Ilusa raamatu kujundamine nõuab aega

REET VARBLANE

Hea raamatukujundaja vajab stipendiumi Raamatu ja raamatukujundamise üle vestlesid ?Sotsia? kirjandussündmuse ajal Tallinna Kunstihoones kunstnikud Viive Noor, Tiina Tammetalu ning kirjastajad Krista Kaer Varrakust ning Mihkel Mõisnik Tänapäevast.

Raamatu moodustavad kaks poolt: kirjaniku tekst ja kunstniku kujundus. Üheta poleks teist. Ebamäärase olukorra on tekitanud rahastamise allikad. Kirjaniku honorariga on selge: teda toetab Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Raamatukujundusega on lood aga segased, kirjanduse alla see ei kuulu ja kujutava ning rakenduskunsti alt kipub ka välja jääma.

Mis siis ikkagi on raamat?

Viive Noor: Kirjandus on kirjandus ja raamatu sisu, sõnum on ikkagi primaarne, aga kahtlemata, kui kunstipoolel poleks üldse tähtsust, siis võiks levitada ju käsikirju. Ja näiteks lasteraamatu puhul on sageli pildil hoopis suurem tähtsus ja kunstiline väärtus kui tekstil.

Kes keda siis ikkagi toetab? Kust saadakse raamatu väljaandmiseks raha?

Krista Kaer: Praegune seis on niimoodi, et tavalise kirjandusteose kujunduse toetust polegi mõtet küsida. Hoopis teine lugu on lasteraamatu või raamatuga, kus kujundus kaalub teksti üle. Sellised raamatud ongi jäänud mitme valdkonna vahele: toetust küsida pole mõtet, jutule ei võeta ei kunsti ega kirjanduse sihtkapitalis. Põhjalikult illustreeritud lasteraamatute puhul on paratamatu, et küsida saab vaid tekstitoetust. Normaalne oleks, et saaks ka piltide jaoks küsida, sest piltideta pole lasteraamatut. Sellest sõltub ju meie lasteraamatu tulevik: kui toetust loota pole, siis vaid entusiasmist lõpmatult ei ela.

Kui palju kirjastus omalt poolt suudab toetada? Kas kirjastus saab kunstnikule eraldi maksta?

K. K.: Kunstnikule loomulikult makstakse, kunstnik ei tööta ju ilma rahata, see on ka selge. Niisugust summat, mis kataks kunstniku mitme aasta töö, kirjastus küll maksta ei saa. Tiraaþid on suhteliselt väikesed ja see tähendaks, et raamatu hind läheks nii kõrgeks, et ükski eestlane ei suudaks seda oma lapsele osta.

Mihkel Mõisnik: Raamatu eelarvest kunstniku tööd kinni maksta nii, et kunstnik rahul oleks, pole küll võimalik. Siis tehakse kompromisse: lepitakse kokku väikseim summa, mille eest kunstnik on nõus tööd tegema. Kujunduse osal on raamatu hinna kujunemisel ikkagi oma piirid.

K. K.: Tulemus on see, et tarbija ostab kümme korda odavama masstiraaþi, mis on koostööprojekt mõne välismaa kirjastusega, on see siis Disney või mõni teine kirjastus. Seal puuduvad küll isikupärased kunstnikupildid, tegemist on n.-ö. toodanguga.

V. N.: Öeldu puudutab ka täiskasvanute raamatuid nagu albumid ja muud mahuka illustratiivse materjaliga teosed. Mõnikord saab neile kujundamiseks toetust, aga enamasti mitte. Selline raamat nõuab sama palju aega kui lasteraamat. Keskmist lasteraamatut tehakse pool aastat, sageli kauemgi. Tõenäoliselt ei tee kunstnik seda siis ainult kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas, vaid ikkagi sootuks pikemat aega. Ja see tähendab ka maksude maksmist, isegi sel juhul, kui raha pole veel laekunud, peab kunstnik sotsiaalmaksu maksma.

Palju neid kirjastusi, kes saavad seda sorti raamatuid endale lubada, meil üldse on? Võiksime ju teha meie oma illustreeritud teatmeteoseid hoopis rohkem, aga ma ei kujuta küll ette, milline kirjastus sellise enesetapmise peale välja läheb, see on nii suur töö.

Kuidas kunstnik siis ikkagi hakkama saab? Piirid, milles kirjastus kunstnikule maksta saab, on väikesed, iseäranis töömahtu silmas pidades. Hea töö nõuab andekuse kõrval ka kogemust. Siit ka paradoksaalne olukord: kirjastus ei saa väärt kunstnikku palgata, sest ei saa talle maksta, väiksema kogemuse ja andega kunstnik aga ei taga väärt tulemust.

Tiina Tammetalu: See on siis pindmine küsimus. Tegelik küsimus on ikkagi selles, et raamat on füüsiline asi. Teksti võib ju levitada ükskõik millisel teel: interneti jne. kaudu. Tekst pole veel raamat. Autoriraamatus ei peagi teksti kui sellist olema, see võib olla väljamõeldud keel. Küsimus on sootuks põhimõttelisem, see tuli välja raamatukoguseaduse arutelu puhul, kui tollane kirjanike liidu esimees Mati Sirkel esitas küsimuse, miks raamatukujundajat üldse vaja on: meil on fondid, lay-out tuleb arvutist jne. Sellele võiks ju vastu küsida: sõnad ja grammatikareeglid on ju olemas, milleks on kirjanikku vaja? Ei tohi unustada, et raamat on füüsiline objekt, mida teevad paljud inimesed: trükitakse trükikojas, tegemise juures on toimetajad jne. Kui unustame raamatu füüsilise vormi ja leiame, et see pole üldse tähtis, siis pole mõtet arutada raamatukoguseaduse üle, siis on naeruväärsed ka kunstniku rahaprobleemid. Aga kui mõelda, et kunstnik annab raamatule vormi, mille trükikoda füüsiliselt trükib, siis tuleb sellest rääkida. Praegu puudub Kultuurkapitali juures üksus, kust raamatukujundajad saaksid toetust küsida. Kirjanik saab küsida, kirjastus saab küsida, kunstnik aga mitte.

Kas selle otsustab siis eelkõige kirjastus? Kui on mainekas kirjastus, siis on küllalt suur võimalus, et toetust saadakse.

V. N.: Toetuse saab ikkagi kirjastus, kellele antakse mingi summa. Enamasti ei kata kogu toetusesumma kujunduseks vajalikku raha. Aga seegi pole tavaline nähtus.

T. T.: Keegi pole püstitanud küsimust, miks raamatukujundaja-kunstnik on kõrvale jäetud? Kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitalist ei saa kunstnik ei kujunduseks ega ka mitte töövahendite ostmiseks raha.

Seda etteheidet on väga lihtne pareerida: kunsti toetab Eesti riik kümned korrad vähem kui teatrit või muusikat, kunsti sihtkapital annab enamasti raha vaid konkreetse projekti teostamiseks-läbiviimiseks. Sellest pole aga kunagi jätkunud, et katta ka töötegemiseks kulunud aeg, saada töötasu. Eesti Kirjanike Liidul on 300 liiget, kunstnike liidul aga ligi 1000 liiget. Tegelikult pole loomingulisse liitu kuulumine iseenesest veel mingi näitaja, sest on ju terve hulk aktiivseid tegijaid, kes ei kuulu ühtegi loomingulisse ühendusse. Mis oleks ikkagi väljapääs?

T. T.: Kui kirjanik tahab raamatut välja anda, tal on sahtli- või arvutitäis väga head teksti, aga ta tahab seda siiski raamatu kujul ilmutada, siis ta räägib kokku mõne kunstnikuga, taotleb toetuse, sest kirjanikud saavad seda oma sihtkapitalilt suhteliselt hõlpsasti, ja siis maksab oma toetusest kunstnikutöö kinni. Kunstnik ei saa ju kirjaniku juurde minna ja öelda, et aita mul osta uut kujundusprogrammi või arvutit, see pole enam isikutevaheline kokkulepe, seda tuleks kuidagi teisiti lahendada. Tänapäeval on ju üksjagu kirjastusi, kellel pole oma kontoriruume, nad sõlmivad lepinguid kunstnikuga, kes teevad oma tööd kodus, eeldades, et kunstnikul on vahendid olemas. Kunstnik peab nii masinapargi kui ka programmid endale ise ostma.

See on ju sama väljapääsmatu olukord: kõikidele sihtkapitalidele antakse võrdne summa ja kui tahame, et meil toimub avalik kunstielu, korraldatakse näitusi, siis muuks kunstile eraldatud rahast ei jätku.

T. T.: Kui ma küsin kui maalikunstnik konkreetse näituse jaoks töövahendite ostmiseks, siis tavaliselt ka saan toetust, kui aga küsin kui raamatukujundaja Jaak Alliku teatriraamatu kujundamiseks raha, siis ma ei saa seda ei kunsti, kirjanduse ega ka teatri sihtkapitalist.

Demagoogiliselt võib ju väita, et kujutav kunst elab ka ilma Alliku raamatuta.

V. N.: Meil pole ju vaid kujutava, on kujutava ja rakenduskunsti sihtkapital. Raamat on ju rakenduskunsti parim näide: enam rohkem ei saa ju ükski asi rakenduskunst olla. Illustreeritud lasteraamat aga ühendab endas nii kujutava kui ka kujunduskunsti.

K. K.: Britid on võtnud kasutusele termini creative industry, kuhu alla lähevad disain, kirjastamine jne. See on ärilise maiguga loominguline tegevus. Niipalju kui mina aru sain, siis on selle mõte selles, et riik peaks omalt poolt püüdma toetada creative industry edendamist. See peaks ka meil nii olema. Kas ei peaks ka meie raamatudisaini nupu peale vajutama ja püüdma selle kaudu toetust leida.

Me kõik ju tahame, et raamat oleks tervik, et raamat näeks ilus välja. Tsiteeriksin hea meelega meie raamatukujunduse great old man?i Paul Luhteini, kelle põhiline paatos on, et raamat on läbi komponeeritud tervik. Arusaam, et raamat koosneb komponentidest, mida võivad kujundada erinevad autorid ? üks teeb kaane, teine lay out?i, kolmas teeb pildid ? seda ei toeta. Sellisena ei saa ju raamatut teha.

K. K.: See võis nii olla 1930ndatel. Nüüd on kirjastamine tööstus, nii on see terves maailmas. Raamat saab olla algusest lõpuni tervik ainult väikeste tiraaþide puhul. Kui antakse välja nii paperback kui hard cover, siis paperback on tööstuslik väljaanne, selle välimust on hakanud dikteerima raamatukaupmehed ja ei ole ei kirjastajatel, veel vähem kunstnikel midagi öelda. Tegemist on raamatukaupluste kettidega. Kuid minu meelest peaks olema siiski nii väikesel maal nagu Eesti võimalik anda välja läbikomponeeritud tervik, kasvõi mõnesaja eksemplarises tiraaþis. Seal saaksid ennast teostada ka raamatukunstnikud, seda raamatut oleks igati meeldiv kätte võtta, sellisel raamatul oleksid kõik osad paigas.

V. N.: Usun, et ka 1930ndatel oli see asi nii ja naa, ka siis anti välja n.-ö. naistekaid ja muud sorti rahvaraamatuid, mida mitte keegi läbi ei komponeerinud ja mida Paul Luhtein poleks näpuotsaga ka puutunud. Ka praegu on ju häid raamatuid, mille head tegijad on korralikult valmis teinud, ja siis tööstusena minevad raamatud, mis loetakse ainult üks kord läbi ja visatakse ära. Raamatu sisu tingib ka kujunduse. Olematu või kergekaalulise sisuga raamat ei väärigi hea kujundaja töövaeva, talle kõlbabki paljas pakendamine. Aga see pakend võiks ju ka siiski viisaka välimusega olla. Ja selline pakendki nõuab maitset ja töövaeva. Sisukas raamat aga eeldab juba tõepoolest väärikamat suhtumist kui paljas pakendamine.

K. K.: Meil isegi pole nii teravat vahet, sest meie tiraaþid on väikesed. See vahe tuleb esile siis, kui on tegemist sadade tuhandete ja miljoniliste tiraaþidega. Ka Ameerika Ühendriikides antakse kõvakaaneline kunstnikuraamat välja vaid tuhandelises, kahetuhandelises tiraaþis, mitte enam. Sellise raamatu juures on kõik valitud: eeslehed, ðriftid, paber. Kunstnik on sellise raamatu kallal kõvasti tööd teinud. Ja selle kõrval on massitiraaþid, millega kirjastused teenivad. Meie raamatukujundusel on veel tükk maad edeneda, et tõesti niisugust eksklusiivset raamatut teha. Loodame, et meil nii teravat vahet ei tulegi sisse.

M. M.: Meil on tööd veel sellegagi, et raamat oleks loetav, et lehed ei laguneks kohe laiali. Raamat on siiski pakendatud tekst, alati pole vaja ju kõnelda kunstiteosest.

K. K.: Kui võtta erinevate maade raamatukujunduse traditsioonid, siis näiteks Prantsusmaal vaatab raamatupoodides vastu riiulite kaupa ühtemoodi raamatuid. Hele kaanepaber, autori ja raamatu pealkiri ? ja kõik.

T. T.: Raamatukujundus pole ju vaid kaas. Saan aru, kui tädi Maali nii arvab, aga kui see on üldisem arvamus, siis on küll midagi valesti. Raamat on terviksisu, raamat on arhitektuur. Raamatukujundaja töötab nagu arhitekt, ta valib materjalid, ta alustab eeltööst. Raamat ei pea olema ilus, raamat peab olema läbi töötatud. Stiilne, loetav. Tihti tundubki, et hästi kujundatud raamat on kujundamata, sest vigu pole näha. Halb on see, kui arvatakse, et pilt ongi kujundus. Kujundustaseme algnõudmise annab meil Eestis ju konkurss ?25 kaunimat raamatut?.

Kui meie vestlusringist jääb tunne, et kunstnikud on ühe ja kirjastused teise poole peal, siis ilmselt see nii ju pole. Nii Varrakul kui Tänapäeval on ju oma kunstnik olemas.

K. K.: Varraku peakunstnik on Mari Kaljuste, ta teeb ka ise kujundusi. Tiina Tammetalu jutt raamatust kui arhitektuurist kehtib siiski erandjuhtumite kohta. Sageli on tegemist ka sellega, vähemalt mõned aastad tagasi, kus kunstnik ei loe isegi raamatut läbi, saab vaid umbkaudse ettekujutuse, millest raamat kõneleb. Kurioossemaid juhtumeid oli Eestis, kui avastad, et pornoraamatu peal on Soome missi või verise krimka peal Michael Coltoni pilt. Seda küll ei nimetaks kunstniku eriliseks panuseks.

M. M.: Kirjastusel on suhteliselt ükskõik, kas tootel on kunstiline ambitsioon või mitte: lihtsalt väga hästi kujundatud piimapakk on sootuks etem. Lihtsat raamatut on sageli parem lugeda kui sellist, mida raamatugurmaan imetleb. Massilugeja, kelle raha eest me saame ka kunstnikule maksta, ei pea ülikunstilist raamatut sageli üldse mitte nii ilusaks, tema peab seda tavalist piimapakki sootuks ilusamaks. Kirjastusel on ka põrgulikult raske otsustada, mida ikka tahta. Saame ise küll aru, et tegemist on ülipeene ja läbikomponeeritud kujundusega, kuid poes masside hulgas pole sellisel mingit lootust.

K. K.: Näiteks ka raamatul, mille autorinime või pealkirja on võimalik välja lugeda vaid teatud nurga alt. Või on värve niiviisi kasutatud, et need ei paista üldse välja. Seda võib vaadata kui suurepärast pilti, tervikut, aga raamatukujundusena pole sellist poes võimalik müüa.

T. T.: Turunduses on läbi proovitud nipp, et just krüptilisus meelitab ligi sellele raamatule mõeldud sihtgrupi: kui sellist raamatut trükkida 300 eksemplari, siis võib sellele leida ka 300 tarbijat. Raamatu valge valgel leiavad need kolmsada ostjat ikka üles. Kui aga trükikojas omapäi hakatakse raamatut söödavamaks tegema, siis pole keegi rahul: kujundaja jääb preemiast ilma, sihtgrupp põlgab ära. Pole mõtet tarbijat alahinnata.

Mitu eksklusiivset, potentsiaalselt 200 ? 300 tarbijaga raamatut saate lubada aastas?

K. K.: Mõne ükskiku, aga siiski saame.

M. M.: Mõne ikka, aga kui protsentidesse panna, siis see on 1-2 protsenti kogu väljalaskest. Sellest ei piisa, et raamatukujundus elaks. Loomulikult ei piisa sellest, et selline 300 lugejale suunatud kirjandus elaks. Sageli on seda laadi kirjandus endale leidnud teised levimise teed: netis, hiljem kusagil antoloogias. Loomulikult on ka kirjastused õnnelikud, kui leidub keegi, kes aitaks raamatukujundajaid toetada: siis oleksid ka raamatukujundajad rahulikumad, neil oleks süvenemise aega. Lõpuni läbi komponeerimata raamatud pole sugugi vaid oskamatusest, vaid sageli just ajahädast tingitud. Raamatukujundaja tahab ju ka süüa, mõnikord ka teatris käia. Kujundaja on sunnitud oma tööd tegema nagu masin.

K. K.: Eelkõige lasteraamatute, aga ka teiste raamatute puhul tuleb leida kujundaja toetamise võimalus. Vahendid, mida tänapäeval kujundaja vajab, on erakordselt kallid. Kui toetamisvõimalus leitaks, siis oleksid kõik kirjastused väga õnnelikud.

T. T.: Ega mujal maailmas pole nii nagu meil, et raamatukujundaja tegeleb veel kõikvõimalikes teistes valdkondades, on kunstnike liidu teiste alaliitude liige. Raamatukujundaja tegeleb ikkagi vaid raamatukujundamisega. Meil on kaunimate raamatute konkursile tehtud raamatutele kunstnikud ju ise peale maksnud või saanud imeväikest honorari. Tegemist on ju ideede vallas edasi pürgimisega. Kujundaja teeb ju ka puhast kunsti.

V. N.: Kui mõelda rahvusraamatukogus eksponeeritud Maailma kaunimate raamatute näitusele, siis seal võis näha tõeliselt edasi viivaid ideeraamatuid, aga seal oli ka väga tavalisi raamatuid. Need olidki nood läbikomponeeritud raamatud, mis tavavaatajale tundusid koledad, sest polnud ju pilte ega torganud ka silma mingit erilist kujundust. Hindamisekriteerium ei tõsta alati esile kunstiliselt uudset, avangardset. See võib ka olla, kuid selle kõrval hinnatakse ka raamatu praktilist poolt, et raamat oleks hästi käsitsetav ja loetav. Raamat peab olema tarbitav. Luuleraamatut peab saama ka voodis lugeda: liiga paks või laguneva köitega raamat ei ole ilus raamat. Hea tüpograafiaga raamatut on hea lugeda, kiri ei torka silma. Raamat on rakenduskunst. On raamatuid, millel rõhk selle sõna esimesel poolel, ja neid, mille puhul rõhutatakse sõna teist poolt. Mõlemad on vajalikud.

K. K.: Ilus raamat on hästi käsitletav raamat. Raamat, mida on hea käes hoida, millel on õige maht, õige formaat. Ei maksa unustada, et raamat on siiski eelkõige tekst.

M. M.: See, et raamat on silmale ilus vaadata, on siiski lisaväärtus. Funktsionaalsuse alla käib ka see, kuidas raamat teiste raamatute kõrval välja näeb; kuidas üks füüsiline objekt nelja tuhande teise objekti kõrval poeriiulis silma hakkab, sest vaid siis jõuab raamat lugejani. Üks osa atraktiivsusest on informatiivsus. Kas tahame või ei, oluline on ka see, kuidas raamat kõnetab juba kümne meetri kauguselt. Tekst peab olema pandud sellisesse vormi, et see oleks hästi kasutatav. Võrreldes nõukogudeaegse tinalaoga, on raamatud praegu muutunud paremaks, loetavamaks.

Käärid on jäänud piiri juurde, kui raamatukujundaja tahab luua tõelist tervikut, läbikomponeeritud kunstiteost, siis hakkavad mängima majanduslikud takistused.

V. N.: Ka kirjastused on huvitatud, et nende kirjastatud raamatud jõuaksid kaunimate raamatute konkursile, et neid pandaks tähele. Enamus meie kirjastusi ei aja vaid kasumit taga.

M. M.: Kõik kirjastused tahaksid anda välja ilusaid ja häid raamatuid. Aga meie väike rahvaarv ei võimalda ristrahastamist, et ühe raamatu müügiedu tagaks ka mõne teise raamatu väljaandmise. Ka kõige räigemate raamatutega ei saa kinni maksta algusest peale kahjumisse jäävaid raamatuid. Väga kauni raamatu tegemine kahjuks sageli eeldab seda. Kui kunstnikule saaks maksta kasvõi kahe kuu palga, see oleks juba suur asi.

V. N.: Kirjanikud saavad raamatukirjutamiseks stipendiumi. Kui raamatukujundaja tegeleb raamatuga pool aastat, siis saab ta raha paremal juhul alles siis, kui on valmis raamatu üle andnud, halvemal juhul aga siis, kui raamat on trükitud, kuu või kaks pärast seda. Millestki peab ka vahepeal elama. Jõuame taas Kultuurkapitali juurde tagasi: stipendiumi oleks vaja ka raamatukujundajale ja illustreerijale.

T. T.: Kuu või kahe kuu stipendiume oleks vaja. Needki juba aitaksid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming