Värske kava meisterlik esitus

Tiiu Levald

„Vocalissimo”: Aile Asszonyi ja ansambel  Vivacello 21. IX Estonia kontserdisaalis. Meie väga rikkalikus kontserdielus on raske valida, kuhu minna. 21. septembril oli taas võimalik nautida väga omapärast õhtut. Sai ju kaheksat tšellot koosluses sopraniga nautida alles hiljuti ühel Pärdi juubelikontsertidest, kuid seekord olid nii tšellistid kui laulja omamaised ning lisaks Arvo Pärdi vaimustavale teosele „L’abbé Agathon” kõlas meie kuulajale üsna tundmatut muusikat.  Tšello ja naishääl on oma olemuselt äärmiselt sarnase mõjuga inimkõrvale ja emotsioonile ning seda eriti juhul, kui mõlemat  käsitletakse meisterlikult. Ansambel Vivacello, mille Teet ja Marius Järvi moodustasid 2006. aastal kuueliikmelisena, esines seekord koosseisus Teet ja Marius Järvi, Leho Karin, Kaido Kelder, Johannes Teppo, Johannes Sarapuu, Aare Tammesalu ja Villu Vihermäe. 

Kava oli mahukas ja põnev: alustati ja lõpetati Heitor Villa-Lobosi teostega, Pärdi eelnimetatud helindile järgnesid Carl Vine’i „Inner world” soolotšellole ja makilindile (M. Järvi) ning John Taveneri „ Ahmatova laulud”  sopranile ja soolotšellole (M. Järvi). Villa-Lobosi muusika on põnevate brasiilia folkloori sugemetega nii meloodikas kui rütmi keerukuses ning esitab interpreedile, autori Bachi-vaimustusest johtuvalt, päris suure väljakutse. Kava alguses kõlanud „Bachianas brasileiras” nr 1 kaheksale tšellole kõlas äärmiselt heas toonuses ning andis võimaluse taas tõdeda, kuivõrd tugev on meie tšellistide tase. Mõned intonatsioonivääratused esimeses hääles Preludio’s ja Fuga’s andsid vahest ainult vihje, et ettevalmistusaeg oli jäänud napiks.       

Marius Järvi energeetiline väli ja suhe oma pilliga on lummav. Vine’i teos esitab interpreedile põneva väljakutse anda oma pillile võimalus hiilata kõigis registrites ja igas dünaamikas ning duetis salvestatuga avada kõik fantaasiakanalid. Braavo! 

Aile Asszonyi on erakordse talendiga interpreet, kes ikka ja alati üllatab oma mitmepalgelisusega. See, et tal on äärmiselt sooja värviga keskregister, ning et ta on võimeline sillerdava ja, kui vaja, ka kalgi intonatsiooniga pakkuma kõrgregistrit, annab talle muusika kujundamisel kätte väga rikka värvipaleti. Valitud kava oli just selliste eeldustega – siin läks vaja kogu seda värvigammat. Julgen väita, et Pärdi „L’abbé Agathon” läks mulle  Asszonyi interpretatsioonis korda palju sügavamalt kui Jaani kirikus kuuldu: siin oli jahmatavat inimlikkust ja suurt hingejõudu. Äärmiselt intrigeeriv oli esmakohtumine Taveneri (1944) tsükliga Anna Ahmatova luulele. Neis luuleridades on palju allteksti ja seetõttu tahaks ka sõnades väljendatust enam osa saada, kuid helilooja on usaldanud siin paljudel juhtudel oma helikeelt sellisel moel, et lauljal pole lihtsalt võimalik teksti kuulajani  tuua. Duett tšelloga jätab samas lauljale palju õhuruumi ning nende kahe tämbriline kooslus äärmuslikes registrites andis omapärase fluidumi.     

Kava lõpetanud „Bachianas brasileiras” nr 5 on üks võluvamaid teoseid, mis sellisele koosseisule loodud. Villa-Lobos on selle pühendanud Galina Višnevskajale ja Mstislav Rostropovitšile. Asszonyi tõi kauni meloodia kuulajaini soojalt ja hea fraasitunnetusega, kuid vahest liiga kiirustavalt ning retsiteerivas osas oleks võinud palju enam usaldada  kirge. Selle loo ivaks on peetud A-osa üminaga laulmist, mis õnnestub väga vähestel lauljatel. Seetõttu on sageli leitud kompromiss ja esitatud see vokaliisina. Sama võtet võinuks kasutada nüüdki, sest on ju see imeline register Asszonyil olemas. Hea bravuuriga esitati teose II osa Dansa/Martelo ning tänulik publik sai sellest veel kordusegi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming