Edela-Eesti anarhism Peterburis

Sandra Jõgeva

Janno Bergmann on astunud Pärnu-Peterburi silla ehitamisel tõhusa sammu. Näitus „Edela-Eesti anarhismi eripära” Peterburi Djagilevi-nimelises kaasaegse kunsti muuseumis (Naberežnje Leitnanta Šmita 11 Vassili saarel) kuni 30. VI, kuraator Janno Bergmann.

Väidetavalt läheb aega kakskümmend aastat, et maailm hakkaks mingit nähtust, olgu see siis riidemood või kunstinähtus, (taas)avastama ja (taas)hindama. Nii ei ole kuigi üllatav, et 1990ndatel alguse saanud ning end jõuliselt kehtestanud nähtuse koo(n)dnimega „Edela-Eesti anarhism” vastu on süstemaatilist huvi tundma hakatud alles nüüd, kakskümmend aastat selle algimpulsist hiljem. Rõhuga ajalool on uurinud nähtust kuraator Rael Artel Kumus Eesti kunstiväljade alanäitusel „Plahvatus Pärnus”. Ta tegi seda suurejooneliselt ning põhjalikult. Mõne kuu eest oli Pärnu raekojas väljas Kunstikonteineri retrospektiivnäitus; nähtusena on see samuti niinimetatud Pärnu koolkonnast välja kasvanud. Nüüd on Janno Bergmanni kureeritud „Edela-Eesti anarhismi eripära” vaadata meile lähimas kultuurimetropolis Peterburis. Nimetus „Edela-Eesti anarhism” on ju tinglik, kasvanud välja kunstiteadlase Eha Komissarovi pooljuhuslikult pillatud ja kardetavasti omajagu halvustavast repliigist. Ometi tegi ta sellele seltskonnale neile tabava nimetuse andmisega teene. Täpselt samuti, sama juhuslikult brändis 1990ndatel Sergei Stadnikov Mare Tralla: ta nimetas teda „ilgeks naisterahvaks” lõi feministlikule kunstnikule vähemalt aastakümneks toimiva kaubamärgi. Fakt on aga, et midagi Pärnus tekkis ja kestab edasi siiani, kuigi mitte enam ammu Pärnu-kesksena. Midagi, mille sisemine loogika ning väärtushinnangud erinevad Eesti kunsti peavoolust kardinaalselt. Eesti kunstielus, mis on määratud Tallinnast, vaadeldakse Edela-Eesti anarhiste senimaani kui veidraid kõrvalseisjaid, kes vahel küll ootamatu löögirusikana üllatavad, kuid keda päriselt suurel parnassil omaks ei võeta.1

Janno Bergmann on kirjutanud Mari Kartauga näitusele vägagi ülevaatliku teksti, mis võtab toimunu lihtsalt, aga konkreetselt kokku. Edela-Eesti anarhismi tutvustav ülevaade oleks vajalik pigem Eesti kunstipublikule, kes tunneb seda koolkonda ja välja pigem kohalike „arvamusliidrite” eelarvamuste ning levivate kuulujuttude ja klišeede kaudu. Kas see tekst toimib koos selle näitusega fenomeni esmakordse tutvustusena Peterburi publikule, kusjuures kunstnike kohta eraldi lühemaid ja informatiivsemaid tekste pole? Selles pole ma kindel.

Djagilevi-nimelises kaasaegse kunsti muuseumis Vassili saare kaldapealsel on Edela-Eesti anarhistidele eraldatud üks ovaalne helesinine klassitsistliku dekooriga saal. Ilmselgelt väikese eelarvega näitus koosneb otse seinale kleebitud peamiselt performance’i-fotoväljatrükkidest ning kolmest monitorist jooksvast ulatuslikust ja suures osas Eestiski vähe näidatud rariteetide videoprogrammist, kus rõhuv osakaal on samuti performance’i-dokumentatsioonil aastatest 1998–2014. Bergmann on kuraatorina keskendunud peamiselt sellistele kunstnikele või rühmitustele nagu Andrus Joonas, Sorge ehk Margus Tiitsmaa, Tanel Saar, Billeneeve, Rauno Teider, Art Container, Ville-Karel Viirelaid ja ta ise. Sorget, kelle nime ees tihti kasutatakse sõna „legendaarne”, võib pidada Eesti performance’i isaks ning suundarajavaks õppejõuks. Andrus Joonas on silmapaistvamaid Pärnu maalijaid ja ühtlasi tegevuskunstnikke, kes on tuntud ka Euroopas. Seda võib öelda ka Janno Bergmanni enda kohta, kes on oma kontseptuaalsete teostega, samuti Kunstikonteineri/Art Containeri koosseisus rännanud Venemaal ning Austraalias. Billeneeve on Eesti meediaski tuntud ekstravagantne kunstnik, kes on osalenud tõsieluseriaalides ja andnud avameelseid intervjuusid kollasele ajakirjandusele. Eesti tegevuse kõrval on ta esinenud Ameerikas, Aasias ja Euroopas. Tanel Saar oli Kultuuritehase Polymer viimane koordinaator, on olnud Kunstikonteineri juhtiv jõud, enne seda aga kunstirühmituse Non Grata pühendunud liige kümme aastat järjest. Ville-Karel Viirelaid ja Remo Randver rühmitusest Cnopt (hääldada: „Sport”!) korraldasid 2007. aastal ammu unustatud skandaali, jagades Non Grata korraldatud üritusel „Big Performance” korraks lava RAMiga, kelle Arnold Schönbergi Eesti esiettekande ajal nad üksteisele pudeleid pähe puruks lõid ning korraks Eesti meediaruumi täitsid, olles sellisena vist ainus puhtast punkvaimsusest kantud Eesti (tegevus)kunstigrupp. Rauno Teider on vähem tuntud. Teda teavad peamiselt need, kellele on kogu Non Grata kujunemislugu kas sõprussidemete või spetsiifilise huvi tõttu tuttav.

Non Grata vaim hõljub kogu Janno Bergmanni näituse kohal. See on tont, kelle nime nimetamine on siinses kontekstis tabu. Tanel Saar pole näitusel osalejatest ainus, kes on paigutanud sellesse rohkem kui rühmitusse märkimisväärsel hulgal oma aega ja energiat. Janno Bergmann andis sellele omal ajal nime ja logo, Andrus Joonas panustas algusaegadel Non Grata mõtteviisi väljakujundamisse, nii tema kui Sorge olid selle algselt õppeasutuse mõjuvõimsad õppejõud. Rauno Teider esindab oma loominguga selle seltskonna poeetilisemat ja abstraktsemat suunda. Non Grata mitmed liikmed osalevad näitusel fotode ja ka videona eksponeeritud Tanel Saare samuti omal ajal skandaalsel Haapsalu Linnagalerii näitusel ning aktsioonis „Gott und Huhn”.

Kahtlemata võib öelda, et Non Grata puudumine Janno Bergmanni näituselt ei ole kuraatori ideoloogiline otsus, vaid aja jooksul pingestunud inimsuhete tulemus. Täpselt samamoodi nagu praeguseks mööda maailma tuuritava, anonüümsust ning kollektiivsust oma lipukirjana afišeeriva Non Grata kirja pandud ja mitmes mahukas kataloogis avaldatud ajaloost on nüüdseks välja kirjutatud Bergmann, Joonas ja Saar. Kollektiivsuse püüdlus on vastuoluline nähtus, sest tegelikult ei ole ju kollektiivset kui võrdset ja võimuhierarhiata tegutsemist olemas. Anonüümsus on tegelike võimusuhete varjamine ja teeb võimalikuks teiste panuse tasalülitamise. Inimesi on võimalik seeläbi unustada ja pildilt kustutada. Idealistlik usk võrdsusesse saab eksisteerida ainult alguse süütuse perioodis, kuid lõpuks tulevad ikkagi võimumängud sisse.2

Videoprogrammis on eelpool mainitud autorite tööde kõrval palju rariteetset, ajaloolist hõngu lisavalt kahtlase kvaliteediga performance’i-dokumentatsiooni mitte nii jätkusuutlikuks osutunud, kuid kunagi paljulubavatelt noortelt kunstnikelt (Liivi Tantaal ja Veronika Pikkas näiteks). On ka poeetilisemat, eksperimentaalkino meenutavat lähenemisviisi (Rauno Teider, rühmitus Cnopt). Kokkuvõttes oleks kontseptuaalse lähenemisega ja perfektsionistlikult Bergmannilt oodanud ehk kuidagi kogu iseenesest tänuväärset ja vähe ekspluateeritud materjali tervikuks siduvat lahendust, hoolimata väikesest eelarvest ning mitte just kunsti eksponeerimiseks mõeldud ruumist. Selles mõttes jäi Peterburi ekspositsioon kahtlemata Rael Arteli omamoodi täiuslikule infopaketile Kumus alla. Puudujääke on eriti Peterburi publikule informatsiooni edastamises: vanade väikese resolutsiooniga fotode väljatrükid ei saagi lisainformatsioonita vaatajale sügavat muljet avaldada. Eriti kui need ei ole performance’i-fotod, vaid kunagiste maali- ja installatsiooninäituste dokumentatsioon. Kolmest monitorist tuleva mahuka videoprogrammi puhul tuleb loota vaataja heatahtlikkusele, mis sõltub sellest, kui palju järjest näidatavat, ent mitte just publikusõbralikku materjali ollakse suuteline vastu võtma.

Mulle, kes ma arvasin, et olen selle seltskonna arenguloo ning individuaalse loominguga läbinisti kursis, oli vahest suurim üllatus Rauno Teideri videoseeria „IX-I – IX-IX”, mille Bergmann oli lühikeste juppidena mõjuvalt teiste videoklippide vahele hakkinud. Seni minuni suulise folkloorina levinud performance, mille käigus Teider täitis veega seasüdamed ja sundis need niiviisi pärast omaniku surma edasi tuksuma, on üllatuslikult eksponeeritud koos mõjuva rütmilise valguslahendusega.

Kokkuvõttes võib öelda, et Janno Bergmann on „Edela-Eesti anarhismi eripärade” puhul näituse mõningatest sisulistest ja vormistuslikest puudujääkidest hoolimata teinud Peterburi–Pärnu kultuurisilla loomisel ära järjekordse tänuväärse töö. Hiljutu oli ju Pärnus väljas tema kureeritud Peterburi nüüdiskunsti näitus.

1 Janno Bergmanni ja Mari Kartau Peterburi näituse saatetekst.

2 Rünk, Martin. Head, halvad ja sõgedad. KUNST.EE, 2014, nr 2.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming