Vabadus olla rumal

Parafraseerides piiblit, jäävad meile need kolm – vabadus, vastutus ja rumalus –, kuid kõige suurem neist on rumalus.

JÜRI REINVERE

Priit Pärn. Kuidas nõukotta valgust ja soojust toodi. Illustratsioon Eno Raua raamatule „Kilplased“ (Tänapäev, 2016).

Priit Pärn. Kuidas nõukotta valgust ja soojust toodi. Illustratsioon Eno Raua raamatule „Kilplased“ (Tänapäev, 2016).

Kui Rootsis tähistati Astrid Lindgreni saja aasta juubelit ja tema näoga palistati nii Karlaplan kui ka Valhallavägen, oli Käbi Laretei selle peale kodus üsna tõre. Õhus oli tunda rahulolematust: uudiseid vaadati kriitilise muigega ja üksteisele järgnenud filmiklipid panid ta toolis nihelema. „Astrid Lindgren, meie Rootsi ime ja meie Rootsi kingitus maailmale,“ räägiti televiisoris. „See uue vaba maailma filosoof, kes suutis kogu maailmale kinnitada, et vabadus on kõige olulisem, kes kogu maailmale suutis esmakordselt ajaloos kinnitada, et vabadus, nii nagu Pipi Pikksukk juba õpetas …“

„Mis pagana Pipi Pikksukk!“ torises Käbi ja lõi televiisori ägeda klõpsuga kinni. „Mis pagana esimest korda maailmas! See tobe plika, kes kooli marssis ja seal kuulutas, et kool on loll ja et õppida pole vaja ja et kõik kokku on loll ja parem ongi olla loll – tead, mul on oma saksa sõprade ees olnud alati piinlik, et ma elan sellises riigis, kus selline jaburus raamatuna välja antakse.“ Seda kõike rääkis Käbi hoolimata sellest, et Ilon Wikland oli üks tema südame­lähedasemaid sõpru. „Sakslased on alati olnud selle vastu ja mis rumal jutt see ometi on, et kooli pole vaja ja et õppida pole vaja ja et tegelikult on palju targem minna ära kuhugi Lõunamere saarele – seal piipu tõmmata ja trummi taguda.“ Ja jätkas jalgu siputades (tema motoorne haigus ägenes alati, kui ta erutus): „Kui sa vaatad, mis maailmas toimub, siis mõni ime, et kõik see just toimubki. Aga minul on piinlik. See ei ole see maailm, kuhu mind on kasvatatud.“

Berliinis korraldatakse iga aasta märtsikuus nüüdismuusika festivali „Maerzmusik“. Nagu enamikku uue muusika festivale on sedagi raputanud kriisid, räsinud tihti vahetuvad kohalikud omavalitsused ja muusikute ämblikuvõrgustikud. Paari aasta eest vahetati välja festivali juhatus, mille etteotsa asus Berno Odo Polzer, kes esimese tööna lammutas kogu festivali. Nimelt jäeti kontserdid üldse ära ning asendati „diskussioonigruppide“ ja „assotsiatsiooniruumidega“. Diskussioonigruppidesse kutsuti intelligentseid sotsiolooge, biolooge ja füüsikuid. Paraku ei olnud vestlusrühmad kuigi huvitavad, jutt valgus sinna-tänna ja vajus lõpuks üldse laiali. See „rumalus“ ehk meie kaasaja muusika, mis taheti asendada millegi targa – intelligentsete inimeste jutuga, muutus veel absurdsemaks, kui isegi halb muusika oleks olnud. Kontserte enam polnudki või kui midagi sai veel hea tahtmise juures kontserdiks nimetada, toimus see kusagil fuajee nurgas, kus inimesed sagisid edasi-tagasi, õllepudel käes. Festivali uuest vormist kõneles ka plakat, kuhu festivali nimetus oli kirjutatud nii loetamatult uduselt, et tegelikult sel nimetust enam ei olnudki.

Asi lõppes sellega, et nii nüüdismuusika interpreedid, heliloojad kui ka Berliini üldsus hakkas festivali boikoteerima. Ilma vihata – lihtsalt huvi puudusest ja soovimatusest respekteerida muusikafestivali, kus muusikat ei kõla. Polzer katsus ennast meedias päästa, andis inter­vjuusid, selgitas, halas ja õigustas end, kuid tema intervjuud mõjusid vähem või rohkem kokkuvõttena, et „muusikat pole ühel festivalil tegelikult vajagi“. Miks ta oli oma õlgadele võtnud suure nüüdismuusika ürituse, teadis ainult jumal taevas ja Polzer maa peal.

Siiski, Polzeri meeleheide on mõistetav: ükski muu klassikalise muusika osa ei ole oma publikut nii palju kaotanud nagu nüüdismuusika ning kahanevate eelarvete ajastul on igal kontserdikorraldajal raske jääda truuks oma soosikutele. Parem siis lõhkuda kogu festival ja tuua tema varemete kohale suitsev kõnelevate peade kogu: las need täiesti uued pead räägivad end puhtaks kõigest sellest, mis maailmas, muusikas ja elus üldse on viltu läinud.

Millestki muust ei hoia õhtumaad nii kiivalt kinni kui vabaduse ideest. Sellest kergesti käest ära libisevast vaimust, mis on suurem paberil kui võimeline end inimeste vahel teostama. Sellest vaimust hoiab kinni Angela Merkel, kui ta laseb miljonitel pagulastel oma riiki sisse marssida, hoidmaks ära läänemaade muutumist hirmunud riikideks keset suuri müüre. Sellest hoiab kinni lääne press, sellest hoiavad kinni inimesed. Miks? Sest lääs arvab, et see on tema kõige suurem saavutus.

Nii ilus, kui see paberil välja paistab, lugu vabadusega siiski pole – vabadus ja majandus on omavahelises sõltuvuses nagu kaksikvennad. Kogu idee inimese vabadusest tekkis alles siis, kui inimene sai võimeliseks end üksinda, teistest sõltumatult ära elatama. Nii palju siis õilsust. Filosoofid ja riigiarhitektid tulid kohe järele, väsimatult mõeldes ja kirjutades, justkui idee inimese sõltumatusest oleks nende huvides välja mõeldud.

Vabadust on nii mitut sorti, et ühel lääne inimesel, kes peab selle kõigega ideeliselt hakkama saama, on päris raske orienteeruda nendes olemise labürintides, kus tal tuleb vabadust teostades oma tee leida. Vabalt peab suutma mõelda, olla, end toita, valida, nuumata või näljutada, suguelu elada ja kõige tipuks veel poliitiliselt juurelda – olukorras, kus kõik on palju keerulisem kui lääne visionääride poole aastatuhande eest kirja pandus. Filosoofid kirjutavad, et vabadus ei eksisteerivat ilma vastutuseta – fakt, mida tänapäeva poliitika nii hiilgavalt kummutab. Vabadusse peab oskama vastutustundega suhtuda ning peale kõige muu ilmuvad koos vabadusega välja ka kõik need inimestele – mitte kõikidele, aga ütleme, osale – tülikad medaliküljed, nagu siivsaid inimesi kurnav pornograafia, alternatiivid, rumalus ja kontrollimatus, mis kogu pildi veel kirevamaks teevad. Nii nagu piiblis, jäävad meile need kolm – vabadus, vastutus ja rumalus –, kuid kõige suurem neist on rumalus.

Ma kohe parandan end: rumalus ei ole mitte kõige suurem, kuid võtab kõige suurema rolli. Võtab kohustuse end suureks teha, pasundada, vaimu närida ja kõik oma teelt pühkida, sest … tal on ju õigus. Tänapäeva relvaarsenal on rikkalik, ka PR saab palju korda saata. Kuulsin, kuidas Thomas Sanderling rääkis Lang Langist oma lähedase sõbraga, kes on üks Sony plaadifirma juhtidest.

Ta ei jõudnud ära kiruda tänapäeva PR-kampaaniate mõju. Sõber Sonyst katsus teda veenda, et nii lihtne see ka ei ole, kuid Sanderling jäi endas kindlaks: „Vaata, keda kõike ma dirigeerima pean! Kui veel kümne aasta eest oli täiesti mõeldamatu, et üks andetu muusik saab maailmastaariks, siis tänapäeval on see täiesti mõeldav,” manitses ta sõpra.

Need ooperiteatrid, kes pumpavad oma solistid õhku täis, pole mingid ainulaadsed organisatsioonid – rumalus on legaalseim ja varustatuim kui ükski muu vabadusega kaasnev nähtus. Julgem kui vastutus ja tunduvalt läbematum kui vaprus – pealegi tülikalt vaimukas ja valjuhäälne. Vaimukas oma meelelahutuslikkuses, valjuhäälne oma võimus. Ei saa tarkusest rääkida, kui Rheinland-Pfalz, üks rahvarohkem Saksa liidumaa teeb otsuse hävitada 80 protsenti senisest muusikakoolitusest või – parimal juhul – säilitada koolitus, aga asendada muusikaõpetajad näiteks üldainete õpetajatega.

Alati ei ole tegemist rumaluse või meelenõrkusega, vaid lihtsalt prioriteedid on teised. See, et Anna Netrebko tõmbas Donetskis välja oma tšekiraamatu, ei olnud kindlasti rumal samm, vähemalt mitte Kremli seisukohalt ega liigutuse kalkuleerituselt. Aga kui Karita Mattila paar nädalat hiljem Gergijevi peale sähvas pressiteadetega ja oma sõnad kohe alla neelas, tehes näo, nagu poleks midagi juhtunud, mõjus see Netrebko kõrval justkui meeleheitel tütarlapse sinna-tänna rabelemine. Netrebko väljus olukorrast nagu tõeline Kremli kuninganna, väärikalt ja sirge seljaga, lava serval kriiskav soomlanna mõjus lihtsalt rumalalt.

Kreml–Lääs: 1 : 0.

Viimase saja aasta jooksul on peaaegu tähelepandamatult toimunud suur muutus: kui sada aastat tagasi oli hea teenistuse garantii haridus, siis tänapäeval on vastupidi. Meie vanavanemad tulid maalt linna, makstes küll hariduse eest ränka hinda, ja teenisid ka rohkem, kui ühele suguvõsale vaja. Inimesi, kellel oli haridus – ma rõhutan, hea haridus! – oli väga vaja. Nende järele janunes ühiskond ja kultuurielu.

Hoopis vastupidisesse maailma maandusin mina 1990ndate alguse Soomes, kus imestasin, miks minu ümber kõik inimesed kurdavad, millest kõigest nad ilma on jäänud koolis veedetud aja tõttu. Vastupidiselt oma napima haridusega õdedele-vendadele olid nad kaotanud hea teenistuse aastaid, nende kapital oli tunduvalt väiksem kui neil, kes ei olnud kõrgkoolis käinud, ning töökohal, mis saadi pärast kõrgkooli, suudeti vaevu välja pigistada miinimumpalk.

Pipi Pikksukal oli õigus: vaid loll veedab aega koolis. Milline prohvet oleks Pipi Pikksukast saanud, kui ta oleks veel usu teemal sõna võtnud! Küllap oleks ta sõnakas olnud kõikides dialoogides, kriisides ja tühitänitamistes, ning rabanud endale peaosa „Maerzmusiki“ kõnelaval.

Haridussüsteemi nõrkus – ja ühtlasi tugevus – on loomulikult see, et see on täpselt niisama hea nagu tema teenijad, s.t õpetajad. Mul puuduvad andmed selle kohta, kuidas olid lood Esimese maailmasõja eelõhtul, kuid tänapäeval ei kindlusta kool veel head haridust. Võib-olla rohkemgi kui millestki muust on tänapäeval puudus headest õpetajatest – südamlikest, armastavatest, hoolitsevatest õpetajatest. Selle asemel sunnitakse neid viimast jõudu kokku võttes hoolitsema omaenda ellujäämise eest, võitlema oma miinimumpalga, ühiskondliku rolli ja positsiooni eest, keskendudes pigem võitlusele üksteisega, kui oma õpilastele. Veel hullem on tasuline süsteem, sest seal saabki kõike raha eest, ka diplomeid ja häid hindeid, elukutse ja karjääri …

Midagi on aastatega kaduma läinud. Kuidas me vanu aegu ka ei imetleks – ostaks vanu maale ja Fabergé mune, kuulaks Brahmsi ja Palestrinat, vaataks rokokoofilme ning jooks keskaegset õlut – see maailm on läinud meile kaotsi, pöördumatult kaotsi. Ainult igatsus on jäänud.

Daniel Barenboim on ühes intervjuus öelnud, et me kaotasime muusikaga sideme sellest hetkest, kui kuulamine muutus kõrvaltegevuseks. Sealtpeale tuleb tähelepanu tagasi võita sõnade abil. Ei ole kindel, kas miniseelikus esinejad või muusika külge needitud omadussõnad on noist Polzeri diskussioonigruppidest palju targemad. „Metsik“ on üks neid epiteete. „Metsik klassika“, loeme ühest festivalibukletist ja „metsik noor klassika” teisest. Mulle jääb arusaamatuks, kas tegemist on krokodillinäitusega või mängitakse seal Brahmsi, või on seal mõlemad korraga. Ometi ei ole selleski midagi uut. Kui Liszt mängis ja pigistavates korsettides daamid minestasid, oli taotluseks teataval määral samasugune efekt. Vahe oli ainult selles, et hea sõber Chopin hakkas teda põlgama ja tõmbus köhides kõrvaltuppa.

Chopin oli vaba inimene – ma parandan ennast, vabam – tänu sellele, et oli sunnitud omal valikul kodumaast loobuma. Liszt oli aga sõltuvuses, sõltuvuses oma publikust, daamide imetlusest ning üha uutest ja uutest kontsertidest. Chopini sõltuvus oli teistsugune, kahvatu ilmega oma publiku ees – ja samal ajal väga enesekindel. Enesekindel tänu austajate truudusele: ainult tänu George Sandi ennastsalgavale hoolitsusele me ehk tunnemegi Chopini, hoolimata põlgusest, mida George Sand omakorda tema vastu tundma hakkas. „Mu armastatud väike laip,“ nimetas ta kirjades oma meest ning lasi lõpuks tavalisel peretülil nad lahku viia, misjärel Chopin peatselt ka suri.

Kumbki helilooja mõistis vabadust erinevalt, kumbki kasutas seda erinevalt ja kirjutas selle põhjal hoopis teistsuguseid teoseid. Täpselt samamoodi, nagu „loovad“ selle vabaduse põhjalt midagi hoopis muud Sarah Palin või Donald Trump – moodsa rumaluse pühad evangelistid, kelle ülesandeks on teoks teha demokraatia suurim püüe: luua endasseklammerdunud massidele maailma tegelikkusest pettekujutelm; suurejooneline pettekujutelm, mis on vabaduse püha veega sisse võitud.

Kui Sarah Palin ei osanud midagi vastata Katie Courici küsimusele, milliseid ajakirju ta loeb – „Oh, Katie, ma loen neid kõiki …“, oli ta vastus –, siis vaevalt oskas ta aimata, millised on tema esimese evangeeliumi algusread. „Oh, ma tean juba seda kõike …“ sobib kahtlemata ühe suure maailmapeatüki alguseks, ainult et respublikaanidel oli veel liiga vara sellega välja tulla. On arvata, et nii ühe kui teise oleks Rotterdami Erasmus teinud oma peategelaseks, sest nii ehtsad on need tegelaskujud, nii võluvad oma vääramatuses. Ja nagu pesuehtsad Erasmuse tegelasedki, on mõlemad vaimustuses iseenda kiitmisest: mida valjemini, seda parem, mida uhkemini, seda kasulikum.

Ma ei tea, kas umbes aasta eest levinud uudis, nagu oleks ühes USA lõuna-osariigi linnas ära keelatud päikesepaneelid, kuna kardeti, et need imevad päikese energiast tühjaks, oli linnalegend – uudis tuli aga kahtlemata Sarah Palini kuumimate valimisjaoskondade regioonist. See, mis sada aastat tagasi kirjutati kilplaste kangelastegudesse, on tänapäeval täiesti tavaline uudisvoog, mis ei pane kedagi isegi imestama. Niisamuti nagu ei pannud imestama Rotterdami Erasmuse raamat, mida kõik hullupööra soetama kukkusid, justkui polekski see nendest kirjutatud.

Vabadus olla rumal viib vabaduse hukka. Nagu kurjus, ainult rumalus erineb kurjusest selle poolest, et ta ammendab iseend ega pea alati vägivallaga oma võimuiha rahuldama. Seda ravib üldine võltsnaeratus – piitsahoope andma ei pea. Rumalus segab tihti ära oma rollid: poliitikast saab show (kes meist ei teaks ega tunneks igapäevast Toompea seebiooperit – ja kes meist ei tunneks end selles nagu teatrikülastajad, kellele antakse igal õhtul igapäevane annus üleolekut oma valitsejaist!), show’st saab poliitika (kes meist ei tunneks televõistlusi ja nende telgitaguseid!), haridusest saab kurnatus (kes meist ei tunneks inimesi, kes on koolis omadega sassi läinud!) ja kurnatusest haridus (kes meist ei tunneks omi musti kardinale!). Meedia vahendab seda veidi nihkes, tõelist pilti suure hilinemisega: ta on nii ametis omaenda analüüsimisega, et peab rahvani jõudmiseks kõigepealt aja filtrist läbi käima nagu põhjavesi.

Omanäoline surmatants igal õhtul: tõde ja vale helendaval teleriekraanil, uudised ja meelelahutus läbisegi, üks ulatab teisele oma luise käe – kusjuures tõelist valet suudavad pigem läbi suruda uudised, meelelahutus nii kergesti valetada ei oska. Või kui ta seda teeb, siis kohutava kahjuga, umbes sellisega, mida tegi Dan Brown maalikunstile – kui te seda ei usu, minge ja vaadake, mis toimub Milanos „Püha õhtusöömaaja“ ümber keset kilavat turistide massi.

Aga kuidas peaks vabadus siis ennast kaitsma – seesama idealistlik, vaimustunud, piire mitte tundev vabadus, mille eelmised põlvkonnad on meile nii ilusasti ette kirjutanud? Olukorras, kus pagulasvoogudest on saanud enne­kõike – ja kõigepealt – hoopis ideeline kriis. Mitte majanduslik, mitte veel. Olukorras, kus haridussüsteemil on oht taastoota kasutuid diskussioone, suitsevaid päid keset varemeid, peegeldades omaenda frustratsiooni, ning olukorras, kus demokraatia, mis aetakse tihti segamini „vabaduse garantiiga“, on hoopis hakanud tootma evangeliste, kes, tuumarelv ühes ja naeratus teises käes, hakkavad edasi viima tont teab millist ideoloogiat – ja kes teab millise hinnaga.

Vabaduseideega kaasneb arusaam, et igaüks, viimnegi hing, võib, saab ja peab olema vaba – kaasa arvatud kogu oma vastutustundetuse ja hullude ideedega. Vabaduse juurde kuulub ju vastutus, nii nad, kordan, õpetavad, ent rumalus vastutust ei tunne – ta tunneb vaid iseennast. Ja näeb ainult iseennast.

Kõrgeim hariduse vorm ongi võime näha teisi ja iseend. Võime paigutada kõike õigesse konteksti, et mitte lasta olukorral enese ümber liiga halvaks minna. Kuid inimene ei õpi kergesti, inimene peab kannatama ja kaotama, enne kui midagi õpib, ning ta peab õppima, nii nagu vanadelt meistritelt õpiti. Meil on aga teine probleem: vana maailm oli vale. Me nostalgitseme selle järele, kuid kuulutame valeks. Kui aga antiikmeistrid kuulutatakse muuseumivaraks, on selles midagi niisama tarka, kui süüdistada oma vanemaid nende olemasolus või nagu soome kõnekäänus „nagu õpetaks oma isa naisega magama“. Lisagem sinna juurde kirglik jutlustaja, poliitiline intrigant ning mõned kümned tuhanded inimesed oma segaste suhetega – ja praegune katastroofi valem ongi koos. Puhas ja täiuslik, nagu oleks kurat ise selle joonistanud, pikka aega ja piduliku pühendumusega.

Midagi sellesarnast näeme ju iga päev päevapoliitikas, kus ühena vähestest tõeliselt professionaalsetest organisatsioonidest tegutseb FSB – vähemalt teevad nad kõige vähem vigu. Esiteks ei torma nad pimesi tegutsema. Nende sammud on kaalukad ja hästi mõõdetud, Pipi Pikksukast pole jälgegi. Nad ei talita nagu pooleldi segane Euroopa Liit koos oma rabelevate poliitikutega. Ei loe ka tohutu hulk Venemaa vaenlasi: rääkigu lääs end kas või tühjaks, rääkigu intelligendid, teisitimõtlejad ja, rind ees, džoti ette viskujad – nad talitavad ikkagi targalt. Targalt omas mõttes ja oma eesmärkide nimel.

See ideoloogia ei esinda kindlasti mitte vabadust, kohe kindlasti mitte selles mõttes, mida pidasid silmas Euroopa filosoofid. Venemaal on ka alati olnud teine olukord: kui eurooplased said endale lubada majanduslikult üksteisest sõltumatut elu, siis Venemaal ei ole seda kunagi olnud – rahvas on elanud keset vaesust, milles vaevalt keegi on suutnud endale lubada elu üksinda. Kõikidele meile teadaolevatele impeeriumidele pärast Kristuse sündi on see olnud soodus aluspind: ükski impeerium ei seisa püsti iseenesest, vaid ikka kõikide oma alamate purustamatute seoste najal – just sugulasvere külgetõmbejõud hoiab oma riiki püsti. Mida suuremaks see jõud saab, seda tühisemaks muutuvad filosoofide sõnad; millekski väga õrnaks ja poeetiliseks, millegi väga ilusa, ent tegelikkuses kaotatu illusiooniks.

Nii ei tunne Venemaa vabadust, vaid hoiab end püsti vere ja hirmuga. Läänes valitseb siiski teistsugune aeg: elame ju maailmas, kus vähemalt katsutakse meile kinnitada, et me oleme selle sees vabad. Ei tea, kui võimalik on seda mõista keset neid majanduslikke sidemeid, millega lääs on end ise lasknud siduda, aga vähemalt ta räägib veel nii. Ei ole teada, kui kaua, sest hääled on muutunud viimasel ajal üha hirmunumaks, üha kähedamaks. Kui üldse miski suudab veel midagi kuhugi liigutada, siis on see lääneski vaid hirm.

Hirmus elamine ei ole kvaliteetne elu, kuid on sellest hoolimata miski, mida oleme õppinud ära kannatama. Nii hästi, et me seda tähelegi ei pane. Kõik oleks justkui olemas ja ongi meil käes, kuid jääb kasutamata – suur enamik inimesi elab, poomisnöör pooleldi kaelas, ja vaatab, kuidas kõik ümberringi millegipärast alla vajub.

Tegelikult on rahvas tark – nii nagu iga ema, kelle süda aimab, mis olukorras on tema lapsed. Kellelgi pole lõplikult õnnestunud rahvast lollitada ega lõksutamist lõpetada: mis oleks meist saanud, kui rahva lõksuvad lõuad poleks lõpuks kõike õigesse kohta lükanud! Terveid impeeriume, armeesid, valitud ja valimata valitsejaid ning tühiseid pintsak­lipslasi.

Rahvas on tark, kui ta õhtul televiisori ees oma valitsejate üle naerab – polnud Aristotelesest kuigi vale niimoodi huumorit ülistada. Rahvas on tark ja lõpuks saab ta ikkagi ühest-teisest aru. See võib võtta aega. Sakslased ehitasid oma haridussüsteemi ja kultuuri nelisada aastat, rohkemgi, et Hitler selle ühe hoobiga purustaks. Ja ka siis ei hävinenud see korraga, vaid oma vana kultuuri najal suutis see ühiskond end paari­kümne aasta jooksul uuesti ümber hinnata. Inglastel on probleem oma eliidiga, millesarnast me kõik televiisori nagu mingi igaõhtuse altari ees nostalgiliselt igatseme, ning poolakatel oma kodumaaga, mida nad ühepalju armastavad ja vihkavad – nagu öeldud, oli Chopinilgi võimalus sinna naasta, ta lihtsalt ei läinud. Olgu või ühe jalaga hauas. Ei läinud.

Intuitiivselt on inimene tark – tark on tema hing, isegi kui seda alla surutakse. Hinges teab iga rahvas, milline tema valitsus on; hinges teab iga inimene, kuidas temaga tegelikult lood on. Kui Rolando Villazón kümmekond aastat tagasi Vanity Fairile antud inter­vjuus sarjas tänapäeva PR-süsteemi ning rääkis, kuidas publik on tark ja valib südame järgi õigesti, tulistas tema pihta muusikaajakirjanduse armeest paar kaalukat kahurit: mis õigusega võtab ooperilaulja otsustada publiku tarkuse või rumaluse üle või selle üle, mida suudetakse muusikaturul korda saata vägevate PR-haakidega! „Laulja on hing, see tint paberil, millega pannakse kirja põhjus, miks see kiri on üldse kirjutatud. Aga kirju me enam ei loe, me loeme SMSe, ning kui vastus pole kümne minuti jooksul tulnud, torgime uuesti, et mis lahti, miks sa ei vasta.”

Ilusad, veidi esoteerilised sõnad, umbes nagu tema häälgi – ometi on tegemist erandlikult targa inimesega ooperiteatrite tulvades, rääkigu tema intervjuud iseenda eest. Need kirjad, mis jäävad tänapäeval saamata ja saatmata, väljendavad end ehk telesaadetes ja naljades, mida rahvas enda üle teeb. Intuitiivne tarkus ütleb, kuidas asjad on ja et me oleme nendest teistest, „rumalatest“ palju paremad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar