Kogumik kui käsiraamat

REET VARBLANE

„Naiskunstnik ja tema aeg” ei tulnud tühjale kohale. Feministlike (kunsti)käsitluste hulk ei ole küll vahest nii suur, kui võiks olla, kuid neid on ilmunud järjepanu. Naiskunstnike loomingut ei ole meie uues kunstiajaloos vaadatud kunstivoolude ja esteetilise mõtte arengu ehk siis suurte meeskunstnike kõrval vormis „ja neid saatvad teised tähtsad isikud”, vaid lähtuvalt ajast ja ühiskonnast, kultuurilistest konstruktsioonidest ja klišeedest, topeltmoraalist, aga ka kõigest sellest tingitud enesetsensuurist. Tõsiselt võetavate feministlikus diskursuses kirjutavate kunstiajaloolaste nimed (Katrin Kivimaa, Kai Stahl) on jäänud üsna samaks, juurde on tulnud vaid mõni üksik (Redi Koobak, Rebeka Põldsam, Airi Triisberg), akadeemiline taustki saadud väljaspool Eestit. Oluline on aga, et ka mitte niivõrd (loe: järjekindlalt) feministlikust diskursusest lähtuvad kunstiajaloolased mitte ainult ei tunne järjest suuremat huvi naiskunstnike vastu, vaid lähtuvad nende loomingu käsitluses avaramast ühiskonnakäsitlusest.

Kogumik „Naiskunstnik ja aeg” on kunstimuuseumi toimetiste sarjas juba üheksas raamat. Kuid olulisem sellest on tõsiasi, et naiskunstnike kogumiku on koostanud Adamson-Ericu muuseumi kuraator Kersti Koll ja et just selles muuseumis on 1995. aastast peale korraldatud naiskunstnike näitusi,¹ enamiku väljapanekutega on kaasnenud ka seminar. Koostaja on rõhutanud näitustesarja seotust TÜ ja TLÜ soo- ja naisuuringute programmi ja feministliku uurimismetodoloogia kursustega, ENUTi tegevusega ja feministliku kunsti kureerimispraktikaga. Millegipärast on sellest loetelust jäänud välja EKA KTI roll.

Kogumiku artiklid ei kattu päriselt näituste ja seminaride temaatika, iseäranis ajaga. Kadi Polli käsitlus toob sisse XVIII sajandi lõpu ja XIX sajandi alguse, mis aga on vajalik alus, et saada aru XX sajandi alguse kunstiandeliste naiste võimalustest Eestis. Kahjuks lõpeb kogumikus puudutatu peamiselt Teise maailmasõjaga, meie ajale on lähemale tuldud vaid ühe või teise naislooja tegevuse markeeringuga. See ei ole etteheide koostajale, pigem näpuganäitamine iseenda ja vahest ka mõne teise peale, kes ei jõudnud lubatud teemat läbi kirjutada.

Laias laastus võib kogumiku jaotada kaheks: kunstnike ja nende saatuse põhjal ajastu mentaliteedi avaram väljajoonistamine ning just faktidele truuks jääv kunstniku elu ja loomingu konkreetse aspekti käsitlus. Aga kuna meie naiskunstnikud, iseäranis kaunistest kunstidest eemal tegutsenud, on siiani peaaegu tundmatud, siis on igal uuel faktil oma väärtus. Kogumiku lõpetab Mai Levini faktitihe naiste kunstiõppimise võimaluste ja naisõppurite ülevaade aastatest 1918–1940. Levin on ülevaate alapealkirjastanud „müüt diskrimineerimisest”: iseenesest on selline lähenemine igati tervendav, sest ohvriroll pole kunagi aidanud mõista laiemat pilti ja kujunemismehhanisme. Kuid kunstis läbilöömise ainukese eeldusena andekuse esiletoomine on taas libe tee, mis viib tagasi traditsioonilise „kõrge kunsti” vandlitorni mudelisse. 1939. aasta naiskunstnike teoste näitus esindusgaleriis Tallinna Kunstihoones räägib küll sellest, et „naiskunstnike arvukust ja panust eesti kunsti oli märgatud”,² aga jätab tähele panemata näituse koostamise üldised põhimõtted, baltisaksa naiskunstnike kõrvalejätmise, rahvusliku kuvandi konstrueerimise. Katrin Kivimaa on käsitlenud seda temaatikat Kunstiteaduslikes Uurimustes.³ Kuid faktidel on kunstitõlgendamisel väga tähtis roll.

Olen veendunud, et peaaegu iga tuumakas kunstiajaloo kogumik tõstatab küsimusi. Veel enam olen veendunud, et kogumikust „Naiskunstnik ja tema aeg” kujuneb nii-öelda käsiraamat, millest on märksa hõlpsam edasi minna.

1 „Salome Trei graafikat 1937–1943” (1995, kuraator Anu Allikvee), „Lydia Mei“ (1996, Juta Kivimäe), „Natalie Mei 100. Teatrikostüümid, kavandid ja vabalooming“ (2000, Kersti Koll, Mai Levin, Ülle Kruus ja Gustav-Agu Püüman), „Agaate Veeber“ (2002, Anne Lõugas), „Aino Bach“ (2003 Anne Lõugas), „Eesti esimesi naisskulptoreid“ (2004 Juta Kivimäe), „Karin Luts“ (2005, Kersti Koll), „Ann Audova. Kumisev valgus“ (2007, Enn Lillemets ja Ülle Kruus), „Ellinor Aiki“ (2010, Ülle Kruus), „Naiskunstnikud Ahvenamaa Önningeby kunstnikekoloonias“ (2011, Kjell Ekström, Önningeby muuseumist ja Kersti Koll); „Dora Gordine. Skulptor, kunstnik, disainer“ (2012, Jonathan Black ja Brenda Martin Londoni Dorich House’i muuseumist).

2 Mai Levin, Naiste kunstiõpe Eesti Vabariigis 1918–1940. Müüt diskrimineerimisest. Kogumik: Naiskunstnik ja tema aeg. Eesti Kunstimuuseumi toimetised 2014, nr 4 (9), lk 283.

3 Katrin Kivimaa, Kunstikriitika keel ja sotsiaalse erinevuse taas/tootmine: „naiseliku“ ja rahvusliku kunsti diskursustest 1939. aasta naiskunstnike näituse retseptsioonis. Kunstiteaduslikke Uurimusi, 2005, nr 1 (14), lk 34–47.

♥