Vello Pähn: „Estonia nägu on otsimine“

KRISTEL PAPPEL

Äsja esietendus Verdi „Aida“. Mis on sulle kui Estonia kunstilisele juhile ja peadirigendile selles teoses kõige tähtsam?

Vello Pähn: Pean „Aidat“ Verdi üheks paremaks ooperiks. Armastan väga ka „Falstaffi“, aga selle dirigeerimine jääb ilmselt unistuseks. „Aida“ on minu meelest samas reas „Don Carlose“ ja reek­viemiga. Olen palju kordi dirigeerinud „Traviatat” ning väga ammu Verdi varajast ooperit „Kuningas üheks päevaks“, siinsamas Estonias.

„Aida“ on niivõrd mitmekihiline teos ja puhtmuusikaliselt – olenemata sellest, mis ja kas üldse midagi laval toimub – nii täiuslik oma vormi, värvide poolest. Muusikaliste väärtuste kontsentratsioon on siin selline, et ooperi iga hetk on nauditav, n-ö täitematerjali on vähe.

Dirigeerisid „Aidat“ esimest korda. Mis oli „Aidaga“ töötades kõige raskem?

See oli peaaegu kõigile esimene kord „Aidat“ teha, lauljatest olid ainult George Oniani (Radamès) ja Märt Jakobson (kuningas) partiid varem laulnud. Esimese korra puhul jääb veel palju asju varjule. Näiteks itaalia keele nüansid – kuna see pole meie kodukeel, siis oleks pidanud ehk sellega veel põhjalikumalt tegelema, kuid aega jäi napiks. Solistide seltskond oli küllaltki kirev, igaühel oma keelemõtlemine, oma aktsent … Sellest tekib teatud ümmargune musikaalsus, mis ei ole veel lõplik, täiuslik. Miks me selle tüki üldse kavva võtsime – ja mille eest meid on nii kiidetud kui ka laidetud – on selle loo tegelik kammerlikkus. Paljukuuldud võimsad stseenid varjutavad intiimse, tundliku maailma, millest „Aida“ tegelikult räägib. Praegune lavastus võib seetõttu tekitada osas vaatajatest arusaamatust ja rahulolematust, et kus see suur „Aida“ on, aga suurt „Aidat“ ongi teoses endas suhteliselt vähe. Vähemalt minu silmis. Muusikaline keskpunkt ei ole mitte võimas „Võidumarsi“ stseen, vaid kõik see, mis on selle ümber.

Mainisid ajapuudust. Miks siis on ajapuudus – oopereid ei tooda ju eriti palju välja?

Alati jääb enne esietendust nädal puudu. Aga tõsiselt rääkides – ajapuuduse tingib rahapuudus. Me ei saa hoida rahvusvahelist meeskonda Eestis nii kaua, kui tahaksime. Paratamatult osalevad lauljad teistes etendustes, inimesed on väga hõivatud, tõeliselt sügavuti minekut ja kokkupuutepunkte jääb lihtsalt liiga väheseks. See on repertuaariteatri omapära. Eriti kui rolle tehakse esimest korda, peaks olema rohkem aega küpsemiseks, ka lavastus peaks kauem küpsema.

Sellel, miks oopereid tuuakse välja just sellisel arvul, on väga palju põhjusi. Kõigepealt määrab ka siin väga palju raha – iga lavastus, mille välja toome, peaks ennast tagasi tootma. Selleks et jõuaksime nulli, peaksime mängima iga uuslavastust vähemalt 25 korda. Selliste mahukate lavastuste puhul nagu „Aida“ või „Cardillac“ on väljaminek nii suur, et me seda rahaliselt kunagi tagasi ei saa. Et selliseid keerukaid teoseid üldse kavva saaks võtta, peame mängima lihtsamat meelelahutuslikku repertuaari, ja väga palju kordi.

Vastupidiselt arvamusele, et meie lauljail ei ole piisavalt tööd, kinnitan, et nad on tööga väga hõivatud. Etteheited meie oma lauljate mittekasutamise kohta on ausalt öelda lausa solvavad.

Kindlasti arvestame repertuaarivalikul lauljate arengut ja võimeid, näiteks „Aida“ on kavas, sest meil on Heli Veskus ja Aile Asszonyi ning (külalisena) Monika-Evelin Liiv!

Kolmandaks – meie teatrisaal on liiga väike. Kui meil oleks normaalse suurusega teatrisaal, oleks ka repertuaar teine ja valikud suuremad.

Kas suurem saal on lahendus?

Kindlasti on! Eks ta teisest küljest võib tuua probleeme juurde, sest see tuleb ka publikuga täita. Aga asjal on veel teinegi külg: kui saal on suurem, on vaja rohkem muusikuid. Juba praegu on meil tohutu muusikute defitsiit. Viimasel ajal, kui korraldame konkursi vabanenud kohale, oleme sunnitud võtma kellegi välismaalt. Nii tekibki küsimus, et milleks üldse õppida muusikuks, kui ei ole kuskil töötada? Tähtis on, et tekiks nõudlus, et oleks jätkusuutlik tahtmine saada lauljaks, oleks paik, kuhu minna tööle, kus esineda. Meil räägitakse, et peab õppima rohkem ITd, sest on nõudlus. Kui meie majas ei ole nõudlust lauljate järele, siis ei ole neid vaja ka koolitada. Nõudlus on loomulik looduse ring, mis peaks toimima. Loodan, et ooperikunst säilib meil Eestis siiski ka saja aasta pärast. Selleks aga on kindlasti vaja suuremat teatrisaali.

Kui meil oleks parema akustikaga, suurema lava ja orkestriauguga saal, siis saaksime „Aidat“ ja paljut muudki repertuaari suuremalt lavastada ja rohkem kordi mängida. Ja võiksime kutsuda veel paremaid välissoliste.

Milline võiks olla Estonia nägu? Eripära?

Ma arvan, et nägu võib olla eesmärk, aga ka olek, mis muutub vastavalt ajale. Meil on palju lastelavastusi ja on tähtis, et inimesed harjuksid käima meie majas, et nad jõuaksid kunagi selle „museaalse“ ooperikunsti juurde. Tegemist on pideva kesktee ja heas mõttes kompromisside otsimisega. Lihtne oleks seada endale eesmärgiks olla nagu Viin, nagu see või teine, aga meie asume Eestis ja peame tegema oma publikule sobivaid valikuid. Mis lastelavastusi puudutab, siis on mul unistus tuua lavale Zemlinsky „Kääbus“ ja Raveli „Laps ja nõidus“. Vastavalt oma ajale peame leidma selle, mis publikut teatrisse kutsub, sest me ei mängi oma ambitsioonide, vaid publiku pärast. Ühest küljest peame külastajatele pakkuma seda, mida nad soovivad, teisest küljest neid ka kasvatama ja kolmandaks muretsema selle pärast, et publikut üldse oleks. Seega meie olek ja nägu on just selline, nagu me oma vahenditega suudame luua. Kõike, mida teeme, peame pikalt ette planeerima ja võib juhtuda, et kui lavastus saab valmis, on olukord nii palju muutunud, et ta sellesse konteksti enam ei sobigi. Niisiis: kõik on risk ja otsimine. Usun, et meie nägu ongi otsimine.

On sul välismaal tegutsemise ajast häid kogemusi lavastajaga koostööst?

Dirigeerisin peamiselt juba varem esietendunud lavastusi. Meenutada võiks Robert Wilsoni „Madama Butterflyd“ Pariisis, mille lavastusprotsess taastusesietenduseks oli väga huvitav. „Butterfly“ sobis väga hästi Wilsoni mitte-midagi-tegemise meetodiga. Duett kestab 20 minutit ja selle jooksul tehakse ainult kaks liigutust – see sunnib nägema hoopis muid asju, kuulama hoopis teisiti, ei ole mingit käte laiutamist, nagu meile tuttav.

Mainisid, et „Aida“ on sinu silmis pigem kammerlik ooper. Tegelaste vahel hargnev lugu on esiplaanil ka Tobias Kratzeri lavastuses. Kuidas suhtud sellesse, et lavastus on tekitanud eriarvamusi?

Vaataja võib tajuda vastuolu muusikaga, otsitakse Egiptust, ent Egiptust on ka Verdi muusikas vähe. Kui võtta muusikat puhtalt selle lavastuse kontekstis, siis väga suurt vastuolu ei ole. Meie publikule võib Kratzeri lähenemisviis olla harjumatu, aga nüüd on ka selline kogemus olemas. Minu meelest võiks Estonia nägu iseloomustada mitmekesisus ka lavastusstiilide mõttes. Riskijulgust peab olema. Ooperi lavastamise idee tekkimise ja selle realiseerimise vahelisel ajal toimub palju muudatusi, mida paratamatult ei oska ette näha. Aga et lavastus tekitab poleemikat, on ooperimaailmas täiesti normaalne nähtus. Mulle räägiti, et esietenduse vaheajal käis suur arutamine ja seletamine – nii peabki. Olen selle üle väga rõõmus.