Kellele kuuluvad Eesti muld ja süda?

LEILA LÜKKO

Eesti Kunstnike Liidu XVII ülevaatenäitus „Elust maal“ Tallinna Kunstihoones kuni 16. IV. Kuraator Mari Kartau, kujundaja Terje Ojaver.

Puhas õhk, värske heina- ja lillelõhn, avarad põllud kui linnaelust väsinud inimese kujutluspilt maaelust kukub näitusele sisenejal klirinal kokku. See saab ilmsiks juba pelgalt ninasõõrmetesse tungivast lõhnast. Avarad maastikud ja rahulikud metsad jäävad ainult unistuseks. Tihedalt kunstiteostega täidetud ruum räägib julgelt ja selgelt teravatest poliitilistest probleemidest. Nendega kõrvuti on toodud sisse ka religioosne maailm. Eesti kuulub kristliku kultuuriruumi ja ka paganliku kultuuri juurde. „Elust maal“ väljapanekul tunduvad aga ristuvat kristlik ja islamimaailm.

Rao Heidmetsa video „Neid on liiga palju“ (2015), mille heli üle suure saali kostab, juhatab väljapaneku edukalt sisse. Teos kajastab minevikku, aga ka tulevikku ja osutab sissetungijatele, kes rikuvad meie rahulikku elu. Sarviline veis on ilmselt islami kultuuri märk. Sallivuse kui sellise pidev ketramine viitab aga selgelt, et maailma poliitikas toimub pelgalt sõnade väänamine ja moonutamine, mitte aga lahenduste otsimine. Heidmetsa teosega astub dialoogi Tiit Pääsukese maal „Tükk taevast“ (2016), kus kordub samuti veisemotiiv: maalil kujutatud pull on ühe sarvega takerdunud siledasse ja teisega okkalisse maastikku. Seda võiks vaadelda kultuuridevahelise konfliktina.

Siim Tanel Annuse maalitsüklis „Ilmapuu“ (2016) on põimunud materiaalne ja religioosne maailm. Ilmapuu ehk elupuu on tugev kristlik sümbol. Maalidel on kujutatud puutüvede ristlõiget – maha saetud puud. Ometigi väljendub maalides elu, mitte surm. Maapinnast lahti lõigatud puutüved on saanud uue valge kuue, sellest kiirgab kuldseid ja hõbedasi helke. Puutüve muster on justkui DNA, mida füüsilisest elust lahtilõikamine hävitada ei saa.

Saali keskel Piret Meose installatsioon „Ämber“ (2017), seinal Kaire Nurga maalid.

2 × Karel Koplimets

Tarvo Kaspar Toome installatsioon „Reviir“ (2017) ehk maakohale iseloomulik teadetetahvel on kui mikrokosmos, kus pakutakse mitmesuguseid teenuseid: kutsutakse peole, maadlema, kirikusse ja pakutakse ostu-, müügi- või parandusteenuseid ning võimaldatakse isegi nõiakunsti teraapiat. Valikut on, aga valida ei ole niisama lihtne.

Eve Viidalepa maalisarjas „Riigimets“ (2016/2017) antakse selgesti mõista, et mets kuulub riigile ja kõrvalisel inimesel pole luba sinna minna. Justnagu oleks riik metsa võluväel loonud. Maalitud puutüvede ristlõike motiivist tundub peegelduvat vastu kellegi silm. Silmamotiiv esineb ka Merike Sule-Truberti fotokollaažis „Juured maal“ (2017).

Tauno Kangro skulptuuris „Eesti mehed teevad rasket igapäevast tööd“ (2014) kajastub lõputu võitlus. Püüeldakse küll millegi parema poole, ometigi kipuvad pingutused minema tühja.

Fideelia-Signe Rootsi videoteoses „Tugevate tee – pildikesi naistraktoristide elust“ (2015) tuuakse vaatajani kultuuriruumide põrkumine: nõukogude naise rasket tööd täis elu on vastandatud 1920ndate ja 1930ndate pühapäevaste kirikuskäimiste hägusate mälupiltidega. Mälestustest ja unistustest kõneletakse ka saatetekstis, mida omakorda toetavad tugevad visuaalsed kujundid, näiteks valged puhtad riided (mida ikka ja jälle keegi määrida püüab), punased nelgid, traktorid ja pruunid põllud.

Näitus tervikuna küsib: kuhu me siis ikkagi kuulume? Pürime kogu aeg kuhugi, ainult et siht on ebaselge. Kaire Nurga maalid „Kaalikad“ (2017), kus hirmunud näomotiivid on hunnikusse kuhjatud, ning „Kuhi“ (2017), kus heinakuhjast jookseb läbi esiplaanil laiuv sõna „Hollywood“, tunduvad osutavat progressile. Mõlema maali tagaplaanis äratavad tähelepanu ülespoole suunduvad jooned.

Omamoodi dialoogi moodustavad Per William Peterseni installatsioon „Maaelu evolutsioon – muutumise protsess“ (2015) ja Mare Mikofi kollane installatsioon „Väikese kuusepuu monument“ (2017). Mõlema teose rõõmsasse kollasesse koloriiti on tunginud sisse ähvardavalt punane värv. Peterseni punastel suuskadel kollase monstrumi nägu koosneb vaid õgimishimulisest ekskavaatorikopast.

Muld ja inimese eksistents on kesksed tegelased Kaarel Kütase totaalses installatsioonis „Nagu tõmbad, nii läheb“, mis haarab enda alla peaaegu kahe näituseruumi põranda. Ehe materjal võiks rõhutada meie oma, musta mulla unustusse vajuvat tähtsust. Seda tuletatakse meelde ka Tiina Tammetalu maali „Minu Muld“ (2017) ja Jaan Elkeni maaliseeriaga „25. märts. Mullane“ ja „25. märts. Lumene“ (2017). Rahva juured kuuluvad oma kodumaa mulda, kuigi võõrvõim on neid püüdnud ikka ja jälle välja juurida. Kütase installatsiooni kohal rippuv Piret Ellamaa klaasist nägudega installatsioon „Kadunud hinged“ (2016) lisab eksistentsiaalset mõõdet.

Sofi Aršasi videoinstallatsioon „Päevauni reel“ (2017) käsitleb ühteaegu õrnust ja ka ohtu. Vana regi on mattunud lumme, edasiliikumisele osutab vaid jäise pinna sisse tehtud august paistev ekraan. Aršasi teosega on dialoogis Piret Meose installatsiooniga „Ämber“ (2017). Augud ämbripõhjas toimivad läbilõigatud juurtega kultuuri metafoorina. Peeglid mõnede ämbrite põhjas mõjuvad pigem põhjatuse kui vaataja vastupeegeldusena. Õrnust on käsitletud ka Silvi Liiva graafiliste lehtede sarjas „Pühendus mustale mullale“ (2016/2017), Kelli Valgu ja Naima Neidre graafikas. Silvi Liiva töödes on tunda pühalikku armastust kodumaa vastu.

Näitusel „Elust maal“ edastatakse ausalt meie elu ja kultuuri murekohti. Eestlase raske töö ja vaev – muld ja süda kajastuvad selgelt kontseptsioonis ja ka väljapanekus. Näitus annab elamuse ja jääb meelde.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming