestelt, kes tapsid selleks, et rahuldada „kullapalavikus“ osalejate vajadusi, karibusid.

Põliselanike populatsioon kasvas kiiresti 1930ndatel, kui Põhja-Ameerika maapiirkondadesse jõudis riiklik arstiabi. Karibukarjad vähenesid tohutu kiirusega, sest piirialade elanikkonna eluiga pikenes, toitu vajati järjest rohkem, kari aga ei paljunenud piisavalt kiiresti. Karja vähenemine põhjustas näljahäda. Arheoloogiliste väljakaevamistega on näljahädad suhteliselt hästi dokumenteeritud, XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse Põhja-Kanada olukord aga erines senisest. Euroopa uustulnukad pidasid oma missiooniks põliselanikele tsivilisatsiooni toomist ning tundsid seetõttu kohustust nad näljast päästa. Põhja-Ameerika valitsus nägi lahendust sinna lisatoidu viimises.

Juba XIX sajandi lõpul püüdsid Ameerika ja Kanada poliitikud ning misjonärid parandada Arktika jahimeeste olukorda. Üks idee, mida kunagi päriselt ellu ei viidud, oli küttide ümberasustamine lõuna poole, neist talupoegade tegemine. Teine koloniaaladministratsiooni pakutud lahendus oli õpetada arktika küttidele, kuidas karjatada põhjapõtru. Põhjapõdrad2 toodi Alaskale Siberist ja karjakasvatajad palgati Lapimaalt. Saamid õpetasid Alaska ning hiljem Kanada elanikele, kuidas karjaga hakkama saada. Saamid juhtisid 1929. aastal hiiglaslikku põhjapõdrakarja Alaskast Mackenzie’ jõe ümbruskonda: Alaskalt alustas teekonda 3442 põtra ning kuue aasta pärast jõudis sihtpaika 2382 põtra. Suur retk lõppes 1935. aastal Põhjapõdra jaamas Aklaviki lähedal.3 Osa sealsetest elanikest hakkaski karja kasvatama.

Põhjapõdraprojektid ei olnud ei Alaskal ega Kanadas edukad, kuna vaid mõned põliselanikud olid nõus hülgama oma harjumuspärase eluviisi. Nad eelistasid karibute küttimist ja õige hetke leidmist, kui loom on nõus, et ta tapetakse. Siis palus jahimees, et karibu oleks valmis mõnda aega inimeste seltsis elama, et pärast uuesti karibuna sündida.

Karjakasvatamine ei muutnud ainult eluviisi, vaid täielikult muutus traditsiooniliselt käituva ning mõtleva inimese suhtumine keskkonda. Metsiku karibu vaim ei ole identne kodustatud põhjapõdra omaga.

Baker Lane’i piirkonna, Keewatini elanikke kutsutakse nunavuttideks ehk sisemaalasteks. Enamik Arktika põliselanikke elab rannikul, nunavutid elatuvad aga peamiselt karibujahist. Neid kutsutakse ka karibuinuittideks. XIX sajandil oli tulirelvadega jahipidamine lihtne, see aga vähendas kiiresti Barren-Groundi karibukarja. 1915. aastal alanud tõsise näljahäda tagajärjel suri kaks kolmandikku sealsetest inimestest. Kui 1950ndatel hakkasid taas näljahädad, julgustas Kanada valitsus nunavutte asundustesse kolima.4 Baker Lake’i küla, üks neist paikadest, ei asu mere, vaid Bakeri järve kaldal. 1800 elanikuga külla kolimine tähendas nunavuttidele sõltumatu elu lõppu. Külas elati nagu mujalgi Põhja-Ameerikas majades, kanti euroopalikke rõivaid ja söödi euroopalikku toitu. Ümberasustamise algul oli enamik külaelanikke jahimehed ning elatus niigi otsakorral loodusressurssidest. Riikliku programmiga pakuti endiste jahimeeste perekondadele kunstiõppimise võimalust.5 Praegu elab vähe perekondi jahindusest, paljud töötavad kaevandustes, kuid suur osa töötab kunstistuudios: nad teevad graafikat (nii mehed kui ka naised) ja nikerdusi (mehed) või seinavaipu (naised).

Kuigi üleminek jahindus- ja korilus­ühiskonnast pastoraalsesse oli ränk, saavutas valitsus oma eesmärgi: põhja­põdraliha jätkus, enam ei tuntud nälga, vähemalt mitte Mackenzie ääres. Õnnestus ka Arktika kunstitöötubade programm: peaaegu igas Põhja-Kanada külas tegutsevad käsitöö- ja kunstistuudiod. See äri on edukas traditsioonilise ühiskonnamudeli tõttu: kõik vajalik tehakse kohapeal ise. Kanada riikliku programmi toel nopiti üles sealsete inimeste potentsiaal, anti põliselanike elule mõte nende oma kodumaal.

Tõlkinud Ulla Juske

1 Arktika kunstiteost, sealhulgas ka kvaliteetset graafikat (kuid mitte odavat) on äärmiselt lihtne internetis tellida. Vt http://baileymajorart.com/baker_lake_prints#].

2 Põhjapõdral (Rangifer tarandus) on neliteist alaliiki. Selles artiklis eristatakse metsikut põhjapõtra, keda kütitakse ja kutsutakse Põhja-Ameerikas karibuks, poolmetsikust põhjapõdrast, kes toodi sisse Siberist, Tšukotkalt ja Norrast. Arktika ja subarktika inimesed kasutasid põhjapõdra liha, konte, nahka ja sarvi, kodupõtra kasutati veoloomana ja tema piima joodi. Põtrade katastroofilise suremuse põhjus on jäätulek: jää katab taimed, karibud jäävad nälga.

3 Kanadalased on avaldanud mitmeid suurepäraseid raamatuid põhjapõtradest. Näiteks Allen Roy Evans. „The Reindeer Trek“ (1935), C. C. Geogersoni „Reindeer and Caribou. 20th Report of the Bureau of Animal Industry“ (US Department of Agriculture, 1903).

4 Eugene Y. Arima, Caribou Eskimo. Handbook of North American Indian, kd 5, 1984.

5 Charles Martijn, Canadian Eskimo Carvings in Historical Perspective. – Anthropos, 1964, nr 59 lk 546–596.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming