Jalutuskäik galeriides – Postutoopiast postgraafika keeles

ELNARA TAIDRE

Näitus „Teispool reaalsust“ Tartu Kunstimajas 24. VIII – 17. IX. Kuraator Lilli-Krõõt Repnau, kunstnikud Britta Benno, Gudrun Heamägi, Kalli Kalde, Lauri Koppel, Ove Maidla, Ede Raadik, Lilli-Krõõt Repnau, Helen Tago ja Kadri Toom.

Olukorras, kus graafika kui kunstiliigi surmast enam ei räägita, kuid mure eriti rikkalike traditsioonide säilimise pärast on siiski alles, näitab Lilli-Krõõt Repnau kuraatorinäitus, et graafika on hea alus nüüdiskunsti panustamiseks ja päevakajaliste probleemide kõnetamiseks. Tulemus on veenev: esimene mulje on kontseptuaalne ja esteetiliselt terviklik. See on uueks normaalsuseks kujunev postutoopia. Alles seejärel tekib arusaam, et kuigi kõik eksponeeritud tööd ei kuulu traditsioonilise graafika valdkonda, ühendab neid graafiline kvaliteet, mis tuleneb graafikaõpingutest ning graafika, laiemalt paljundatava kujutise võimaluste (aga ka puuduste) teadvustamisest. Nimetaksin seda kolleeg Eha Komissarovilt laenatud mõistega postgraafikaks.

Tagasitulekut traditsiooniliste graafikatehnikate juurde oli tegelikult märgata ka näiteks viimasel Tallinna graafikatriennaalil „Kirjaoskus – kirjaoskamatus“ (2014). Digitaalkujutiste ja -trüki näiliselt piiramatust potentsiaalist põhjustatud eufooriale on järgnenud estampgraafika materiaalsuse väärtustamine, avastatud taas käsitsi valminud kunstiteose vahetu võlu.

Lilli-Krõõt Repnau ofordid, mis tuletavad meelde Marju Mutsu lüürilisi lastekujutisi, tõstatavad hoopis praegust probleemi – noorte sõltuvust nutiseadmetest. Teose „Poiss padja ja nutitelefoniga“ fragment.

Lilli-Krõõt Repnau

Ka kõnealuse näituse puhul kommenteeris kuraator, et praeguseid graafika­kunstnikke enam fototrüki tehnilised võimalused ei eruta ning pinget pakub traditsiooniliste graafikatehnikate nõudlikkus. Teose tehnika valitakse vastavalt oma ideele, et uurida ja analüüsida valitud teemat visuaalsete vahenditega. Väljapanekus „Teispool reaalsust“ on üsna klassikaliselt teostatud ja vormistatud graafilisi lehti (Lilli-Krõõt Repnau, Ove Maidla, Kalli Kalde), installatsiooniks kasvanud graafikat (Kadri Toom) ja trükiobjekte (Helen Tago, Ede Raadik). Samuti maalitud kujutisi, mida ühendab graafikaga lineaarsuse põhimõte (Lauri Koppel), aga ka graafikalehtedes käsitletut nutikalt arendavaid ruumilisi lavastusi (Brita Benno, Gudrun Heamägi).

Kui Eesti graafika kuldaega iseloomustab omamaailmade loomine, nõukogude reaalsusest eneseküllase graafikatehnika- ja esteetikamaailma eraldumine, siis praeguste graafikute loomingul on oma kaasaegse ühiskonnaga hoopis tugevam side. Reaalsust peetakse meeles, seda uuritakse ja lahatakse, de- ja rekonstrueeritakse. Nõnda tõstatavad Lilli-Krõõt Repnau ofordid, mis tuletavad meelde Marju Mutsu lüürilisi laste­kujutisi, hoopis praegust probleemi – noorte sõltuvust nutiseadmetest. Esmapilgul traditsioonilisena näivatesse piltidesse on peidetud element, mis veel kümme aastat tagasi oleks tundunud ulmelisena, ikka näitamaks, et tulevik on juba saabunud ja see polegi nii positiivne. Ede Raadiku töösituatsioone analüüsivad paradoksaalselt kaunid diagrammid näitavad võimendamiseta, et tegelikkus võib üpriski sarnaneda kirjanduslikes düstoopiates kirjeldatuga. Kuid näitusel ei puudu ka utoopia­võtmes nägemused: Helen Tago ja Gudrun Heamägi keskkonnaks kasvanud teosed loovad kummastavaid ja helgeid ruume, millega kinnitatakse, et maailmal on veel lootust, kuni on päike, tähed ning lõputult muutuv sisemine ja välimine ruum.