Muinasvärav

VAPPU VABAR

Anu Raud on paotanud Kristjan Raua muinasvärava ja lasknud meil selle vahelt sisse piiluda – sealt paistab natuke endiste aegade elu.

Eero Vabamägi / Postimees / Scanpix

Kõige paremad asjad tekivad vähehaaval. Nii see inimese elugi, mille kõik päevad on erinevad. Kui keegi väidab, et need on ühesugused, siis tuleks tal teist korda, veidi lähemalt vaadata. Kas mitte temas endas ei ole liiga palju ükskõiksust kõige igapäevasemate asjade vastu, mis tegelikult teevadki elust päris elu?

Viis aastat tagasi tutvusin Anu Rauaga. Ta kutsus mu Heimtalisse Kääriku tallu külla ja lubas vaadata seda kambrit, kus kootakse vaipa. Põrandal oli palju ilusaid pajuvitstest korve, ühes punased, teises sinised, kolmandas rohelised lõngakerad. Toa otsaseinas oli lõimedel pooleli vaip, selle taga suurele paberile joonistatud kavand. Samas kerilauad, kus ootas keradeks saamist hiiglasuur lõngaviht. Seal ta siis koos oma abilistega istuski, näpud lõngas, mitte värvised ja bensiinilõhnased nagu maalikunstnikel, vaid pehmes lambavillases lõngas, muhe naeratus näol. Mul ei olnud kunagi varem tärganud soovi ühegi kunstitehnikaga ise kätt proovida, aga siin oli küll midagi igituttavat. Kuigi ma pole sel alal professionaal, võin kinnitada, et kudumise maagiat mõistavad paljud. Kes koob, see saavutab tasapisi hingerahu, mis tuleb mõttega, kannatlikult ja vähehaaval tegemisest – ümberringi valitsemas sügav vaikus.

Anu Raud on algupärase lihtsuse (maagilisuse, loodusläheduse, tõsimeelsuse), millest vaataja alateadlikult kohe kinni haarab, oma vaipades nähtavaks teinud. Tal on elav fantaasia, peaaegu et kirjanduslik mõttelend, kuigi ta vaibad ei ole otseselt jutustavad. Ta võib loo kokku suruda ühte väljendusrikkasse kujundisse. Sõnaga on Anu Raual hea suhe, ta on selle emapiimaga kaasa saanud. Tema kirjutatud juttudes on lihtsad, humoorikad ja ilmekad kujundileiud, ebatavalised asjad, nagu Puu­kuninga sahtlitega vanker-voodi ehk sõiduk-ase, Liivatalla Taaveti liiva­paberist tallad, mida ta libedal aastaajal lahkelt inimestele jagab, Välgu Mihkel, kelle teravad hambad tuld löövad, kunstikriitik Kukerpuu „kunstitõe prillid“, tekstiilikunstnike mustriliste rehvidega auto ja lõpuks muinassõrmikud – väga suur kindapaar, mille loo tegelane ühele vastutulevale hiiglasele heast südamest ära kingib. Fantaasiakülluse kõrval on neil kõigil veel üks ühine omadus – südamest tulev soov maailma parandada, tasu küsimata vajalikku pakkuda. Heasoovlik maailmaparandus on ka Anu Raua enda elutöö.

Eks need kirjanduslikud kujundid ole osaliselt ka ta vaipadele rännanud: muinassõrmikud „Lõokesele“ (2003) ja „Pühale vaimule“ (2005–2007), voodi „Pulmadele“ (2001) jne. Kõigi vaipade kujundite fantaasiaküllasuses on kirjanduslikku nägemust: need on parimas mõttes üldistatud, värvikad, salapäraste märkidega tähistatud, nende sees on midagi varjul. Kujundid on laetud jutustusega, kuhu mahub midagi ajaloost, inimese elust ja igavikust – vägagi rahvaloominguline kombinatsioon.

Anu Raua suur kiindumus rahvakunsti tugevnes Kihnu saarel, kus ta suhtles toredate elanikega, kes kandsid triibulisi körte. Tema kaasaegsetele võis rahvakunst olla vaid muuseumi ja laulupeo tarvis, temale oli see aga päris, ihulähedane ja eluvajalik. Praeguseks on rahvuslikud mustrikujundid puhastunud neist rasketest aegadest paari viimase põlvkonna sündide ja ilutunnetuse kaudu, seda transformatsiooni ei mõista keegi paremini kui Anu Raud.

Raud ütles välja ühe tekstiilikunstnikele päris algse tõe, mis oli paraku mulle uudne: „Vaip, mis on lõngadega maalitud, on gobelään. Kui üks lõng jookseb ühtlaselt, siis see on pindpõime.“ Nii lihtsalt kirjeldas ta seda tehnoloogilist mitmekesisust, mis laseb tekstiilikunstis lennukaid fantaasiad mitmekesistes vormides väljendada. Kõige rohkem avaldas mulle mõju sõnapaar „lõngadega maalitud“, sest ilusate värvide vastu on mul ikka nõrkus olnud – gobeläänid teevad relvituks oma faktuuriga.

Omal ajal, kui Anu Raud hakkas vaipu kuduma mitut värvi lambahallide lõngadega, soojendas see meeldivalt kunstipublikut, kes oli harjunud popkunsti-mõjuliste erksate pinnaliste värvidega. Selleks et veel paremini kõik lambahallid toonid üles leida, hakkas kunstnik ise oma kodutalus Käärikul lambaid pidama. See oli niisugune aeg, mil meieni hakkas Põhjamaadelt teateid imbuma naturaalsete kangamaterjalide, linase ja ka villase moodiminekust. Mäletan hästi, kuidas mu ema naturaalset värvi lõnga otsis ja sellest imepehmeid kampsuneid ja sokke kudus. Kuidas siis mitte heldida, kui näitusele tulles võtsid sind vastu mahedalt määgivate tallede karva „Kodutuled“ (1977), hiljem juba ainult halli varjunditele üles ehitatud „Uks“ (1981), „Seitse suitsu“ (1984) ja teised? Anu Rauast sai naturaalsete värvide ekspert, kelle (ainult temale teada võtetega) hallile foonile kootud värvid särasid kas vastandiefektiga – puhtad punased, kollased jne tumehallil, peaaegu mustal taustal – või mõjusid tõesti puht maalikunsti võtetega, säratades valgusvarju ja pooltooniga punast seelikutriipu ja sügavsinist taevalaotust („Põllukummardajad“, 2002). Üks värvisügavamaid on vaip „Agu“ (1983), hall hallidest, kus on palju teisendeid: sinakashall, lillakashall, punakashall, pruunikashall, rohekashall, beežhall, kuni sõnad saavad otsa, aga Anu Raua värvid mitte. Me teame ju väga hästi, et päikesetõus on maal, olgu siis toas või väljas, palju hõrgum, puhtam, nüansipeenem kui linnas. Just sellise päikesetõusu on kunstnik „Agus“ tabanudki.

Vaatamata hallidele toonidele, on Anu Raua vaibad ometi väga rõõmsad ja täis elujaatust: neis on kirjeldamatut kergust ja õhku, on tunda taevast, mis on maal suur ja avar erinevalt linnast, kus see on kokku surutud kõrgete katuste vahele. Elujaatust on küllaga ka kõigis ta ettevõtmistes, nagu temast enesestki õhkub optimismi ja positiivset energiat. Anu Raud on omamoodi renessansi­inimene, kelles vaim ja tegutsemine on tasakaalus, kes suudab palju oma ideid ellu viia: olgu siis toredad üritused noortele ja vanematele Heimtalis ja Käärikul, kodukandi stiilis koolivormid lastele, talukujunduse ja rahvusliku käsitöö õpetamine, rääkimata Heimtali koolihoones asuva rahvakunstiesemete muuseumi kasvatamisest ERMi filiaaliks.

Vanavarast on Anu Raud palju kirjutanud ja suhtub rahvakunstiesemetesse, mis ka tema loomingut on inspireerinud, mitte kui museaalidesse, vaid elusatesse asjadesse – õrnalt ja tähelepanelikult. Just Heimtalis tuli mulle meelde see, mida muuseumiesemete kohta vahel lootusrikkalt öeldakse: „asjad alustavad uut elu“ ja „lõpp on algus“. Küllap olid vanad rõivad, aga ka tööriistad, enne kui korjajad need leidsid, üsna üksildased vanade aitade kirstudes, kuna nende kandjad olid juba manalateele läinud. Kui need siis päevavalguse kätte toodi, neid tuulutati ja siluti, nende mustreid imetleti, olid asjad kindlasti väga tänulikud. Kui ka rõivaid enam talutööde juures või ka simmanil ei kantud, said need vähemalt pimedusest välja ning olgu või vitriinis end veidi sirutada. Tuli rahvas ja imetles nende mustreid, isegi kui nad olid kulunud, silitas pilguga nende käsitsi kootud kangapinda. XX sajandil on meie kõigi ülesanne armastusega heaks teha, andeks paluda nende vahepealsete viletsate aegade eest, kui nailonit peeti paremaks naturaalsest. Heimtalis sain aru, et Anu Raud suudab küll uue ja vana kuristikku oma positiivse vaimsusega tasandada. Ta võtab eseme – kördi, kiriku, heinakuhja, kinda – oma peopesale ja vaatab seda igast küljest hellalt, ning koob siis mälestusmärgina vaibasse. See kõlab kui muinasjutt vanadest aegadest, kus mälestuste õrn lumi langeb hellalt ja igatsevalt kõigile, kes kuulavad. Ta paotab Kristjan Raua muinasvärava ja laseb meil selle vahelt sisse piiluda – sealt paistab natuke endiste aegade elu.

* Kristjan Raua söejoonistus „Muinasvärav“ on XX sajandi alguse Eesti Vabariigi aegse kunsti ja joonistaja enda korraldatud ERMi kogutud rahvaloomingulise pärandi ühendav lüli. Niisamuti on värav lähenemisnurga pakkunud paljudele hilisematele kunstnikele ja jäänud tuumakaks sümboliks rahvapärimuse väärindajatele. Muinasvärav esineb ka Anu Raua loomingus, nagu on Kristjan Raua teisedki tööd olnud talle teenäitajaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming