Ma olen tüdruk, ma olen olemas

Piret Karro

Kopli näitus pole ainult tüdrukutele, vaid kõigile, kelles on vähegi inimlikkust. Näitus Kopli tüdrukutele Nancy Nakamura ideeriiulis kuni 14. IX, kuraator Liina Pääsuke. Nancy Nakamura ideeriiuli Liina Pääsukese kureeritud näitusel Kopli tüdrukutele on kunstiteosed alasti. Neid pole kaetud tekstilise konteksti loova ürbiga, pressiteksti või näitusetutvustusega, teosed peavad enda eest ise kõnelema.

Keiu Maasik kõneleb „Intervjuus emaga” (2014) otsekoheselt, pärides noorema õega emalt tema noorusaastate, raseduste, emaduse ja suhete kohta. Videot saadab Maasiku V klassis joonistatud elujoon, kus 21. eluaastale on märgitud lapsesaamine ning Tartu ülikooli kliinikumist väljastatud haiguslugu, mis tõendab, et 21aastasele patsiendile on tehtud abort.
Teine noor kunstnik Alissa Nirgi on esitanud samuti isikliku video sellest, kuidas ta oma pikalt vangis olnud ukrainlasest isaga ühist keelt püüab leida („Vanglast”, 2014).
Need videod on ühetähenduslikud, sõnasõnalised. Suurema kultuurilise üldistuse või kõrgema tähenduse loomine jääb vaataja teha, kunstnik on pakkunud järelduste tegemiseks musta materjali. Kas see on läbikaalutud taotlus või kogenematus? Abort ja isaotsingud on tõsised teemad, ent teoste mõjujõud oleks olnud suurem, kui materjali oleks tihendatud ideede ja küsimuste analüüsiga nende ükshaaval esitlemise asemel. Kunstiteosesse võib mahtuda palju rohkem, kui välja võib paista. Seetõttu on kahju, et autor on nii viljaka võtte kasutamata jätnud.
Pille-Riin Jaik on patsiks põiminud Kopli ilusalongidest ja kaasosalejatelt kogutud juuksed, mis ripuvad pika punutisena ideeriiuli laest alla postamendile („Pühendus”, 2014). Teos kõnetab keerulisemal, kunstilisemal tasandil kui faktuaalne elulugu. Kas pühendus on mõeldud sellele väele, mida pikad juuksed omama pidavat? Või on see pühendus Kopli tüdrukutele ja naistele, kes linnaosa juuksurite juures kiharaid kärpides oma väge kahandavad? Pikk juuksepats tekitab õõva, mida vedelevate karvade nägemine ikka tundma paneb, ent ka imetlust, mille põhjuseks ilusate juuste elujõud.
Krüptilisema teosega on välja tulnud Kristiina Õllek: installatsioonis „On the edge of #2”  ehk „Peaaegu #2” (2014) plingib väljalülitatud laelambil valgusprojektsioon. Idee teose taga võib olla ükskõik mis, aga emotsioon, mille teos tekitab, on selge: ärritavalt väreleva lambi vaatamisel tekib kannatuse katkemise piiri peal olemise tunne.
Nüüdiskunstis on pidevalt kohal ebamäärasuse ja selgesõnalisuse puudumise probleem. Tundub, et traditsioonilisemad institutsioonid näitavad nüüdiskunsti eksponeerimise suhtes nii suurt vastumeelsust üles just seetõttu et praegust aega kõnetavaid teoseid on liiga raske üheselt mõista. Segadus tekitab küsimuse, kas nende teostega üldse öeldakse midagi, kas neil on mõte. Oma teoste üksühesest tähendusest irrutamisega teevad kunstnikud endale nii teene kui karuteene, ajades vaatajad küll segadusse, ent andes neile seejuures võimaluse ammutada teosest suuremal hulgal ideid ja emotsioone. Õlleku plinkiv lamp on nüüdiskunsti tähendussegaduse hea näide – mõte pole selge, aga teos ometi kõnetab.
Kuhugi krüptilise-sõnasõnalise vahealale jääb Helena Keskküla video „Soolo” (2014), kus kunstnik flirdib vaatajaga sümbolistliku tantsu ja laulu kaudu. Sooloteos kui enesekehtestamine – ma olen olemas ja ma olen selline.
Kristin Reimani installatsioon „Ootel” (2014) koosneb räpasest madratsist ja tiksuvast kellast selle kohal. Tekitab kõhedust. Mille ootel? Varateismeline aelemas oma toas, ootab, et elu algaks? Või abordikliinikus protseduuri ootel? Reiman on lihtsate vahenditega loonud mõjusa keskkonna, mis annab edasi olmeolukorra varjatud pinget.
Jette Keedus on valinud formaadiks fotoplakati, kus on kujutanud sõbrannat justkui meditatiivses, mantrat lausuvas poosis, üks käsi südamel, silmad kinni. Foto tundub sügavalt tähenduslik, ent on galeristilt kuuldud tekkeloo põhjal hoopis juhuslik tulemus (teose pealkiri on mulle teadmata, galerist ei mäletanud). Ühest küljest võiks norida, teisest küljest – ka sellises juhuslikus tähenduslikkuses on oma maagia, ei kunst ega inimesed peagi olema ettearvatavad. Mustvalge A3-paberile prinditud plakati kvaliteet jätab siiski soovida.
Põhiline näituse sõnum ja väärtus Kopli tüdrukutele seisneb noorte naiskunstnike manifestis: nad ütlevad, et on olemas, neil on hääl maailmas, kus on harjutud, et jutustaja hääl on mehine. Kadi Estland täidab Nancy Nakamura ideeriiuliga oma eesmärki: käsitleda naiste teemasid ning eksponeerida naiskunstnike teoseid ja tuua välja naistele omistatud probleeme ühiskonnas.
Kopli näitus pole ainult tüdrukutele, vaid kõigile, kelles on vähegi inimlikkust. Kontseptuaalne otsus „näitusel ainult tüdrukud” annab võimaluse käsitleda probleeme subjekti vaatepunktist. Subjektid ise laveerivad hapra ja jõulise piiril, hõlmates elemente mõlemast sfäärist. Ühest küljest on näitusel esindatud noored õrnahäälsed neiud, kes näitavad siiralt oma soove, lootusi, segadusi ja muresid anonüümsele vaatajale, usaldades teda pimesi, teadmata, mida reaktsioon võib kaasa tuua. Teisest küljest ilmutavad need noored naised jõudu ja vastupidavust. Samuti seda, et tüdrukute maailm pole roosa ja mannavahune, vaid selles on sügavust, valu, segadust ja räpasust, mis ei pruugi neidusid sugugi hirmutada. Siirus, millele osa kunstnikest on oma teosed üles ehitanud, on tugevus, kuna eeldab vankumatut seismist tõe palge ees, põgenemata. „Kopli tüdrukud” julgevad öelda välja selle, mis on neile oluline, tehes seda ekstreemsetes formaatides, alates pooletunnisest videointervjuust, mis on musta materjalinagi monumentaalne infomassiiv ning sellisena märkimisväärne, ning lõpetades krüptilise valgusmänguga, kus midagi ei kavatsetagi otse öelda.
Asjaolu, et teoseid pole näitusetutvustuses seletatud, vaatajale seeditavaks tehtud, on taotluslik. Tüdrukulik ninanips vaatajale: „Ei ütle!”. Kategoorilisest keeldumisest (üle)kontseptualiseerimisest on nüüdiskunstis puudu, mistõttu on tänuväärne, et kuraator ei kirjutanud näituse kohta teksti. Teoste puhul ilmneb sama tendents: mida krüptilisem sõnum suudeti kodeerida, seda kõnekam.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming