Marta Stratskase kasvuruum

Andri Ksenofontov

Marta Stratskase näitus „Midagi ruumidest” („About Rooms”) Vaalas kuni 29. III. Üksvahe kadus komme viidata kunstiarvustuses sellele, mida teised lehed näituse kohta on öelnud. Asemele tuli Facebook. Ning Marta Stratskase näitusele Vaala galeriis on kostnud üks terane inimene Facebookis vastu: „What about them? / On nendega midagi lahti?”. Ja vaat mis on nendega lahti: „Näituse teoreetiline formuleering toetub Maurice Merleau-Ponty mõtetele teistsugusest „ruumilisusest” (vastandina „geomeetrilisele” ruumile), mida ta nimetas „antropoloogiliseks” ja ka „eksistentsiaalseks” ruumiks ning mille vaatepunktis on ruume niisama palju kui erinevaid ruumilisi kogemusi.” Nii on Marta Stratskas vastanud pressiteates. Parasjagu kirjutab ta maali­kunstis magistritööd.

Merleau-Ponty point peab paika ning Marta Stratskas näib olevat temast täiesti õigesti aru saanud. Aga kui kunstikriitika suudab üldse kedagi kuidagi aidata, siis niimoodi, et teeb asjad võimalikult arusaadavaks ka teistele. Tähendab, Marta Stratskas on üks sellepoolest huvitav noor maalija, et ta on ekspressiivne nii, nagu ekspressionistid seda olid. Kui teha väike kunstiajalooline ekskurss, siis kõige tuntumaid ekspressionismi vorme on kriitilisele mõttele tundeliselt väljendusliku vormi andmine, näiteks Otto Dixi ühiskonnakriitilised tööd. Teine variant on tugevale tundele mõistuslikult arusaadava vormi andmine. Sellised on näiteks Edvard Munchi teosed. Kolmas variant on tunnete materjalis teostamine nii, et mõistus võimalikult vähem vahele segaks – need on abstraktsed ekspressionistid. Neljas variant on tunnete väljamõtlemine enne töö tegemist ning töö projekteerimine vastavalt projektülesandes esitatud tunnetele. Ja kui projekti eest raha antakse, siis töö ka tehakse ja sellest antakse aru. Marta Stratskase kunst vastab üldjoontes teisele variandile. Ning pressiteates paistab, et talle on õpetatud ka aru andma.
Marta Stratskas väärib tähelepanu selle poolest, et juba esimestest näitustest peale on ta lähtunud eelkõige mõjutustest, mida ta ise teadlikult on otsinud. Ta ei lase juhuslikel välistel mõjutajatel oma sisemist impulssi alla suruda. Talle on määrav kõhutunne. „Ruumid kujunevad individuaalses meeles ja tajus,” kinnitab Marta Stratskas ja tema puhul kehtib see täiesti.
Ruumilisuse kujutamisobjektina avastasid renessanssi meistrid, ruumi kui omaette olemust hakkas uurima alles Newton. Õieti, ta ei uurinud ruumi, vaid lihtsalt ütles, et see on, ning seadis selle kõige oleva tingimuseks. Newton uuris liikumist ruumis, kuidas ruumis toimuva ja paikneva kohta arvutusi teha. Ruum ise oli talle üks niisuguseid füüsikalisi vundamente, millest sügavamale ei olnud temaaegsel teadusel vahendeid kaevata. Kui aga kõhutundel puudub füüsikas veenmisjõud, siis sellest veenvamat alust mõtlemisele on maalikunstis raske leida.
Kuna kirikud pakuvad võimsa ruumi­elamuse, käis Marta Stratskas oma kõhutundeantenniga need läbi. Arhitektile avaldab muljet, kuidas on maalikunstnik suutnud kujutada ühel pildil korraga rist- ja pikilöövi. Kuid ruumi muljet ei loo ainult gooti võlvide roided ning löövide koondumine kaugusesse, ruum kujuneb ka teistes aistingutes. Silmad kinni võib ära tunda, et viibime kirikus, kui hakkab kõlama laul. Kirikus silitab nahka õhuringluse tuul, millele väiksemas ruumis ruumi ei ole. Ruum tekib ka teise inimese käe puudutamisest oma käega. Mõte avardab ruumi ning me võime ette kujutada, et läbi altari astudes jõuame keldrikoopast õue, rongid võivad sõita ka üle kiriku katuse kaarnate seltsis. Niimoodi mõttel lennata lastes oleme nagu putukad, kes punuvad endale ruumi ja sinna ka siplema jäävad ning sealt edasi punuvad, et vabaks pääseda. Ja niimoodi lõpmatuseni. Kasvuruumi on, kui me seda endale kogu aeg juurde tekitame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming