Kunsti maine jõud

Mitmehäälne, kuid tegelikult ikka vasakroheline, kapitalismi- ja natsionalismivastane väljapanek

OTSO KANTOKORPI

Näitus „Eri arvamusel. Nüüdiskunsti teisitimõtlejad“ Kiasmas kuni 20. III 2016. Kuraatorid Marja Sakari, Kati Kivinen, Patrik Nyberg ja Jari-Pekka Vanhala.

Mika Rottenbergi monovideoteos „Pigistus“ (2010) on absurdne fakti ja fiktsiooni egu. Kiasma pressifoto

Mika Rottenbergi monovideoteos „Pigistus“ (2010) on absurdne fakti ja fiktsiooni egu. Kiasma pressifoto

Olen vähemalt viimased kakskümmend aastat arutlenud nii endamisi kui ka pidanud vastama küsimusele selle kohta, kas kunsti abil saab maailma muuta. Vahel usun, et saab, vahel mitte.
Usk kunstikontekstis loodud piltide ühiskondlikku mõjuvõimu on löönud kõikuma mitmel põhjusel. Üks neist on mõistagi see, et maailm lihtsalt ei näi paremaks muutuvat. Teine on filosoofi ja kunstikriitiku Boris Groysi – üks Kiasma näituse teoreetilisi taustamõjutajaid – sõnul see, et terroristid ei vaja enam oma maine ja kangelaslikkuse kujundamiseks kunstnikke. Nad teevad seda ise. Terroristide käsutuses on kogu nüüdisaegne meediaaparaat kõigi oma vahenditega: suhtlusmeedias ringlevad videod ja fotod, mis kunstiarutelus on taas tõstatanud vahepeal ajaloo prügikasti heidetud küsimuse pildi tõeväärtusest.
Groys näeb, küll veidi paradoksaalselt, kunstipildi jõudu selles, et kunstis ei ole enam küsimus pühitsemises – vahel hoopis vastupidises.
Võrreldes püha pilti kunstiga, võib kunst seda omal moel isegi teotada: see on vaid kunst. Groysi sõnul: „Pelgalt kunsti mõiste rakendamine seoses näiliselt sakraalsete piltidega kujutab endast juba nende kriitikat, kuna need on sunnitud alluma samadele kriitikakriteeriumidele nagu ükskõik millised teised „maised“ kunstipildid.“
Groysi mõtteid, mis pärinevad kümne aasta tagusest artiklist „Terrorismi ajastu kunsti saatus“ teoses „Tehes asju avalikuks“ („The Fate of Art in the Age of Terror“ in „Making Things Public“, MIT Press 2005) võib nüüd juba prohvetlikeks pidada.
Nii ma mõtlesin, kui vaatasin Kiasmas Tom Molloy paberlõiget „Kroon“ (2005). Liigutavalt kohmakas pabernukkudest moodustatud kroonis eraldab silm Abu Ghraibi vangla piinamisskandaali ikooniliseks muutunud ohvrit, kes üritab, kott peas ja elektrijuhtmed käte külge kinnitatud kastil, tasakaalu hoida.

Tanja Muravskaja video „Kolm õde. Nõbu Julia, Venemaa“, 2015. Kiasma pressifoto

Tanja Muravskaja video „Kolm õde. Nõbu Julia, Venemaa“, 2015. Kiasma pressifoto

Tegelikult on mõte sellest, et kunst võibki olla maine jõud, üsna revolutsiooniline, võrreldes pikka aega valitsenud arusaamaga, et kunst pühitseb asju eelkõige kontemplatsiooni ja usku meenutava rituaali abil. Sedagi juhul, kui kunsti esitatakse valges kuubis. Groys märgib ka, et „meedias ringlevate piltide mitmekesisus on tegelikkuses siiski vägagi piiratud nüüdiskunsti mitmekesisusega võrreldes“.
Meedias ringlevate piltide valik on piiratud ja massimeedia kanalid on tautoloogilised, kunstil aga puudub vajadus püsida nii kitsastes raamides. Kunstis peituv käsitöölaadsus ja ajaloolisus toovad endaga kaasa täiendavad aspektid.
Reaalajas toimuvate õuduste näitamise asemel suudab kunst pakkuda nüüdishetke ja ajaloo analüütilist võrdlust, kasutada piltide ajaloo kogu spektrit, et lõhkuda, võrrelda või luua uusi tähendusi. Kunst suudab ühendada asju, ka fiktsiooni ja fakti viisil, mis muudab näiliselt objektiivsed faktid teistsuguse vaatenurga armutu kriitika objektiks.
Kunst võib muuta asju väikeseks või suureks, selle abil võib fookustada pilgu olulistele detailidele või kasutada vaatepildile omast jõudu – kas või vaatepildikriitiliselt.
Üks ühiskonnakriitilise kunsti mõjutusvahendeid on huumor: nii mõru kui see mõnikord tõsiste teemade puhul ongi. Näitusel „Eri arvamusel“ lausa purskasin mõne korra naerma.
Mika Rottenbergi monovideoteos „Pigistus“ (2010) on absurdne fakti ja fiktsiooni segu. Filmis on kasutatud dokumentaalset materjali Arizona istandustest, kus mehhiko naised korjavad jääsalatit, ning India kautšukipuuistandustest, kus naised koguvad puudelt kummi valmistamiseks vajaminevat piimmahla. Dokumentaalset materjali täiendab masina täpsusega toimiv performatiivne installatsioon, kus Rottenbergi taltsutamatud naismodellid toodavad jääsalatist, põsepuna palettidest ja kummist kuubi, kunstiobjekti.
Ja nii see kapitalism ju toimibki: toodab meile kogu aeg absurdseid ja mõttetuid objekte. Rottenberg ise on tõdenud, et tema teosed on fiktsioon, nagu seda on ka kapitalism.
Teine teos, mis mind naerma ajas, oli Rainer Canahli videoteos „Ma vihkan Karl Marxi“ (2010). Teoses pillub noor sakslanna Karl Marxi alleel Berliinis Karl Marxi monumendi pihta hiinakeelseid solvanguid: „Hiina elulaad, hiina majandus, hiina energia, hiina seadused ja hiina keel igal pool. Ma vihkan sind, Karl Marx!“.
Esmalt ajas teos naerma, kuid siis pani kapitalismi olemuse ja selle raudsete seaduste üle järele mõtlema. Muuseas ka selle üle, et olen sunnitud inglise keeles rääkima kõikjal, kuhu lähen, enamikul juhtudest isegi Eestis.
Ja mida küll aafriklased arvavad sellest, et hiinlased ostavad kokku suuri alasid Aafrikas, selle maad ja tööjõudu? Milline on Marxi prognoositud kapitalismi arengukäik uues olukorras, mida olime võimelised ette nägema sama suure tõenäosusega kui Nõukogude Liidu lagunemist?
Teose vorm võib olla ka nagu selle sisu. Natsionalismi problemaatikat oma paljudes teostes käsitlenud Tanja Muravskaja stereovideoinstallatsioon „Kolm õde“ (2015) esitab vaatajale kõrgeid nõudmisi. Kahe teineteise võidu rääkiva naise jälgimine on juba iseenesest raske, kuid kui teos paikneb veel avatud ruumis teiste vaatajate ja teoste poolt tekitatavas häireväljas, on selle vastuvõtmine tervikuna võimatu.
Kuni adud, et nii see peabki olema. Videoteoses räägivad Muravskaja nõod – filmija ise on see kolmas. Lapsena kutsusid nad üksteist omavahelist lähedust rõhutades õdedeks.
Nüüd on maailm ja eriti Ukraina sündmused neid üksteisest eemale pillutanud: üks elab ja töötab Eestis, teine on Ukrainasse jäänud Maidani aktivist ja kolmas on siirdunud elama Venemaale. Kõigile kolmele on etnilise identiteedi määratlemine muutunud keeruliseks, kaalukausil on ka omavaheline lähedus. Kõik nad elavad erinevate natsionalistlikult määratletud jõudude mõjusfääris. Argumendid ei veena.
Peagi tabasin end mõtisklemas oma Eesti-suhte üle. Mul on palju eestlastest sõpru ja tuttavaid, kelle seltsis ma viskan sageli nalja eestlaste ületähtsustatud natsionalismi üle.
Praegusel ajal on aga tagajärjeks tihti see, et mind peetakse kommunistiks, kes ma küll kunagi olnud ei ole. Sellest hoolimata tuleb mul Eestis tahes-tahtmata mõnikord seda põletusmärki otsa ees kanda. Ürita siis veel analüütilist vestlust arendada. Ja ometi tuleb seda teha, keset kõike müra ja desinformatsiooni. Ehk saabub ühel ilusal päeval ka üksteisemõistmine.
Väljapaneku üheksateist kunstnikku või kunstnike rühmitust ühendab mitmehäälsus ja paiknemine tähenduslikustamise vahemaastikul.
Väiteid ei kasutata peaaegu üldse – välja arvatud ehk saami anonüümselt esinevate kunstnike rühmitus Suohpanterror – rühmitus, kellel on selgelt poliitiline eesmärk: muu hulgas saamide õiguste tunnustamine Soome eduskunnas, kes ei ole ikka veel ratifitseerinud rahvusvahelist ILO üldlepingut 169, mis tagab saamidele algasukatena kaitstud positsiooni.
Suohpanterrori relv on vanade plakatite ja teiste ikooniliseks muutunud piltide maailm, mida siis iroonilisel moel oma sõnumi edastamiseks vormitakse.
Lisaks Groysile loob näitusele teoreetilist tausta filosoof Jacques Ranciére („La Mésentente“, Galilée 1995), kes on rõhutanud, et poliitikas on küsimus erimeelsusest selle suhtes, mida tuleks näha või teha nähtavaks.
Selliste näituste puhul masendab mind aga see, et tegelikult ollakse neis ikka ja alati samal arvamusel ja et ei söandata piisava julgusega esile tuua, et kunstiinstitutsioonide toetatav ühiskonnakriitiline kunst on alati vasak-
roheline, alati kapitalismivastane, alati natsionalismivastane.
Kuigi ma ju tean, keda ja miks kardetakse.

Tõlkinud Maria Magdalena Jürvetson

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming