Kaks Venust

Sirje Runge: „Minu elu mõte on muutumises. Puhastan ideid ja avardan ruumi, kus elan, võitlen oma hingelise ja vaimse vabaduse eest.“

TRIINU SOIKMETS

Sirje Runge isikunäitus „Vana Venus“ on Hausis kuni 23. IX, sellega kaasneb 1960ndate naiskunstnike näitus „Noor Venus“.

Vana ja noore Venuse väljapanekul esinevad kunstnikud ei pärine küll Veenuselt ega tähista mütoloogiliste kaksikutest Venuste eeskujul maise ja taevase vastandust, kuid oma sõna selle kohta, mida tähendab olla naine ja inimene, on neil öelda küll.

Personaalnäituse mahult suurim osa on Sirje Runge hilisema loomeperioodi, 1990ndatest pärit suureformaadilised õlimaalid sarjadest „Arhitektoonid“ ning „Varjud“. Kunstnikule iseloomulikud õrnad ja tundlikud valguse ja varju mängud on tekitanud külastajates äärmuslikke reaktsioone: kas on jätnud nad nõutuks või tekitanud vaimustust. „Tühja täis“ või „täis sügavust“ on märksõnad, millega võiks hinnangud kokku võtta. Pea nähtamatu värviüleminekuga maale saab vastu võtta silma, taju ja sisemise vibratsiooni abil või nagu autor ise on öelnud: „Tajuda tajutavat seda seletamata ja teada samal ajal selles peituvat tõde – see on justnimelt naiselik võime.“ Seepärast ongi näituse teema „Vana Venus“ – elu- ja loominguküps naine ning tema pärisosa ühiskonna rikastamisel, tema sensitiivne tarkus ja maailma tunnetamise pagas.

Neid tundlikke varju- ja valgusemänge võib vaadata ka väljapaneku kesksete teoste, vana ja noore Venuse, litograafia „Natüürmort peegliga. Autoportree Venusena“ (1979) ja digitrüki „Vana Venus“ (2017) taustana. Täpselt välja mõõdetud, koloreeritud, viimistletud ja valgustatud draperii foonil astuvad areenile kaks müstilist daami, mõlemad seljaga vaataja poole nii, et isegi neist ühe ette asetatud peegel ei reeda tema nägu ega ilmet. Litograafias „Natüürmort peegliga. Autoportree Venusena“ kujutatud peeglist, mille poole kunstniku keha on suunatud, ei paista ootuspäraselt vastu sinna vaatav modell, vaid veepinnale langevad piisad, kaduvusele viitav pidevalt muutuva pinna kujund. See, vahest mitte nii tuntud töö on käesoleval näitusel kõrvutatud uue paarilisega, digitrükiga „Vana Venus“.

„Vana Venus“ ei mängi enam peegliga linade vahel peitusemängu, seal on kõigest loodus ja inimene ehk raudvoodil puhkav kunstnik, kes näib hajuvat sügavasse pildiruumi. Selle teosega sildab Runge noore ja vana mina, põimides oma elu ja loomingu sümboolselt kokku. Selles võib tajuda vana naise sügavat ja tarka eneseteadvust, mis meenutab vaatajale, et kui tunne on õige, tuleb ise enda olemist defineerida, mitte alluda välistele konventsioonidele ja tavadele. Inimene olla tähendab pidevalt muutuvat ja habrast suhet kõige ümbritsevaga. Nii saab inimesest ümbritseva sümboolne osa.

Teos on kunstniku austusavaldus loodusele, mille seadustesse on Runge alati teravdatud huviga süvenenud. Kuid sellel fotol on ka teine külg, „Vana Venus“ on parafraas varasemale autoportreele. Peeneid vihjeid täis pildiruumi kaudu esitas Sirje Runge 1979. aastal küsimusi ja kahtlusi naise keha kujutamise traditsioonide kohta, osutades, et loomulikuna näivates traditsioonides on tihti ebakõlasid ja piiranguid. Miks peaks kunstiajaloos naise kõige silmapaistvam roll seisnema alasti poseerimises? Tänavu valminud autoportree harmoonilises ja rahulikus, kaduvuse atmosfääris avaldub aga vana naise sügav eneseteadvus. Tajumine, et kõik ümbritsev on muutuvas ja hapras seoses meie endiga ning tuleb olla tundlik ja tähelepanelik, et mitte teisi kahjustada. On hädavajalik suhtuda kõigesse hoole ja austusega ning mitte karta end vajaduse korral ka täies alastuses maailmale avada.

Näituse „Noore Venuse“ osas eksponeeritakse valikut Eesti naiskunstnike 1960ndate ja 1970ndate loomingust. Kaksiknäituse kõrval on pikemas perspektiivis plaanis panna alus fondile, et toetada kõrges eas loomingulisi naisi ja nende intellektuaalset potentsiaali ühiskonnas. Nii näitus kui ka loodav fond on projekti „Vana naine“ osa. Selle raames käsitles Katrin Saks seda teemat ka tänavusel Paide arvamusfestivalil. Nii festivalil kui ka hilisemas väiksema ringi arutelus leiti, et sõnal „vana“ on sedavõrd negatiivne konnotatsioon, et see tekitab juba eos eelarvamusi millestki või kellestki, kes tuleb maha kanda. Roostetanud ja ämblikuvõrkudega kaetud on see semiootiline sfäär, kuhu kõnealune sõna kipub kuuluma, kuid Hausi näituse kontekstis on ilmselge, et sfääril on avardumisruumi. Selleni jõuab ka Sirje Runge alljärgnevas intervjuus.

Näitus „Vana Venus. Noor Venus“ on läbi kahe korruse, neist üks on sinu päralt: see on personaalnäitus üle mitme aasta. Millised tunded sind avamisel valdasid?

Näituste avamised on alati keerulised ja mõnes mõttes kaootilised sündmused. Tunne oli muidugi hea ja seda mitmel põhjusel. Väljapaneku mõlemad osad haakuvad hästi, on visuaalselt ja kujunduslikult meeldivad. Näituse idee oli kujutada tervikut ja seetõttu võtan mõlemat korrust tervikuna. Ka avamisele tulnud külastajad tajusid seda terviklikkust ning see on teine põhjus heaks tundeks.

Kas sinu põlvkonnakaaslaste ja ka vanemate, juba eelmise põlvkonna naiskunstnike varajaste tööde eksponeerimine tekitas ajamasina tunde, et oled sattunud tagasi 1960ndatesse, 1970ndatesse ja tollasesse seltskonda?

Eksponeeritud seltskonnas olen ma tegelikult üks nooremaid. Seetõttu oli mul eriti huvitav vaadata töid 1960ndatest – ajast, mil mina ei õppinud veel isegi mitte kunstiinstituudis, vaid olin alles keskkoolis. Need tööd olid meeldiv üllatus, näiteks Malle Leisi või Mari Roosvaldi (siis veel Mari Okas) segatehnikas maalid. Ma polnud neid varem näinud ega isegi ei teadnud nende olemasolust. Need on kindlasti oma ajastu märk, aga kuuluvad ka praegu hea kunsti alla, muutunud on ainult kontekst, s.t aeg ja koht.

Kas lisaks ajale ja kohale tunnetad ka sotsiaalpoliitilise mõju teisenemist? Kas võib öelda, et kunagine tsensuuriaeg oli põranda all mässavale noorele kunstnikuhingele suuremaks inspiratsiooni- ja adrenaliiniallikaks kui nüüdseks väljavõideldud vabadus sõna- ja eneseväljenduse võidukäiguga?

Üks varajasemaid selle aja elamusi oli koolilõpuaegne Hirvepargis käimine, meid oli seal päris palju ja me laulsime riigivastaseid laule – see mässamine lõppes minu puhul miilitsakongis, kust ma läksin järgmisel päeval lõpukirjandit kirjutama. Mulle, kunstnikule, ei erine nõukogude aeg praegusest, olen alati teinud ikka seda, mida olen tahtnud, kuid muidugi arvestanud tagajärgedega. Tollal oli üheks tagajärjeks eksponeerimiskeeld: meie kolmekesi koos Leonhard Lapini ja Raul Meelega olime trükikeelu all, meie teoseid ei tohtinud kunstiraamatutes publitseerida nõukogude aja lõpuni.

Mis puudutab adrenaliini, siis ajad pakuvad seda eri viisil. Kunstnikud, üldse loovisikud, sealhulgas ka sportlased, on alati adrenaliinisõltlased, igaüks omal moel. Liberaalsus ja iseseisvus toovad kaasa uued hädad, mille vastu tuleb võidelda. Praegu on rahaaeg, raha võim on see, mis võiks noortes tekitada protesti.

Kuidas siis selle vastu protestida? Kas loobuda tootmisest ja tarbimisest, sealhulgas kunsti tootmisest ja tarbimisest?

Mina ei oska ega saagi seda öelda. Kui nõukogude aeg lõppes ja meie oma riik tuli, olin mina kunstnikuna juba pildil, ma ei pidanud enam läbi lööma. Kuid vabakutselise kunstnikuna oli mul siiski raske. Mäletan hästi, kui läksin ülikooli õpetama – töö, mida teen samuti loovalt ja armastusega – ja hakkasin iga kuu palka saama, siis oli see erakordne sündmus. Ühel hetkel tegin otsuse, et loobun igasugustest ambitsioonidest kunstnikuna, vabastasin ennast pidevatest mõtetest selle üle, kas keegi mind ostab või ei osta. Aga see oli võimalik ainult tänu sellele, et teenisin oma leiva lauale teistmoodi. Kui oleksin olnud edasi vabakutseline, räägiksin ma ehk teist juttu, sest kunstiturgu kui sellist Eestis ju tegelikult ei ole. Nii et küsimus jääb noorte endi vastata, kas ja kuidas selle rahavõimuga võidelda või mitte.

Kuidas on muutunud esteetiline mudel, kunstiteose sisu ja vormi suhe ajas? Milline on ideaalne kunstiteos? Või praegusaegne kuldne keskmine?

Kunstide maailm on suur ja lai: visuaalkunstid, sõnakunst, kinokunst, helikunst, kehakunst, valguskunst ja nii edasi. Käes on kunstiliikide põimumisaeg. See on hea ja huvitav, kui seda hästi tehakse, kui seal on ikka suur idee taga. Isikliku vabaduse ja vaba riigi ajal on käes ka kunstiloome vabaduse aeg. Ma ei pea silmas ainult Eestis, vaid kogu maailmas toimuvat.

Kuldsest keskmisest ei tea ma aga midagi, olen alati tegutsenud äärealadel. Headel kunstnikel on isikupärane esteetika, seegi võib ajas muutuda, kui autor võtab kasutusele uusi tehnikaid või vahendeid. Esteetika on aga midagi, mille peale mina oma tööd tehes pole kunagi mõelnud. Kui kunstnik teeb seda, mida ta peab tegema – väljendab iseennast kõige ausamal moel, siis esteetikast ei olegi kohane rääkida.

Kirjanike liidus juba visatakse nalja, et varsti hakkavad kunstnikud kunstnikupalga kõrval kandideerima ka kirjanikupalgale, sest nende teoseid saatvad kirjalikud selgitused võtavad juba essee, kui mitte eepose mõõtme. Kas näiteks klassikaline maal peaks suutma üldse enam iseenda eest kõneleda, sõnulseletamatut tunnet tekitada?

Kui inimene midagi vaatab, olgu see siis ruumiline või tasapinnaline objekt, ja kunstnik ei ole tahtnud selle kohta midagi öelda, siis järelikult kunstiteos peab kõnelema sõna abita. Kui see sõna on seal juures, sest autor on leidnud, et see peab seal olema, siis need peavad koos toimima. Kõik oleneb sellest, mida autor taotleb. Lisaks kasutatakse ju sageli heli, mis on kunstiteose juures vägagi ruumiline ja tähtis element. Kunstnik võib vallata väga erinevaid vorme või kaasata ka teisi autoreid, nii et visuaalkunstiteosest saab peaaegu et filmikunst.

Filmikunsti juurest fotokunsti juurde. Näitusel on vaadata ka tänavu valminud sinu enda lavastatud autoportree „Vana Venus“. Kuidas jõudsid selle ideeni?

Jõudsin selleni üksjagu aastaid tagasi, käivitaja oli roostetanud raudvoodi, mis jäi mind kummitama ja tuletas mulle meelde kunagist autoportreed peegliga. Järgmises visioonis kasvas raudvoodis juba rohi ja mina lamasin selles. Nii moodustus sümbolite kombinatsioon, mis oli mulle hingelähedane ja võttis südame alt külmaks. Ja ühel hetkel langesid asjaolud kokku: leidsin koha ja tänu headele sõpradele sain selle stseeni sel suvel lavastatud ja tehtud just nii, nagu olin ette kujutanud.

See oli huvitav, närvesööv ja ennasthävitav protsess, aga eks kunstnikutöö seda tähendabki. Tunded olid seinast seina ja see ongi see, mis hävitab. Kui lõpuks asi tehtud sai, tundsin tohutut kergendust.

Kas võib öelda, et õlimaalide esitlemine sel näitusel on justkui filmikunstniku või teatridekoraatori rolli täitmine, samal ajal kui autoportreedel astud üles näitlejana?

Mõlemad minu Venused on olemuselt lavastatud fotod, selles mõttes on seal lavastuslik aspekt ja näitlemine olemas. Nii et jah, olen astunud näitleja rolli ehk mängin iseennast.

Pole saladus, et „Autoportree Venusega“ pannakse paari sinu kunagise abikaasa Leonhard Lapini sama pealkirjaga tööga. Kuidas toimib kunstis ja elus mehe ja naise vaheline energia? Milline on naiseliku tarkuse ja väe kõrval Marsi roll Venuse elus?

Ma ei räägiks enam üldse Marsist ega Venusest, vaid räägiksin inimesest. Mina naisena olen inimene, mees on inimene, me kõik oleme inimesed. Praegusel ajal ei vaata ma enam maailma viisil, kus mehed ja naised on kahte lehte löödud. See suhtumine on vabastav ja jätab ajju rohkem ruumi elamise tarvis. Kui selline teadmine meile osaks saab, siis on see õnnistus.

Näitusel on vastandatud noor ja vana Venus. Mida selle teema tõstatamine võiks muuta?

See teema on tegelikult seotud inimeseks olemise tunnetamisega, kus üks aspekt on mehe ja naise vastandamise hägustumine, teine asi vanusega seotud tabudest ülesaamine. Paljudele vanematele inimestele ei meeldi, kui neile öeldakse „vana“, nad pelgavad seda sõna. Ja tagasi tulles naise juurde, siis just naiselt oodatakse, et ta on kogu aeg noor ja ilus, mis omakorda kergitab küsimuse, kas vanainimene üldse saabki ilus olla. Äkki on praegune ilu mõiste inimvaenulik?

Kui inimene, mitte mees ega naine, on vanaks saanud, kas tal siis ei olegi enam mingit väärtust? Kas inimene kantakse maha, sest tema väljanägemine reedab tema ea ja laseb aimata, et välimuse kõrval vananevad ka tema teadmised ja kogemused, väheneb ajupotentsiaal? Ehk on just mõnes vanas ajus peidus see kõige tähtsam?

Kui ma tegin sinuga kaks aastat tagasi intervjuud, siis mängisid sul kodus taustaks Voyager I pealt lindistatud kosmosehelid, mis vähemalt tol ajal oli su lemmikmuusika. Jõuan siit saate „Hallo, Kosmos!“ klassikalise lõpuküsimuseni: mis on elu mõte?

See on õudne küsimus! Õudne! Sellega tegeletakse terve elu. Minul on praegu selline aeg, et minu elu mõte on muutumises. Puhastan ideid ja avardan ruumi, kus elan ja võitlen oma hingelise ja vaimse vabaduse eest. Arvan, et elu mõte sisaldab endas avatud suhtumist maailma, suurt armastust selle vastu ja soovi olla parem inimene.