Uus ja hea õpik

Leanne Barbo

Väikekandle (edaspidi kandle) populaarsus on kasvanud viimastel aastakümnetel tõusvas joones. 2013. aasta 1. septembrist põhikoolides rakendunud uue õppekavaga muutus ka muusikaõpetuse ainekava. Selles on pilliõpetus tähtsamal kohal kui varem ning I ja II kooliastme muusikatunnis saab valida plokkflöödi ja kuuekeelse kandle õpetuse vahel. Uute pillide muretsemine koolidele ei ole väga keeruline, sest pillimeistreid jätkub ja lihtsama pilli eest ei pea palju raha välja käima. Suurem vajadus on kandlemängu õpetajate järele. Mitmetele kursustele ja koolitustele on nüüd lisandunud Aime Reieri õpik-noodikogumik. Esimese kuuekeelse kandle mänguõpetuse koostas Jaan Sööt aastal 1990 ning teise, noodikogumiku ja juhendi Pille Karras aastal 2001, mõlema pealkiri on „Kuuekeelne kannel“. Eelmiste kogumikega võrreldes on Aime Reieri raamat noodikogumiku ja juhendi kõrval ka süstemaatiline õpik. Alustatakse lihtsamatest tehnilistest võtetest, mida saab kohe pakutud uute lugude peal rakendada, ja liigutakse ülesandeid andes samm-sammult edasi. Raamat on kirjutatud koduses keeles, tekst on lihtne ja lakooniline ega koorma infoga, stiil sõbralik ja õpetlik. Reier on oma aastatepikkusest õpetajakogemusest lähtudes pannud kirja mitmeid laste õpetamist puudutavaid soovitusi ja julgustanud ise edasi mõtlema.

Kandlemängu traditsioon Eestis on katkenud ning selle taastamisel on eeskujuks võetud naabermaade, eriti Soome kandlemäng. Uue kandleõpiku repertuaar koosneb eelkõige kandlele sobitatud teiste pillide lugudest ja laulu­viisidest, kuna salvestatud kandle­lugusid on vähe ning need on uurimata. Lisaks eesti lugudele leiab kogumikust ka paar soome, läti ja leedu lugu. Kandle enese repertuaarist ongi pärit soome ja läti lood, kuna nende maade teadmised oma kandlemuusikast on märksa paremad kui Eestis. Kõikide lugude allikad on mõnusalt viidatud.

Kandleõpik algab lühikese sissejuhatuse ning ülevaatega kandlest ja tema ajaloost. Õpiku suur praktiline väärtus seisneb häälestuse, mänguasendi ja mänguvõtete selgitamises. Mänguvõtete skeemid on selged ja arusaadavad. Suureks abiks on raamatus toodud akorditabel, kus on kirjas, mismoodi ja milliseid akorde kandlel üldse võtta saab. Sõrmede ja akordide tähised noodijoone kohal oleksid siiski võinud olla selgemini eristatavad (kirjatüüp, värv), nii oleks neid lihtsam jälgida. Pisiarusaamatuseks võib liigitada repertuaariosa algul katmistehnika rubriigi nõuande, et G-helistikus kannel peaks alustama I astme ja D-kannel IV astme akordist. See on seotud eri helistikes pillide koosmänguga, eraldi saavad mõlemad lihtsamini alustada I astme akordist. Siiski on see nõuanne omal kohal, kui suures grupis mängijatel ongi erinevas helistikus pillid (levinumad tänapäeval ongi G- ja D-kandled).

Kandle mängutehnikatest annab õpik hea ülevaate. Ainukesena on välja jäänud idapoolsem, Setumaal kasutusel olnud akordide vaheldamise tehnika, kus sõrmed asetsevad keelte vahel. See töö jääb tuleviku kandleraamatutele, kus tähelepanu keskmes võiks olla see, mida on teada eesti ja setu traditsioonilisest kandlemängust ja kandlelugudest.

„Abiks väikekandle mängijale“ on hea õpik neile, kes soovivad iseseisvalt kandlemängu õppida, ja suureks abiks neile, kes õpetavad kannelt lasteaias või koolis. Kes end sihtrühmana siinkohal ära tunnevad, peaksid selle õpiku kindlasti endale soetama, et saada ülevaade tänapäeva Eestis levinud kandlemängust ja võimalustest. Kiitust väärib veel kord raamatu loogiline ja selge stiil ja ülesehitus. Kui kogu materjal järjest läbi töötada ja mängida, nii nagu sissejuhatuses on soovitatud, peaks kandlemäng küllalt selgeks saama, et ise edasi liikuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar