Mida õieti tähendab digiteerimine?

Vahur Puik

Tulevikustseen Niguliste kirikus: külastaja on Rode altari kujudest nii võlutud, et tellib muuseumipoest endale ühe apostli kuju sobivas mõõdus koopia, mis 3D-prinditakse algupärase, mitte muuseumis näha (s.t aja jooksul muutunud) värvilahendusega. Või kujutleme modellismi huviringi, mille tarvis on laserlõikusest ja CNC-freesimisest tellitud ERMi kogu museaalsete hobuvankrite-saanide detailide koopiad 1:18 mõõtkavas, mida mudeliteks kokku pannakse ...

Pärandi digiteerimise vallas seatakse praegu riiklikku atra, kultuuriministeerium on algatanud digiteerimise tegevuskava koostamise aastateks 2015–2020. Märkimisväärsel määral tahetakse rahastus leida uue eelarveperioodi eurorahast ja digiteerimise eesmärk on just ainese uuskasutus, eriti näiteks (üld)hariduses.
„Rode kujundamise” ürituse ülevaates on rõhuasetus pildindustehnoloogilistel lahendustel pärandi uurimise, dokumenteerimise ja konserveerimise kontekstis, aga kõik see on aktuaalne ka digiteeritud pärandi uuskasutamise puhul. Eespool kirjeldatud kasutusjuhtude eeldus on, et kolmemõõtmelistest museaalidest on digiteeritud ka nende ruumiline mõõde, on loodud objektide 3D-mudelid. Nigulistes tutvustatud ja teostatud ühe kuju fotogrammeetria nagu ka teine väga heuristiline arvutusliku fotograafia tehnika RTI puhul on vaja kümneid kindla süsteemi järgi tehtud fotosid ja spetsiifilist tarkvara. Kahtlemata on tarvis teadmisi-oskusi ning rohkem aega kui ühest objektist ühe-kahe pildi tegemiseks, aga need põhimõtted ei ole keerulised ja tehnika poolest piisab tavakasutajatele mõeldud digifotoaparaadist ja mõnest abivahendist. Seega on tegemist kättesaadava tehnikaga, mis annavad tavaliste üksikfotodega võrreldes museaalide kohta edasi palju rohkem digitaalset teavet. See tähendab aga ka suuremat hulka uuskasutusvõimalusi.
On selge, et ei ole realistlik ega otstarbekas kõiki esemelisi museaale sel moel digiteerida. Ent kui neid tehnikaid järgmise viie aasta kultuuri­pärandi digiteerimise riiklikus sihiseades üldse mitte käsitleda ning esemete digiteerimisena pidadagi silmas üksnes paari fotot igast museaalist, siis ei pea see lähenemine tegeliku tehnoloogilise arengu, võimaluste ega ka publiku ootustega kindlasti sammu.