Maalitekst ja tekstimaal

Tartus on vaadata õige mitmekesine, kuigi kõiges mitte just õnnestunud kunstipilt.

ENRIKO TALVISTU

Martti Ruusi näitus „Tahan olla kolorist“ Mikkeli galeriis 16. III – 13. IV.

Näitus „Perspektiivne retrospektiiv – retrospektiivne perspektiiv” Nooruse galeriis kuni 18. IV. Juhendanud Sirje Petersen, Helle Vahersalu ja Pille Johanson, näituse on kujundanud Madis Liplap.

Veiko Klemmeri näitus „Avamaa“ Tartu Kunstimaja suures saalis kuni 3. V.

Näitus „Unistuste linn. Tartu tekstikunst 2002–2015“ Tartu kunstimuuseumis kuni 31. V. Kuraator Kaisa Eiche.

Tartu kõrgemas kunstikoolis, ülikooli maaliosakonnas ja Konrad Mäe stuudios õpetatakse endiselt maalikunstivõtteid ja -koloriiti. Konrad Mäe stuudiot esindab arhitekt Martti Ruusi maalide näitus „Tahan olla kolorist“ Mikkeli galeriis. Üsna kohusetundlikult õpilaslik, aga enamasti hea maitsega müügipiltide väljapanek.

Põnevamaks läheb maalikunsti pilt Nooruse galeriis, kus lisaks maali ja maalingute restaureerimise osakonna õppurite näitusele „Perspektiivne retrospektiiv ja vastupidi“ on keldrikorrusel väljas Jane Lappo, Liisi Kuke, Johanna Mudisti ja Malle Raedi näitus „Moment“. Lappo, Kuke ja Mudist on kooli juba lõpetanud, Raet lõpetab sellel kevadel, aga ta on mõlema näituse üks tugevamaid esinejaid. Enam ei saagi aru, kas tema maalitus on tunda rohkem staažika Helle Vahersalu või noorema õppejõu Sirje Petersen-Protsini mõju. Muidu feminiinse seltskonna seast leiab ka Vitali Makurini, kelle hõõrutud värvikihiga foonile maalitud tööd on väga isikupärased, kuid ka eriilmelised. Seal on groteski, religiooni, anatoomiat, aga ta tuleb hästi toime monokroomse punase vaikeluga. Makurini nimi tasub meelde jätta. Esialgu küll otsinguline, torkab ta küllap peagi meie näitusepildis silma. Noori ei tohtivat kiita, ent õppurite näituse pealkiri osutab lootusele, et klassikalise maaliga on veel vara lõpetada. Ausalt eksponeeritud õppetööd toovad õpiülesannete kõrvutuse kaudu esile noorte autorite eripära ja annavad tunnistust heast aastast. Väljapanekut söandatakse eksponeerida ka Läti kunstiakadeemias, kuigi sealne maaliõpetamise tase kipub meie omast tugevam olema.

Tartu Kunstimajas, kus suures saalis lõppes äsja Olev Subbi mälestusnäitus, on taas vaadata maalinäitus, 2009. aastal Tartu ülikooli maaliosakonnas magistrikraadi kaitsnud Veiko Klemmeri väljapanek „Avamaa“. Klemmer on viimastel aastatel esinenud õige sagedasti suuremate ja väiksemate isikuekspositsioonidega ning grupinäitustel, saanud mitmeid stipendiume ja pälvinud tähelepanu. See väljapanek Kunstimaja kolmes saalis jääb aga kuidagi üksluiseks: enam-vähem ühes formaadis suured lõuendiruudud on seintel reas. Igaühega lahendataks justkui eri koloriidis ja laadis abstraktset maaliülesannet, aga ühisosa ei leita. Ei aita ka värvitud kuubikute rivi maha asetatud lõuendil ja tuuleheli iga kord, kui otsasaali videoprojektsioonil muudab ekraan tuuleiili tõttu värvi, kord soojaks, kord külmaks. See on lihtsalt kerge opkunstilik efekt. Kunstnik ise deklareerib, et maalikunsti sõnadega seletamine pole vajalik, aga tema maalirivi on pigem üksikteostena vaadeldav, koosmõju ei ole kuigi kõnekas.

Tartu kunstimuuseumis on aga pilt vastupidine. Ülakorruse näituse „Noorus kui elustiil“ vastuolulisele valikule on elustiili kõrvale tuletatud uus leidus tekstikunsti näol. Arhiiviprojekti „Tartu 88“ raames avatud valik „Unistuste linn. Tartu tekstikunst 2002–2015“ viitab noorte kuraatorite ja kunstiteadlaste mitmetele uutele määratlustele. Mina ei oska kuidagi Tartu kunstis mingiks rajajooneks pidada 1988. aastat või näha tekstikunsti massilist algust Emajõelinnas 2002. aastal. Kuraator Kaisa Eiche tunnistabki, et ilming sai alguse siseringlikus skvotikorteris Supilinnas 1996. aastal, ilmnes aga eriti enamiku osalevate kunstnike õpinguaastatel 2002–2007 kõrgema kunstikooli fotoosakonnas Peeter Linnapi käe all. Umbes sellel ajal algasidki kunstikoolis kohalikku mõõtu dramaatilised vastasseisud, et ei taha joonistamist ja maalimist õppida, fotokeemia on nõme, arvuti on tulevik ja üldse tuleb rohkem tegeleda foto­semiootika ja kunstist kirjutamisega.

Ent Klemmer maalib siiski ning maalingute osakond esineb väga tugevalt. Ei tea, kas manuaalsete oskuste puudumine viib tekstikunstini? On see alfabeedi- või šriftikunst või hoopis kirjandus? Kas Windowsi tekstiredaktoriga „Tõe ja õiguse“ viies köites tähtede vahetamisega sisu ja vormi tundmatuks moondamise korral on tegu enam kirjanduse või üleüldse tekstiga? See näib pigem mõnusa seltskondliku mõtteharjutusena, mida ei pea tingimata esemestama ja eksponeerima. Kas Kiwa on alfabeedist „a“ tähe kaotamise tulemusel tekitanud tekstikunsti või alfabeedikunsti? Või kas Madis Katzi särkidele trükitud ropp sõna („Kommarid ahju“ oli igatahes parem) on tekstikunst või šriftikunst? Pealegi on Raul Meel kõike seda juba varem teinud.

Need on üsna otsitud ja tekkimise ajal selgeks rääkimata jäänud määratluste küsimused. Umbes nagu maikasärk Eesti kunstis. Igatahes näivad kujutav kunst ja ka kirjandus sellega „out“ olevat, vähemalt praegusaja „põletavates“ diskursustes. Sellise suundumusega haakub Guardiani nädalavanune teade, et Amazon.com-i raamatumüügi edetabelit juhib šoti naiskunstniku Johanna Basfordi mustvalge magusgraafiline raamatuke „Salaaed“ („Secret Garden“) täiskasvanutele, alapealkirjaga „Värvi ise!“.

Kunstimuuseumi suhtumist või selle direktori oma (kõikide näituste saatetekstide voldikute ja raamatukeste koostajate andmestik algab määratlusega direktor) näitab seegi, et muuseumi logolt eemaldati Ado Vabbe arlekiinikujutis ning järele jäi vaid võrgulehe nimi „TARTMUS“.