Tänavune Köleri auhind Jass Kaselaanele

Marten Esko

Jass Kaselaan: „Minu tööd on päris maailma terviklikud killud.” 30. mai hilisõhtul jaotati tänavused Köler Prize’id: suure preemia pälvis Jass Kaselaan ja publiku oma Johannes Säre. Rahvusvahelise žürii esinaine, Varssavi Zachęta galerii kuraator Magda Kardasz  tõi esile Kaselaane vormivaldamise ja selle sidumise heli ja teiste meediumidega, väljakujunenud käekirja ja oskuse reaktiveerida skulptuuritraditsioon ja selle sümbolism ning avada see praeguse aja kontekstis. Kolm nädalat tagasi sai Jass Kaselaan ka Kristjan Raua nimelise preemia.

Kuulsin ühelt Raja tänava skulptuuriateljee tuttavalt, et Köler Prize’ile esitatud teose „Nukkude väljak” esimesi büste nähti valmimas juba eelmise aasta sügisel. Kas asusid kohe tööle, kui sind oli nominendiks nimetatud? 
Osaliselt alustasin küll kohe sügisel, kuid siis tuli suurem paus sisse ning viimased kaks kuud enne näituse avamist olid üliintensiivsed: iga päev vähemalt kümme tundi tööd, nädalavahetusi ei pidanud, tegelesin ainult ühe asjaga.
„Nukkude väljak” oli töö, mida tahtsin teha kohe pärast Tallinna Kunstihoone galerii näituse „Jumala hääl” lõppemist. Ma ei alustanud sellega siis, sest ei teadnud, kuhu saan selle välja panna. Niipea kui sain teada, et saan seda
EKKMis näidata,  kui  olin oma ruumi saanud, hakkasingi tööle.

Sinu uus töö mõjub eelmistega võrreldes klassikalisema skulptuurivormi poole pöördumisena. Miks nii?
Puhttehniliselt võttes ei ole ma oma näitustele kunagi töid klassikaliselt modelleerinud: ei ole kasutanud savi ega võtnud vormi Tartu kõrgemas kunstikoolis õppimisest saati. Varasemate näituste puhul tegin objektid otse lõppmaterjali modelleerides. Selle installatsiooni tahtsin teha klassikalisel viisil ehk vana kooli näitusele mõelduna: postamentide peal portreebüstid ja pildid seintel. Kuid seda võib vaadata ka majadest ümbritsetud linnaväljakuna, kus on monumendid. Tahtsin proovida, kuidas on modelliga töötada, aga ei tahtnud ka kasutada päris inimest. Niisiis modelleerisin inimest, kuid distantseerusin päris inimesest. Seetõttu ei ole selles installatsioonis isikut või tema lugu.  Siin on tegemist inimese mudeliga ja seetõttu sain just sellist teed minna. 

Kuidas suhestub võimendatult tiksuv kell klassikaliste vormidega?
Kui rääkida Helist, olen varemgi püüdnud teha teost, kus ei oleks kasutatud heli, kuid see ei ole siiani õnnestunud. Lootsin, et „Nukkude väljakust” tuleb selline installatsioon, kuid  kellata ei oleks see töö sellisena toiminud. Minu arvates on see skulptuurigrupp,  heli kaasamisega on see aga paratamatult muutunud pigem installatsiooniks. Peaaegu füüsiliselt tajutav aja kulg toimib kujude, fotodel kujutatud paneelmajade akende taha jäävate inimelude ja ka publiku ühendajana. Paratamatult oleme kõik ühises siduvas ajasüsteemis.

Tundub, et see töö on isegi midagi enamat kui pelgalt installatsioon või isegi klassikaline ruumiinstallatsioon. See mõjub pigem totaalse ruumina, omaette keskkonnana.
Minu EKKMi väljapanek sarnaneb minu eelmise tööga „Objektid väljal”, kus kasutasin tagurpidist perspektiivi ja laiendasin ruumi seinal eksponeeritud fotodel kujutatud väljadele. „Nukkude väljaku” puhul oli ruum piiratud paneelmajasid kujutavate fotodega ja seetõttu hakkasid ka ruumi enda seinad toimima installatsiooni osana.
Minu näitustele on sageli ette heidetud (seda võib võtta ka kommentaarina), et mu tööd ei mahu ruumi ära. Oma tööde puhul olen hästi täpselt arvestanud, kui palju ruumi on vaja: kui palju vaatajale liikumisruumi, kui palju miski midagi varjab, olen neid teinud sentimeetreid näpuga taga ajades. Kui olen välistanud kaugvaate, on see olnud minu teadlik otsus. Ma pole teinud ruumi täitvaid suuri asju mitte niivõrd nende objektide enda suuruse pärast, vaid et suunata vaatajat liikuma just niiviisi, nagu see mulle endale parasjagu vajalik tundub. Selline lähenemine on tekitanud ka objektidega suurema kontakti, sest vaataja lihtsalt ei saa neid eirata. Kaugvaate puhul domineerib vorm, aga kui publik on sunnitud eksponeeritud objektiga olema peaaegu füüsilises kontaktis, siis hoomab ta paremini selle struktuuri, materjali, mõne puhul ka lõhna.

Sa oled haaranud oma teosesse, totaalsesse  ruumiinstallatsiooni kaasa kõik galeriiruumi detailid, teinud neist oma teose osad.
Sain juba oma esimesel näitusel aru, et kui töö kohal ripub lamp, tuleb see panna toimima teose orgaanilise osana. „Nukkude väljaku” puhul ei olnud mul õnneks midagi vaja muuta, ruumi hajus valgus oli täpselt see, mida vaja. Portreebüste oleks olnud tunduvalt lihtsam teha mõnest teisest  materjalist kui betoonist, kuid skulptuuride paigutus (üksteisele ja ka vaatajale hästi lähedal) tingis materjalivaliku.

„Nukkude väljak” on ka esimene töö, mis ei kuulu enam sinu „musta seeriasse”, nagu on Andreas Trossek nimetanud su mõni aeg tagasi tehtud töid näituse kataloogis.
Võib-olla mu varaseid töid ei teata nii hästi, tegime päris palju asju koos Edith Karlsoniga, enamik neist töödest olid väga lõbusad, kuigi ka need olid ruumiinstallatsioonid. See oli tõsine iroonia ja huumori periood. Tollal olin veendunud, et huumor on parim vahend mõtete või ideede edastamiseks. Kuid juba „Luigelaulu” puhul ma enam ei teinud nalja. Edasi tuli siis värvi järgi nii-öelda valge seeria, kus olid juba suhteliselt tõsised tööd. „Musta seeriaga” ma ei vastandu oma eelnevale loomingule, kuid see ei tähista ka süngust või tumedust, pigem võiks seda vaadata kui loogilist sammu. Mõnes mõttes oli see ka esteetiline valik, sest ruumi mõttes pakkus musta värvi puhul mulle huvi see, et mustad objektid näivad väiksemad, kui need tegelikult on. See toimib eriti massiivsete objektide puhul valges galeriiruumis. „Nukkude väljaku” puhul oli kõhklusmoment, et äkki oleks ikkagi pidanud minema nii-öelda musta teemaga edasi, kuid tundus, et see pööre on olnud vajalik. Mul on tunne, et jätkan selles võtmes.

Milline on sinu suhe religiooniga, mis kerkib esile tööde „Jumala hääl” ja „Aed” puhul? Kas ehitasid kiriku ainult näituse tarbeks?
Ma ei määratle oma suhet konkreetse religiooni kaudu, pigem on see hajus tunne, ateist ma aga kindlasti ei ole. Paraku oleneb see situatsioonist ja meeleseisundist. „Aia” puhul olin üleni tegemisprotsessis sees, sellele on lausa imelik tagasi mõelda. Kiriku ehitamine on olnud ammune unistus, olin selle vahepeal unustanud, kuid ühel hetkel tekkiski idee kirikust, mida toidetakse särisevast elektrikapist. Suhtun sellesse pigem kui sümbolisse, ma ei seosta seda mõne pühakojaga. EKKMi näitusel ei pannud risti kirikutorni, sest see tundus juba Tartu näituse puhul liigse detailina.

Mõnedes sinu tööde tõlgendustes on toodud välja vastanduslikkuse aspekt. Mulle meenub ühest meie varasemast vestlusest, et sa ise pole seda taotlenud. 
Seda nimetati just „Aia” puhul: leiti teaduse ja religiooni vastandamist.  Minu arvates need kaks valdkonda ei ole vastandlikud. Minu teoste puhul vastandused ei toimi, sest minu arvates reaalses maailmas ei ole vastandumist.
Nii „Aed” kui ka minu teised tööd on päris maailma killud, need pigem osutavad asjade kooseksisteerimisele. Teine asi, mis mind on hämmastanud, on see, et minu töid peetakse masinateks. Olen elus ühe korra ehitanud masina, see oli väljas näitusel „Valgus on meie jõud”. Siis ma väitsin, et olen loonud igiliikuri. Oma väitega, et tegemist on igiliikuriga, ma suunasin, kuidas sellesse töösse tuleks suhtuda. Millegipärast kiputakse mu mustades vormides nägema masinaid. 

„Nukkude väljak” oli ideena olemas juba enne Köleri auhinna näituse kutset. Kas järgmise näituse plaan on juba olemas? 
Kuna mu viimane töö „Nukkude väljak”  koosneb portreedest, kus olen saanud inimeseta hakkama, aga andnud vana kooli meediumile teistsuguse võimaluse, arvan, et peaksin edasi liikuma klassikalise vormi teise suundumuse ehk abstraktse skulptuurikompositsiooniga. See puudutab vormi. Ideelises plaanis liigun ma vist kuhugi põllu ja kasvamise suunas. See kõlab veel väga segaselt, kuid kuna järgmise näituseni on aega rohkem kui aasta, siis ma pigem veel seedin seda mõtet. Usun, et järgmine töö ei ole suur must objekt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming