Uudisteos ei lasknud sulnilt mõtetesse vajuda

HELE-MARIA TAIMLA

Eliitkontserdid“: Arvo Leiburi keelpillikvintett 22. IX Estonia kontserdisaalis.

Arvo Leiburi eestvedamisel astus lavale dubleeritud vioolaga keelpillikvintett.

Arvo Leiburi eestvedamisel astus lavale dubleeritud vioolaga keelpillikvintett.

Pressifoto

ERSO kontsertmeistri Arvo Leiburi eestvedamisel astus seekord lavale dubleeritud vioolaga keelpillikvintett. Viiulit mängis lisaks Leiburile Harry Traksmann, viooladel olid Johanna Vahermägi ja Toomas Nestor ning tšellol Aare Tammesalu.

Niinimetatud vioolakvinteti žanrile pani aluse Mozart, kelle teosega kontserti ka alustati. Täpsemalt tuli esitusele keelpillikvintett g-moll KV 516. Nukravõitu, aga nauditav kuulamine, eriti rõõmustas selle interpretatsiooni juures mitmekülgne ja läbimõeldud dünaamiline plaan. Ühtset ansamblimängu oli kõige enam tunda teose kolmandas, Adagio osas, kus sordiinidega pehmendatud partiid sulasid hästi ühte. Eks vaiksed osad nõuagi kammeransamblilt valvsust, ent selles oli enamatki. Aeglast osa raamistasid väga kenasti tšello pehme kontrameloodia ning esimese viiuli (Traksmann) väljendusrikas mäng kõrgemas registris.

Mozarti kvinteti järel tuli esiettekandele Marianna Liigi uudisteos „On the borderline between chaos and order“ ehk „Kaose ja korra piirimail“. Eesti heliloojate seas on EMTA magistrandist Liik leidnud juba mõnda aega tagasi oma joone elektroonilise ja akustilise kõlamaailma ühendamisel. Seekordse teose puhul köitis esmalt tähelepanu ebaharilik lavaline paigutus. Esinejad olid pillutatud laiali mööda saali: vioolad olid laval, viiulid saali keskmiste uste kohal ning tšellist saali tagumise väljapääsu juures. See ebakonventsionaalne võte oli heliloojal kaval mõte püüdmaks publiku tähelepanu. Valvsust nõudis kuulajatelt ka muusika ise. Erinevalt eelnevalt kõlanud klassikast ei lasknud uudisteos publikul vajuda sulnilt oma mõtetesse, vaid tekitas parasjagu ärevust, huvi ja ärritustki – mida püüab helilooja öelda?

Enamiku ajast tundus, et kuigi teose pealkiri lubas püsida kaose ja korra piiril, oli kaost mitu korda rohkem. Elektroonika kahinad, kriuksumine ja muud helid ning keelpillide dissonantsid või sireene meenutavad glissando’d tegid atmosfääri aina närvilisemaks. Segaduse ja kaitsetuse tunnet suurendas kindlasti ka tõsiasi, et osa mängijaid jäi kuulajate vaateväljast välja. Paratamatult tekkis kiusatus mängu hoopis rõdult jälgida – siis oleks ju asjast ülevaade –, ent ilmselt toetas helilooja taotlusi just parteris tekkinud kontrolli alt väljumise efekt. Siiski oli kaose kõrval ka korda. Käigud liikusid ühest partiist teise kindlas järjekorras, muusikalises mõttes oli ansamblimängus ikkagi kooskõla ja loogilisust rohkem kui n-ö omavolitsemist. Korrastatus tuligi rohkem esile siis, kui elektroonika jäi tagaplaanile või üldse vaikis. Oma­pärasel kombel jäi korrale ka viimane sõna, kui puändina täitis teose lõpusekundid linnulaul.

Helilooja ise on uudisteost selgitades öelnud, et sama muusikalist materjali võib tajuda ühel hetkel korrana, teisel kaosena: „See sõltub kuulajast, keskkonnast, vaatenurgast, hetkest …“ Ja küllap tõesti sai iga kuulaja omamoodi elamuse, sõltuvalt oma filtritest. Igal juhul suutis Liik panna elektroonika ja akustilise muusika edukalt koos toimima ning kontserdi oma loominguga mõneks ajaks n-ö kastist välja tõsta.

Õhtu lõpetas veidi leebem literatuur, Brahmsi I keelpillikvintett F-duur. Pigem mõtliku üldplaaniga kontsert sai nii meeleoluka finaali. Esinejad plaksutati korduvalt lavale tagasi, nii et nad said pidurüüs ja õndsa naeratusega veel tükk aega lavale ja lavalt ära lehvida. Muusikutele pole see midagi erilist, aga saalist oli kena vaadata, et tänavamood pole veel kontserdisaali vallutanud ning mehed panevad ikka lipsu ette ja pintsaku selga ning naised näitavad maani kleitides tõelist elegantsi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming