Metsikud äärealad

Kunstiresidentuurid ja näitused perifeerias esindavad noorema põlvkonna horisontaalset kunstielu. Need eristuvad kunstielu vertikaalsest paradigmast, mille siht on üksikute kuraatorite ja väheste kunstnike näitused keskustes.

RAIVO KELOMEES

Mooste külalisstuudio projekti „Metsik. Käärimine normaalsuse äärealadel“ näitusepäevad 21. ja 22. VII, sümpoosion 23. – 27. VII. Kunstnikud Ieva Bertašiūtė-Grosbaha, Māris Grosbahs, Evelyn Grzinich, John Grzinich, Saara-Maria Kariranta, Elo Liiv, Marit Mihklepp, Edgars Rubenis, Uku Sepsivart, Jarmo Ilmari Somppi, Christopher Thomson, Silja Truus, Hanna Kaisa Vainio, Jeon Wongil ja Choi Yemoon.

 

Meediakunsti ruumi Maajaam projekti „Metsikud bitid“ esitlus 21. ja 22. VII. Kuraatorid Timo Toots, Taavi Suisalu, Kadri Lind ja Marie Kliiman, kunstnikud Varvara ja Mar, Antti Laitinen, Theun Karelse, Steve Maher, Hannah Harkes, Brian House, Taavi Suisalu, Timo Toots, Paula Vītola ja Aivar Tõnso.

Kaasaegse kunsti suvenäitustel on Eestis vähemalt paarikümneaastane ajalugu, Mooste ja Maajaama üritus peegelduvad silmapaistvalt selle taustal, kus olid 1990ndate Saaremaa biennaalid, hilisemad „Kananahad“, „Seanahad“, Mooste suveresidentuurid, Kalame talu performance’i-päevad. Kaduvad ja tekkivad algatused. Taustast hea ülevaate saamiseks viitan Heie Treieri artiklile „Kunsti aastaajad“ Kunst.ee-s,1 et nentida: ajaloo huvides on peaaegu kõik kirja pandud.

Artikli kirjutamine soojal suvepäeval on enesele vägivaldne tegu ja häälestab mõtted külmade ilmade distsiplineeritud rütmi. Raamatulehtede talvist krabinat asendab puulehtede sahin, kärbeste sumin, varahommikuste kurgede hääled ja ootus hüpata jahedasse merre.

Mooste rühmatutvustus

Mooste ja Maajaama alternatiivimaigulised suveaktsioonid on lülitatud „EV 100“ kunstiprogrammi. Võib küsida, mille poolest erinevad need ettevõtmised varasematest, kui erirahastust taga ei olnud. Rahastusväärikuse kõrval on vähemasti Maajaama puhul ilmne suund digispetsialiseerumisele, olgugi et mõni teos on saanud bittideta hakkama. Mooste külalisstuudio installatsioonipäev tugines pikale perekondlikule Mooste residentuuri traditsioonile, mille keskmes Evelyn ja John Grzinichi pühendumus. Tallinnast vaadatuna ühekandimehe Timo Tootsi maakodu on omandanud Euroopa Liidu toetuste abiga uue väljanägemise ja tegeldakse uute formaatidega. Kerkiv makerlab ja funktsionaalsed ruumid koos elumaja laiendusega tõotavad püsivamat elamiskohta ja rahvusvahelist ettevõtlustegevust. Timo Tootsi Maajaam on hooajalisest töökohast kujunemas aastaringseks prototüüpimise, disainimise ja loomingulise tegevuse baasiks, mille väljund on ekspositsiooniobjektide loomine muuseumidele ja näituseasutustele, kunstiprojektid ja mis tahes rakenduslik disain, mida saab teostada laserlõikuri, CNS-pingi, 3D-printeri, programmeerimisega ning miks mitte ka naela ja haamriga.

Mesilased ei ole Uku Sepsivardi Mooste projektis mitte ainult uurimisobjekt, vaid lausa kaasautorid. Mooste mesinik Siim Õunap (vasakul) läks kunstniku eksperimendiga igati kaasa.

John Grzinich

Moostes oli kunst katsutavam, Maajaamas oli lisandunud digitaalne mõõde, ühine on kogemuslikkus. Kuigi see kõlab vastuoluliselt, siis digitaalses Maajaamas tundus kogemust ja osalust rohkemgi olevat: vaatajad pidid orienteeruma, ise midagi tegema, otsima. Moostes oli rohkem tegemist rühmatutvustusega: kunstnik rääkis külalisgrupile oma teosest aidas, laudas, talu kõrval võpsikus või rohumaal. Elo Liivi kiigele sai küll istuda, teisi teoseid või nende esitlusi tuli kogeda traditsioonilisel kombel – eemalt.

Kuum ja päikseline suvi on Eestis nii erakordne nähtus, et sellal esitatud kunsti tavamõttes lahata tundub kohatugi. See aeg on sõbralikeks kokkusaamisteks ja kentsakateks aktsioonideks. Maajaama Hannah Harkesi „Nuti Mutivana“ on autentne kiiksuga aktsioon ja sobib imehästi irratsionaalsesse suveõhustikku. „Nuti Mutivana“ aktsioon algas küll eelmise aasta oktoobris, Maajaama laager tundub aga Mutile loomulik elukeskkond. Tegemist on Twitteri mutiga, kes uuristab käike ka Facebooki.

Maajaama järelosalus

Maajaama staažikamateks autoriteks tuleb lugeda Timo Tootsi ennast ja Taavi Suisalu. Tootsi „Lennuvalvuri“ kõlaritest kostab teadustus reaalajas ülelendavatest lennukitest, Suisalu teos „Väljas/Väljal“ esitab netikeskkonna väljundeid. Nagu autor kirjeldas, reageerib masin veebirobotitele: ta keerab ennast päringut saatva füüsilise ruumipunkti poole. Kui üritati Võrust ühendust võtta, keeras sinnapoole, kui Jaapanist, siis sinna. Põhimõtteliselt on see võrgu­objekt. „Roboti iga kommunikatsiooniakt, motiivid on enamasti teadmata, on justkui võrgupuudutus, mis orienteerub seadeldise füüsilise asukoha järgi, kust päring tuleb.“ Suisalu on tegelnud digivahendite ja looduskeskkonna lepitamisega aktiivsemalt 2014. aasta EKA magistritööst alates. Ka tollane objekt paiknes põllul ja vaatajad said selle ümber istet võtta. Siiski oli tegemist järelosalusprojektiga, nagu neid on Eestis uurinud Varvara Guljajeva oma doktoritöös, mis tuleb peatselt kaitsmisele. Vaatajad ei saa masinaga otse kontakti võtta, vaid võivad jälgida masinatevahelist interaktsiooni või sekkuda masina toimimisse võrgu kaudu.

Vaatajad häälestuvad siiski automaatselt suhtlusolukorrale – see on esimene reaktsioon, sest masina esikülg pöördub kord vaataja poole, siis eemale. Tahtmatult tekivad küsimused, kas see on seotud vaataja asukoha, tegevuse, pilguga. Aga ei, tõdeda tuleb, et masinatel on oma asjad ajada.

Varvara ja Mari „Pühapäeva maalija“ on robotiseeritud molbert, mis teostab talle sisestatud loodusvaate. Seegi on järelosaluslik, s.t vaataja sekkumisvõimaluseta. Vaataja mõte lendab küll sinnapoole, et kas saaks seadme valitud ilmakaarde keerata ja lasta tal maalida uus vaade, kuid prototüübi skoop on piiratud ja annab lootuse täiuslikuma tulevikuversiooni sünniks.

Steven Maheri projekt „Üle pea“ (reaalaegne kartograafiline perspektiiviseade) pakub võimalust vaadata ennast vahendatuna kaamerast, mis oli kinnitatud vaatajast paari meetri kõrgusele vaataja kiivrile, näha end justkui kaardil. Projekt, mis väärib sügavamat analüüsi ja on kehaliselt ebatavaline vaatajakogemus, sest kõnetab vaataja positsiooni kunstiteose suhtes, millega vaataja on samastunud. Kunstitöö sisu on vaataja enesevaatlus tema pea kohal paikneva pilgu positsioonilt – justkui lendava linnu (või drooni) vaatepunktist.2

Kuigi prillide abil nähtava pildi kvaliteet ei olnud kiita, koges seadme kandja, et tema pilk paiknes väljaspool oma keha. Kui vaadata protsessi, koperdavaid ja puuokstesse takerduvaid kiivrikandjaid eemalt, liiguvad mõtted tõdemusele, et kunstilooming on inimliku kogemusruumi laiendamine. Kuigi samalaadseid projekte on korraldanud ka nägemistaju uurijad, on kunstnik seekord põgusalt visandanud praktilise uurimissuuna, mis võiks innustada ka ruumilise esitustraditsiooni uurijaid.

Aivar Tõnso „Sega mets“, Theun Karelse „Juhuslik metsaoja“, Antti Laitineni „Nimetud“ pakuvad seiklust padrikus, soojärvel ja metsatukas. Laitineni land-art’ilik auk kuusesalus avaneb O-kujulise kurguna maastikus, sobides „Metsikute bittide“ ideega. Paula Vitola „Putuka- ja veekuulaja“ moondab visuaalseid signaale auditiivseks, kasutades muusikariistadena kärbseid.

Mõlemad ettevõtmised paiknesid kohtades, kus on aset leidnud rahvusvaheline kunstiliiklus ja ilmselt jätkub tulevikuski. See kõik haakub kunsti suvetuuride kõrval kunstiresidentuuride, nagu on Vaskjala,3 kunstnike liidu Muhu A.I kunstitalu4 ja kunstiakadeemia Narva residentuur,5 ideedega tervikuna. Nende abil tuuakse Eestisse kunstirahvast teistest riikidest, ka metropolidest, või on need praktikabaas kunstiõppuritele. Tervikuna esindavad kunstiresidentuurid noorema generatsiooni horisontaalset kunstielu, kus peetakse lugu võrdväärsest mitteformaalsest suhtlusest ja kohapõhisest koostööst, ning eristutakse vertikaalsest paradigmast, mille eesmärk on üksikute kuraatorite ja väheste kunstnike näitused kõlava nimega kohtades. Ametlikus käsitluses on õitsva kunstielu mõõdupuuks näitusesaavutused metropolides, kuid tegelikkus on mitmeplaanilisem – metsikud bitidki võivad sattuda linnadesse.

1 Heie Treier, Kunstielu aastaajad. – Kunst.ee, 2015 nr 4, lk 23–27.

2 http://www.stevemaher.net/Overhead

3 http://copperleg.rae.ee/

4 https://www.ai-res.org/

5 https://www.artun.ee/akadeemia/narvaresidentuur/narva/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht