Kultuurisponsorlus ei ole heategevus

Peeter Kutman: „Kui riik ei soodusta maksurežiimiga, siis tuleb toetuseotsijal endal leida midagi, mida toetajale vastu anda.“

REET VARBLANE

Erakapitali ja Eesti kunsti, iseäranis nüüdiskunsti suhe on ambivalentne. Kui küsida meie suurte, kasumlike ettevõtete esindajate käest, kas nad on valmis meie praegust kunsti toetama, siis tuleb üsna üheselt jaatav vastus. Kui aga täpsustada, millist kunsti ja millistel tingimustel nad on valmis toetama, läheb asi ebamääraseks ka selliste kultuurilembeste ettevõtete nagu Nordea pank puhul. Nordea pank on loonud spetsiaalse kultuuriveebi kultuurisober.nordea.ee, mille abil äratada huvi kultuuriürituste, sealhulgas ka kunstinäituste ja -sündmuste vastu. Pooldatakse pikaajalist, põhjalikku ja mastaapset koostööd, mis rikastab ja avardab meie kõigi maailmapilti (mida see ka ei tähenda). Näitena tuuakse juba positiivse kuvandiga sissetöötatud suurettevõtmised nagu PÖFF ja Tallinn Music Week ehk Tallinna muusika nädal. Eesti Energia seostab kultuuritoetust oma tegevuse ja järelkasvuga ehk siis keskkonnahoiu ja energiasäästu käsitlevate projektidega. Kuigi, Eesti Energial oli oma osa ka Tõnis Saadoja Narva näituse ja sellega seondunud loengute-arutelude toimumisel.

Nüüdiskunstiga, iseäranis selle osaga, mis on kriitiline praeguse maailma suhtes, esitab teravaid küsimusi, kipuvad lood keerulisemad olema. Kuna sõnum on pahatihti kas ebamugav või seda saab mitmeti mõista, ei taheta ennast sellega siduda. Selline kunst teeb ettevaatlikuks.

Borenius on Eesti advokaadibüroode seas suuremaid, kuid meie suurettevõtete, ka pankade kõrval on tegemist siiski väikese tegijaga. Sellele vaatamata on just Borenius Veneetsia biennaali Eesti paviljoni toetaja.

2013. aasta Dénes Farkasi projekti puhul tõite esile selle intellektuaalsuse, mis seostus keelepõhisuse kaudu teie valdkonnaga ja seetõttu teile advokaatidena väga imponeeris. Lisaks veel selle mitmekihilisus ja haakuvus tollase Massimiliano Gioni kuraatoriprojektiga. Kuidas olete suhestunud Veneetsia biennaali tänavuse Eesti esindaja Jaanus Samma märksa ühiskonnakriitilisema, isegi poliitilise projektiga?

Peeter Kutman: 2013. aastal otsustasime toetada projekti pärast seda, kui seda käidi meile tutvustamas. Pean tunnistama, et ega me ka siis ei saanud kohe kõigest aru, aga ilmselt oli Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juht Maria Arusoo nii veenev, et otsustasime seda toetada. Ma tean Jaanus Sammat kunstnikuna, kuid ega ma ka tema Veneetsia projektist just väga palju ei tea. Tean, et kunstnik käsitleb Veneetsias diskrimineerimise teemat, üksikisiku lugu suurema ajaloo kontekstis, ja et ta teeb seda teatri- või ooperiesteetikat kaasates. Aga usaldame Kaasaegse Kunsti Eesti Keskust, näitust korraldavat institutsiooni.

Toetamisele saab läheneda kahte moodi. Kui toetada nii-öelda emotsionaalselt seda, mis meeldib ja tundub endale oluline, on see puhas heategevus. Teine variant on toetada turunduslikuma eesmärgiga, siduda ennast projekti või institutsiooniga, millega kaasneb ühiskonnas tuntus või tunnustus. Kõige parem on muidugi, kui need kokku langevad.

Heategevusele, iseäranis, kui tegemist on sotsiaalsete probleemidega, hättasattunud inimeste aitamisega, on laiaulatuslike kampaaniatega tekitatud positiivne kuvand. Inimesed tunnevad, et nad on milleski positiivses osalised, teinud head, ka siis, kui toetussumma on väike. Sõnades on meil iseäranis viimasel ajal kultuurisponsorlusele palju tähelepanu osutatud. Kunstiasutuste juhi valikul on kaalukeeleks osutunud tema tahe ja võimekus erakapitali kaasata. Tänavustes valimisprogrammides on kõik suured parteid rõhutanud eraraha kaasamist kultuurisfääri, viidates ka maksusoodustuste vajalikkusele. Siiski on seegi kord see jäänud ebamääraseks. Kuidas panna süsteem toimima?

Selleks on vaja ühtsed reeglid paika panna. Praegu on eelisolukorras kultuuriinstitutsioonid, mis kuuluvad tulumaksu soodustustega asutuste nimekirja. See vaadatakse kaks korda aastas üle ja seda on viimasel ajal pidevalt kärbitud. Kui aga toetada kultuurisündmust või -nähtust, mille taga on kultuuriinstitutsioon, mis ei kuulu tulumaksu­soodustuse alla, siis tuleb toetusele lisaks maksta veel tulumaks ja see teeb toetamise 25 protsenti kulukamaks. Minu arvates ei saa olemasolevat süsteemi muutmata mingit põhimõttelist läbimurret erakapitali kaasamises tulla. Maksupoliitika on paraku ilmselt nii-öelda nurgakivi erainvesteeringute soodustamiseks. Senikaua kui selged reeglid puuduvad, ongi tegemist keegi-tunneb-kedagi-heategevusega. Sellel ei ole süsteemse sponsorlusega midagi pistmist.

Ettevõtjal on end ühiskonnakriitilise projektiga raske siduda. Praeguses kontekstis ei toeta me mitte niivõrd Samma projekti, kuivõrd KKEKi ja Veneetsia biennaali Eesti näitust. KKEKist on jäänud mulje, et nad on Eesti nüüdiskunsti väljal olulist rolli mängiv institutsioon ja Veneetsia biennaal kui selline annab võimaluse siduda ennast millegi rahvusvaheliselt olulisega. Nii saab ka oma ettevõtte brändile laiemat positiivset tunnustust. Ettevõtjana ei tohi unustada oma väärtushinnanguid, kuid eelkõige tuleb pidada silmas ikkagi oma ettevõtte head käekäiku ja huve, mis on seotud vastava äritegevusega. Kui huvid ei kattu ja tahan siiski midagi toetada, siis saab ju seda teha eraviisiliselt.

Ometi olete otsustanud Veneetsia biennaali Eesti ühiskonnakriitilist näitust toetada?

Kui riik ei soodusta maksurežiimiga, siis tuleb toetuseotsijal endal leida midagi, mida toetajale vastu anda. Meie advokaadibüroona oleme teenuseosutajad, meile on meie kliendid olulised. Aeg-ajalt tahame neile pakkuda midagi lisaks oma igapäevasele tööle. Farkasi Veneetsia projekti Kumu näituse avamisel korraldasime seal oma klientidele vastuvõtu. See oli kahepoolselt kasulik: KKEK töötajad olid väga rõõmsad selle üle, et nad pälvisid meie kaasamise tõttu sellise seltskonna tähelepanu, kes muidu nüüdiskunstinäituse avamisele võib-olla ei tuleks. Meie rahaline toetus oli Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kogu eelarvet silmas pidades siiski tühine, võrreldes kultuuriministeeriumi panusega, mis minu teada oli üle saja tuhande euro. Ka tänavuse Eesti paviljoni toetamises näeme pigem kaasamist. Meie omakorda tahame kaasata oma kliendid ja töötajad. Tööandjana pakkuda neilegi midagi ka tööväliselt. Seekord oleme mõelnud, et selleks on nüüdiskunsti kool. Maria Arusoo on pannud kokku programmi, kus antakse praegusest kunstist, selle toimemehhanismidest jne lühiülevaade, aga külastatakse ka näitusi, ateljeesid. Sellest kasvab ainult vastastikune kasu.

Riigitasandil on kultuurisponsorite tunnustamine jäänud vormiliseks: kord aastas kutsutakse kultuurisõbralikumad ettevõtted ministeeriumi, tänatakse. Ka meie käisime 2013. aastal kultuuriministri vastuvõtul, saime oma aukirja. See kõik on väga tore ja loomulikult on selline tunnustus ettevõtjale vajalik, aga paraku sellega süsteemset toetamist veel ei taga.