Ideaalne suvenäitus = elamuslik kunst

Võõral kunstihuvilisel on keeruline galeriid vanalinnarägastikus üles leida.

LIISI AIBEL

Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa näitus „But I Know From Your Smile that I Did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While. Teatrimaagia võimalikkusest – valges“ Draakoni galeriis kuni 29. VIII;

Len Murusalu „Ajafragment“ Hobusepea galeriis kuni 31. VIII;

TL; DR“ (kuraator Stacey Koosel) Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 23. VIII ja Mari Prekupi, Ott Jeeseri, James Connori, Raivo Kelomehe, Sven Pärteli ja Johann Taela „Elektra 2015“ Tallinna Linnagaleriis kuni 23. VIII.

Kui sattuda augustikuise Tallinna vanalinna ülerahvastatud tänavatelt kontrastina vaiksesse galeriiruumi, tekib küsimus, miks lisandub galeriikülastusi talvisega võrreldes minimaalselt, kuigi tänavatel liikuvate inimeste arv on kasvanud nii sise- kui välisturistide tõttu lausa plahvatuslikult. Kunstnikkonnas peetakse suvist näituseaega üldjuhul pigem needuseks kui heaks õnneks. Siseringi tagaside on talvega kõrvutades palju kesisem, sest „mindi ära, nagu alati oli ära mindud, seal maal olid kõik mässud kestnud senimaani, kuni mehed said kaineks, pealik tapeti, või kuni tuli ilus ilm ja porgand tahtis külvamist“.* Ometigi võiks kainest ja/või naiivsest loogikast lähtudes võtta suvist näitust kui enda proovilepanemist väga laia rahvusvahelise publiku ees, kellele võiks oma loomingu suunamine olla ehk põnevamgi, selle asemel et arvestada vaid tillukese eesti asjatundjatest koosneva kunstipublikuga.

Muidugi, uuelaadse publikuga suhestumise eeldus on esmajoones see, et publik näituse vanalinnarägastikus üles leiab. Turundusega on aga mittetulundusgaleriides pigem kehvasti või siis puudub see täielikult. Enamasti toetutakse puhtalt kunstnike endi enesemüügioskustele ning juhul, kui neid oskusi (veel) ei ole, siis tuleb tõdeda, et väärtuslik pind vanalinnas hõivatakse peaaegu et ilmaaegu. Minu kriitika ei ole kindlasti suunatud kunstnikele, vaid pigem ikka galeriisid haldavatele instantsidele. Silmapaistmistahet oli minu külastatud näitustest kahel: väljapanekul „Elektra 2015“ Tallinna Linnagaleriis ja näitusel „But I Know From Your Smile that I Did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While …“ ehk „Kuid sinu naeratusest sain aru, et tegin sulle haiget, mürgitasin vikerkaart veidi …“ Draakoni galeriis. Esimese puhul on väljapaistvalt kirevalt dekoreeritud galeriiaknad, mis annavad võõras linnas möödakäijatele kaks olulist informatsioonikildu: tegemist on kunstigaleriiga ja seal võib olla huvitav ja vaatamisväärt näitus. Teisel juhul kuulub näitus rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud etenduskunstide festivali „Saali biennaal“ („Augusti tantsufestivali“ järeltulija) programmi, mis tähendab, et seda reklaamitakse mitmetes kanalites aktiivselt nii festivalisündmuse kui ka iseseisva näituseprojektina.

Silmapaistmistahte puudumisele vaatamata on ka teised kaks vaatlusalust näitust omanäoliselt huvitavad, mis teeb asjaolu, et külastajaid sinna ilmselt suurel hulgal ei jagu, seda kurvemaks. EKA doktorandi Stacey Kooseli kureeritud näitusel „TL; DR“ Tallinna Kunstihoone galeriis on ühendatud mitmed uue meedia (ja selle piirimail tegutsevad) kunstnikud Eestist ja Hispaaniast. Näituse esmalt krüptilisena näiva pealkirja taga peituv internetiajastu deviis „too long, didn’t read“ ehk „liiga pikk, ei lugenud“ kirjeldab hästi suvist süvenemistaset. Praegusaegsed leiutajad Varvara Guljajeva ja Mar Canet on rohkete jalgsi- ja rattaretkede ajal salvestanud üle 20 000 Tallinna WiFi-võrgu ning köitnud need võrgunimede ja täpsete koordinaatidega varustatuna hirmpaksu raamatusse, mis annab aimu, kui tihedal ja informatsiooniküllasel digitaalsel maastikul me pidevalt liigume. Infoväljaküsimusega tegeleb ka Eva Sepping, kes on loonud uudistesaate formaati järgiva video „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“, kus on kõrvutanud nii-öelda lihtsate venelaste argipäevapoeesia kurjakuulutavate uudissõnumitega, mis meile iga päev Venemaa ja venelaste agressiivsust sisendavad ning mille tõttu tekib oht, et teeme venelastele kui rahvusele inforuumi mõjutuste tõttu in corpore liiga.

Len Murusalu väga isikliku sisuga näitus „Ajafragment“ Hobusepea galeriis koosneb kolmest projektist. Ta on üritanud oma sõnul leida vastuseid üldinimlikele ja universaalsetele küsimustele, peamiselt sellele, kuidas teha nii, et meist jääks maailma ka pärast surma midagi alles. Murusalu näitab end andeka loojana nii maali-, fotograafia- kui ka skulptuurivallas, kuid kahjuks on näituse kõige nõrgem lüli video, kus ta ise endale esitatud eksistentsiaalsetele küsimustele vastates võtab külastajalt võimaluse ise mõelda ning tühistab näituse teiste kunstiteoste avatuse ja salapära. Kuna mulle tundub, et tegu on stiilipuhta üksi-vaatamise-väljapanekuga, siis mõjub kunstniku videokaudne kohalolu pideva õrna, kuid ahistava kuklassehingamisena.

Sellele täiesti vastandliku iseloomuga on interaktiivsetest teostest koosnev näitus „Elektra 2015“, mis eeldab külastajalt pidevat koostööd. Selleks et väljapanekust täielikku elamust saada, peab nii-öelda mängusaalis oma tavapärasest võõra inimese kartusest üle saama ja aeg-ajalt abi paluma. Tundmatu kaaskülastaja esitatud küsimus „Kas sa võtaksid mu käest kinni, et saaksime koos videot vaadata?“ mõjub ehmatavalt julgelt ja värskendavalt ning vastuvõturetseptoridki avanevad kuidagi uuel ja üllataval moel. Iseküsimus on muidugi see, mida hakkab näitusel peale külastaja, kes on sattunud sinna ajal, kui kedagi teist pole. Ja seda võib juhtuda kahetsusväärselt tihti …

Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa poeetilise pealkirjaga näitusel „Teatrimaagia võimalikkusest – valges“ katsetavad teatritaustaga loojad, kas ja kuidas saab kunstiteose loomise loogikale allutada äärmiselt kapriisse ja isepäise näitetrupi, mis koosneb tantsivatest taimedest (Codariocalux motorius). Autorid küsivad: „Kas galeriiruum loob keskkonna, et tantsida? Publik astub samasugusele õrnale platvormile nagu kaasaegse tantsu etendusele tulles – kas näeb tantsu või ei näe?“ (pressiteade). Taimed, ehkki korralikult õpetatud, reageerivad Algorütmide, Argo Valsi, rin-la ja Taavi Tulevi loodud muusikapaladele vastavalt tujule, päikeseseisule või muudele müstilistele jõududele. Seega on võetud teadlik risk, et külastajad võivad galeriist lahkuda suure elamuse asemel hoopis pettunult või küsimärgiga pea kohal. Võluvaks teeb näituse aga selle pretensioonitus: tegu on puhtalt esteetilise žanripiiride katsetamisega, isiklike või ühiskondlike probleemide taagata. Ideaalne suvenäitus – elamuslik, mitte rõhuv, kunst, mitte meelelahutus.

Codariocalyx motorius rin-la muusika taktis Riho Hüti  ja Evelyn Raudsepa näitusel Draakoni galeriis.

Codariocalyx motorius rin-la muusika taktis Riho Hüti ja Evelyn Raudsepa näitusel Draakoni galeriis.

Hannes Aasamets

Len Murusalu üritab Hobusepea galeriis leida vastust, kuidas teha nii, et meist jääks maailma ka pärast surma midagi alles.

Len Murusalu üritab Hobusepea galeriis leida vastust, kuidas teha nii, et meist jääks maailma ka pärast surma midagi alles.

Tauno Novek

*Eero Epner, Marju (monoloog lavastusest „Rise and Fall of Estonia“). – Akadeemia 2011, nr 5.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming