Ega Eesti värvid ehk pisut liiga tuhmid ole?

Otso Kantokorpi

Eesti kunsti sõbrana sai ehk liigagi läbematult oodatud suurärimees Enn Kunila kunstikogu saabumist Helsingisse, seda enam, et kuigi Tallinna Kunstihoones suure publikumenu  osaliseks saanud väljapanek jäi mul nägemata, kostis ka minuni selle menu järelkaja.        Pettumus oli aga suur, kui näitus osutus üsnagi keskpäraseks ja halvasti eksponeerituks. Helsingi Taidehalli on eesti maalikunsti nii täis tuubitud, et paljud kogusse kuuluvad pärlid jäävad hallilt keskpärase kunsti- ja judinaid tekitavalt natsionalistliku poliitilise  konteksti tõttu varju.     

Olen mitmeid kordi käinud Viinistu  kunstimuuseumis Jaan Manitski, ühe teise miljonäri, veidi samalaadset kogu vaatamas ja märganud, et probleemi olemus on mõlema puhul sama: vajaka on kvaliteedile keskendumise oskusest. Raha eest saab kõike ja eesti kunst ei ole tänini eriti kallis olnud. Tundub nii, et kui tegu on ikka Ants Laikmaa või Konrad Mäega, tuleb teos selle sisule vaatamata maksku mis maksab ära osta. Ometi ei paku heade kunstnike keskpärased  või vähem tähtsad tööd kunstiteostena alati suuremat huvi, kuigi nende abil üritatakse ehk mingit rahvuslikku projekti upitada.       

Kunila kunstikogu tonaalsus rahvusliku projektina on ütlematagi selge ja Nõukogude Eesti traumaatilise ajalookogemuse taustal on sellel eesti kultuurielu taasülesehitamisel  märgiline tähendus. Kuid kas poleks ehk aeg antud temaatika juurest edasi liikuda? Signaal „oht möödas” on juba antud ja nüüd võiks kujutava kunsti vestlus käia juba hoopis teistel teemadel. Käesoleval näitusel seda paraku ei tehta, veelgi enam, näituse kataloogi tekst on kohati täis täiesti vastuvõetamatut rahvuslustemaatikas püherdamist, nii et kõrvalseisja hakkab end ebamugavalt tundma.  Minu hala ei tee olematuks tõika, et välja on pandud ka mitmeid meistriteoseid ja palju teisigi huvipakkuvaid töid. Muuseas, Konrad Mäe iga teos täiendab minu ettekujutust temast kui kummaliselt lummavast kunstnikust. On ka kõrgetasemelisi uuemaid maale, nagu Enn Põldroosi kolm väljendusrikast teost. Miks aga rikub tema tundliku tonaalsusega väljapanekut Laurentsiuse täiesti teisest maailmast pärit maal, millel  puudub Põldroosi omadega igasugune dialoog? Ning miks on Peeter Mudist esindatud vaid ühe teosega, kui samal ajal on Olev Subbilt väljas koguni 11 tasemelt ebaühtlast tööd? Kas põhjus ei peitu mitte selles, et Kunila portree on maalinud Subbi ja tema vastutab ka näituse kujunduse eest?     

Näituse kujundus on aga iseäranis halb. Piki Taidehalli seinu on paigutatud igava kronoloogilise jadana liiga palju maale. Puudub rütm, teoste dialoog on täiesti juhuslikku laadi ja kohati suisa tahtmatult koomiline.  Keskpärased tööd kahjustavad heade teoste kvaliteeti ja kõigele lisaks segunevad maalide värvid häguseks koltunud mekiga möslaks. See üle hulga aja suurim eesti kunsti näitus Soomes ei oleks tohtinud olla nii keskpärane. Õnneks näituse kataloog siiski valetab, väites, et „praegune soome publik ei tunne eesti klassikalise maalikunsti ajalugu”. Soome kunstisõber on juba aastaid Kumus õppinud seda tundma ja teeb nii ilmselt  edaspidigi. Mul on olnud võimalik vestelda mitme soome kunstisõbraga kas või näiteks Konrad Mäe töödest. Või Ado Vabbest, kelle loomingust Kunila kogus on välja pandud kolm tagasihoidlikku teost. See-eest on Kumu Vabbed aga täiesti omaette klass. Et kogu jutust ei jääks aga täiesti valet muljet, mainitagu siinkohal, et kõnealusest kogust saaks üles seada nii mõnegi tõeliselt suurepärase näituse, kuid selleks tuleb  õppida valikut tegema ja keskenduma ning leidma paeluvamaid teemasid kui tuhmunud värvid. 

Tõlkinud Maria-Magdalena Jürvetson

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming