Millest räägivad diplomimaalid?

Maalikunst on sisemiselt diferentseeritud nähtus. Ühe õppetooliga, niisiis EKAga, piirdumine on enesehävitus.

KAIRE NURK

TÜ maalieriala BA ja MA lõpetajate näitus Tartu Kunstimajas 8. – 26. VI, Tartu kunstimuuseumis ja TÜ vanas anatoomikumis.

EKA magistritööde näitus „Tase“ endises Rauaniidi tehases 3. – 22. VI.

Tartu kõrgema kunstikooli lõputööde näitus „Lend“ Nooruse galeriis kuni 16. VII.

Aleksandra Milenina on magistritöös „Linna vaimudega“ (juhendaja Anne Parmasto) liikunud müüditasandilt sotsiaalkriitikani.

Aleksandra Milenina on magistritöös „Linna vaimudega“ (juhendaja Anne Parmasto) liikunud müüditasandilt sotsiaalkriitikani.

Kaire Nurk

2006. aastat võib tagantjärele pidada Eestis kunsti sotsiaalse renomee tipp­aastaks: avati Kumu ja võeti kurss EKA uue õppehoone rajamisele, TÜ maalikunsti eriala ja Tartu kõrgem kunstikool (TKK) olid selleks ajaks edukalt läbinud rahvusvahelise akrediteerimise ja arenesid dünaamiliselt. Kõik oli positiivne ja lootusrikas. Kummalisel kombel pole järgneva aja jooksul kõrgtasandil kunstialane kapital, mida esitab ja jagab Kumu ja publik aktiivselt tarbib, tekitanud ühiskonnas põhimõttelist pööret kunsti­mõistmise avardumise ja väärtustamise poole. Vastupidi, kunstivaldkonna arendamisest ja professionaalsusest olulisemaks on saanud puhtrahaline kalkulatsioon (jätkusuutlikkus), juhuslik/era­algatuslik protest (EKA uus hoone varjavat naabrite eest päikese) ja laiapõhjalisel tasandil maitseotsustus (tuleks teha kunsti, mis inimestele meeldib).

Ebapädevad otsused. Samas kanalis liigub ka igas mõttes enesele varjamatult vasturääkiv „kunstiõpingute kvaliteedi ja konkurentsivõime nii Eestis kui ka rahvusvahelisel tasandil parema tagamise“ kava, mille kohaselt TÜ loobub maalikunsti erialast. Kui jätta raha kõrvale, tunnistan, et mul kulus päris kaua aega selle kava loogikas mingigi ratsionaalse iva tabamiseks. Pärast 2015. aasta oktoobris rektori otsuse teatavaks tegemist ja maaliosakonna fakti ette seadmist on esialgsed emotsioonid asendunud vastuseta küsimustega. Kuidas on võimalik, et senise kahekümne viie aasta jooksul ei ole maaliosakond ülikooliga sedavõrd kokku kasvanud / läbi põimunud, et sellest enam loobuda ei tahetaks? Miks pole maaliosakonnast saanud üht ülikooli visiitkaarti? Miks 2010. aasta kevadisel üleminekuhindamisel akrediteeriti õppekava tingimisi, mille tagajärjel riigieelarvelisi õppekohti ülikoolis maalikunstile 2011. aastast enam ei antud?1 Mäletatavasti survestati samal ajal ka kunstiakadeemiat.2 Miks 2013. aastal, kui akrediteering sai heakskiidu, ei taastatud endist seisu? Miks mõnes lõigus toimub õppe­jõudude hüper-, mõnes normaalne rotatsioon ja mõnes seisak? Millise vastutustundega räägitakse maaliosakonna lõpetajate nimekusest ja olulisusest, viidatakse „küsimustele õppe kvaliteedis“, kavandatakse ebapädevaid ja mõttetuid ümberkorraldusi?

Siiski on vaja teha eelmisse lõiku mõned redaktsioonid. Veel 2011. aastal võttis ülikooli nõukogu vastu põhimõttelise otsuse, et kaunid kunstid on Tartu ülikooli osa, ülikoolile vajalik osa. (Millises sisulises tähenduses?) Ka viimase ümberkorralduskavaga (2015–2017) jääb klassikalise maalikunsti õppimise võimalus vabaainena alles. See tekitab vastakaid tundeid. Situatsioon sellises vabaainegrupis – kui seal tahavad osaleda ka TKKs bakalaureuse tasandil maali õppinud – on siis nagu rahvusvahelise kontingendiga keelekursusel, kus igaüks räägib oma keeles ja oma tasemel ning õpitav keel kipub selles segus sootumaks hägustuma. Eriala asemel saab õppejõule tähtsamaks puhtmetoodiline külg.

Teine kavandatav kunstiõpingute kvaliteedi ja konkurentsivõime parema tagamise abinõu väljendub magistriõppe kombineeritud ainekavas: „TKK lõpetanu saab jätkata õpinguid TÜs erinevate humanitaaralade magistriõppes, sealhulgas kunsti ja käsitöö õpetaja, kultuurikorralduse või mõnel muul pakutaval erialal, mis tagab laiapõhjalise üldhumanitaarse ja kultuurilise kunstihariduse.“ Siin peitubki siis lõpuks see n-ö ratsionaalne loogika: Eestis pole võimalik end ära elatada oma eriala professionaalina, sellele ei ole ei nõudlust ega ka mõistjat. Iva seisneb lõpetanu paremas konkurentsivõimes töö(tute)turul. Selline töötu on laiapõhjaline, tal on rohkem šansse leida tööd. Või siis tuleb hakata ettevõtjaks. Kunstiõpetus tõmmatakse loovmajanduse liistule ja seda teeb akadeemiline ülikool.

Teine „laiapõhjalisuse“ võluvõtme tagatis on TKK oma konserveerimise, restaureerimise ja disaini suundadega. Kokkuvõttes tähendavad need abinõud Tartule lõpparvet professionaalse maali­kunsti koolitusega.

Tänavused lõputööd. TKK õppetöö on rangelt erialapõhine, kuid kaitsmine suunapõhine: tänavu esitasid oma töö kakskümmend neli lõpetajat disaini, vaid kuus restaureerimise-konserveerimise ja koguni kaheksateist kunstide suunal (kolm maalierialal). Tavapäraselt on maalieriala kunstide suuna kaitsjaile iseloomulikud n-ö väikesed teemad (koduring, isiklikud seosed, siinsed kunstikogemused, loomamotiiv), on puudunud laiem vaatepiir. Kontseptsioon on üksjagu mehaaniline, n-ö isemõeldud. Kunstiajaloolised toiteallikad, kontakt maailmakunstiga ei olnud tuvastatav ega veenev. Maaliliselt on lõputööd olnud pealiskaudsed, küsitavad (eriti kaasaegse kunsti kontekstis), õpilaslikud, pole olnud isikupärast maalilist mõtlemist. Tuntav on iseseisvate loominguliste maaliprojektide puudumine õppetöös: vähene maalimiskogemus ja diplomitöö formaat on ebakõlas. Sageli on veenvamad olnud kindlatele ruumidele disainitud töömahukad seinapannood (sel korral Laura Pormeistri Samelini bürooruumidesse tehtud mosaiik, juhendajad Tuuli Puhvel ja Gregor Taul).

TÜ lõpetajate pink oli sedakorda pikk, kokku seitseteist diplomandi, sh peaaegu pooleks vahetud ja pikema-lühema pausi järel lõpetajad (tänavune ja järgmine aasta on viimane võimalus oma pooleli jäänud maalistuudium lõpetada). TÜ diplomandid mõtlevad suurelt, akadeemilise stuudiumi/keskkonna, teoreetiliste distsipliinide, sh filosoofia ja semiootika kontekst sünnitab eriti bakalaureuse tasandil pretensioonikaid sümbolistlik-romantilisi kontseptsioone. Magistritasandil ollakse nõtkemad ühendama isiklikku ja õpitut. Universaalne ja üleajalisus tundub domineerivat kaasaegse kunsti kihilistes koodides mõtlemise üle. Häirib teatud otseütlemine. Vaataja roll on sageli öelda kas ei või jaa, interpreteerimisruumi ei anta.

Silmatorkav on ka TÜ maali­diplomandide figuuri- ja portreekesksus, julgus ja ühtlasi modellistuudiumi kogemusest saadud harjumus kujutada inimest, kuigi natuuri loomulikkuse asemel domineerib keha võimukas ekspansioon. Figuur on reetev ja tundlik kujutamisobjekt, konkreetse maalilaadi puhul paljastuvad kergesti vormivead, pikemat modellipausi pidanud tudengitel ilmneb maneerlikkus.

Sel korral on justkui akumuleerunud sünged, rasked, komplitseeritud, ängistavad eksistentsiaalsed teemad, tume koloriit, ekspressiivne õhkkond. Mõtlemine näib ühte kanalisse kinni jooksutatud, tajutav oli teatud steriilsus või staatiline suhestus maailmaga. Võib-olla mõjutasid vana anatoomikum ja Toomemäe hämarad puudealused? Magistrantide Maarja Nõmmiku (juhendaja Jaan Elken) ja Elo-Mai Mikelsaare (juhendaja Rauno Thomas Moss) ränk eneseanalüüs on valatud oma hajutatuses täpsesse maalivormi. Hälbelise ja puuduva mina-identiteedi kujutamise põhjendus võib olla ka tihe, ainitine lähikommunikatsioon maalikunstiga, justkui selle osaks saamine, kus võibki aset leida teatud isetustumine, enese tundmine millegi suurema osana, selle reeglitele alluvana. Siin võib olla ka muid tagamaid, näiteks õpetamismetoodika, mis ei järgi ande keerulist eripära.

Huvitavaid orgaanilisi sünteesisuutlikke tervikuid leidub alati, sedakorda Liisa Mudistilt (juhendaja Jüri Kask) ja Aleksandra Mileninalt (juhendaja Anne Parmasto). Liisa Mudisti bakalaureusetöö kohta harvaesinevalt küps „Seeria kuuele pruunile“ põimib abstraktse ja figuraalse pintslilöökide kasvava kihilisusega ja värvivarjundite madalsagedusliku varieerumisega – maali teostusliku protsessuaalsusega – eristamatuks, aga ka tihedalt tunnetatud ja refleksiivseks maalikoeks. Siinkohal võib pintslilöökide ülesehitavat täpsust kõrvutada nooditäpsusega muusikalises helitervikus. Väga tähtis on õppida valdama maalikunsti väljendusvahendeid, mitte neist mööda hiilida, lõhkuda, hävitada ega peita. Mitte maali kui sellise kude hävitades, vaid õppides seda looma.

Aleksandra Milenina on väga üllatusliku ja eksperimenteeriva kollaažliku „Linna vaimudega“ oma bakalaureuse astme „Metsa vaimude“ müüditasandilt liikunud läbi poeetilise tunnetuse sotsiaalkriitikani. Varasem komplitseeritud hõrk koloriit on asendunud jõuliste ja brutaalsete kontrastidega, kvaliteedimärk on elegantne pintslikäsitlus. Kujundid, reglementeerivad, aga ka hoiatavad teemärgid kui linna vaimud saavutavad Milenina töös keskse rolli tänu hüpersuurendusele, vineeri mahulisusele ja jäikusele, mis on vägivaldseks kontrastiks pehmele maalitud lõuendipinnale. (Algne plaan oli ka ajalehed kollaažimise asemel maalida.)

On siiraid ja isikupäraseid lahendusi ning empaatilisi maalijakäekirju (Kristina Tammaru, juhendaja Rauno Thomas Moss). Eeskujulikku stilisatsiooni ja abstraheerimisvõimet laia lahtise pintslitöö esituses näeb Hanna Maratsil (juhendaja Jaan Elken). Värv kui maalikunsti põhiline väljendusvahend on TÜ maalis pintslitöö ja maaliliste kokkupühkimiste kõrval jäänud valdavalt natuuri tavapäraselt kirjeldama. Värv kui iseväärtus on harva esil või taandatud koloriidivalikus. Sel korral valdab värvide külluslikku sära rikkaimas valikus Carol Pahk (juhendaja Jüri Kask).

EKA magistrimaali tunnusmärk on vormi vaba, sundimatu tõlge pintslitõmbe elegantsesse ja isikupärasesse või eksperimenteerivasse keelde, kontseptsiooni ja väljendusvahendite (vastastikku tingiv, reflekteeriv) ühtsus, pingevaba ja vahetu kommunikatsioon kaasaegse kunstiga, eakohasus, kus sügavamad eksistentsi allhoovused on küll tajutavad, kuid esitatud mänguliselt, intellektuaalse ja kunstilise filtri kaudu, jättes vaatajale tema väärikuse ja võimaluse saavutada mõtleva, interpreteeriva, vaatleva subjekti positsioon.

Järeldused. TKK maalieriala peaks rõhuma ruumidisaini suunale, lihvima monumentaali pärlit, pigem lõpetama sisus ja ka vormis katteta pretensioonid maali kui vabakunsti õpetamisele. TÜ maal võiks läbi teha verevahetuse, kohendada end ajakohasemaks, vabaneda frustratsioonist ja krambist, et saavutada suurem polüfoonia. Figuuri valdamises on EKA maalil TÜ maalilt palju õppida.

Igaüks peaks siiski jääma oma liistude juurde. Maalikunst on sisemiselt diferentseeritud nähtus, ühe õppetooliga, niisiis EKAga, piirdumine on enesehävitus. Ehkki TÜ rektor Volli Kalm avalikes pöördumistes ei räägi enam taseme tõstmisest, vaid „maalikunsti allesjäämisest“, on siiski vahe, kas maalikunst jääb alles professionaalsel või dekoori- ja pühapäevamaali tasandil.

1 Mari Kartau ülevaade 24. I 2011: http://kultuur.err.ee/v/kunst/ea5d85e5-e507-4595-abd6-40a215eee8a0/tu-maalioskonda-ahvardab-taas-sulgemine-tunneli lopus-terendab-uue-pallase-rajamine

2 http://epl.delfi.ee/news/eesti/loe-taismahus-aaviksoo-riputab-kunstiakadeemia-olemasolu-kohale-kusimargi?id=51298769

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar