Tulevikupärimuste tähed

Igor Garšnek

Kuna Eestis on proge-rock praeguseks peaaegu välja surnud nähtus, siis on iga selle stiili muusika värske kodumaine plaadistus juba iseenesest sündmus. Ka siis, kui tegu pole just „100% puhtusastme” proge-rock’iga.

Sel sügisel on selletaolisi juhtumeid juba kaks: oktoobris nägi ilmavalgust Jaanus Nõgisto ja Tõnu Timmi plaat „Tulevikupärimused“ ning novembris esitles ansambel Princes Von Krahlis oma debüütalbumit „Stars“ ehk „Tähed“. Neist esimene on kammerlikult akustiline ja folkmuusika sugemetega, kuid siiski progeambitsiooniga projekt. Noorte meeste bänd Princes näib aga oma loomingus viitavat mitmete suurte eeskujude nagu Pink Floyd ja Queen ökoloogilistele jalajälgedele. Nii et saurused pole veel sugugi välja surnud ja nooremad tulijad (tulevikupärimuste tähed?) muudkui tulevad. Alternatiivset ja värske(ndava)t kuulamiselamust pakuvad aga mõlemad.

Kitarristide koosluse Nõgisto-Timmi esimene plaat „Eesti kuningriik“ ilmus mäletatavasti kaks aastat tagasi. Nüüdne „Tulevikupärimused“ jätkab enam-vähem samalaadset, põhiosas akustiliste pillidega mängitud suunda. Mõlemad muusikud on tegelikult multiinstrumentalistid: Jaanus Nõgisto pilliarsenalis on peale kitarride aukohal ka mandoliin, samuti klaver ja süntesaator Korg M3 ning Tõnu Timm kujundab plaadisalvestises lisaks kitarrimängule rütmipõhja darbuka jms eksootiliste löökpillidega. Mõlemad ka laulavad, kusjuures nende vokaalne tämber ja laulumaneer on üllatavalt sarnane.

„Tulevikupärimuste“ muusika on n-ö kerge kuulamine selles mõttes, et on suuremas osas läbivalt helges, mažoorses meeleolus ja positiivses tundeskaalas. Lugude seaded on kristalselt läbipaistvad, aga ühtaegu tämbraalselt hästi läbi mõeldud ja üldine kõlapilt kõrvupaitavalt tasakaalus.

Nõgisto lugude käekiri on oma poeetilises isikupäras üsna selgesti äratuntav, aga Timm näib oma muusikas ehk pisut rohkem eksperimenteerivat. Näiteks loos „Mr Oldfield”, millel on väga ere, küll Mike Oldfieldiga sarnanev, ent kuulajaid kaasahaarav põhimotiiv. Siinkohal üks soovitus Timmile ja Nõgistole: tehke „Mr Oldfieldist” veel üks kokkumäng ja pange ka trummid juurde. Uskuge mind, te ei kahetse!

Siiski eksperimenteerib ühes loos õnneks ka Jaanus Nõgisto ja selleks on tema „Eksinud Ida ja Lääne vahele“, mis on väga huvitavate orientaalsete laadide ja fantaasiarikaste löökpillidega instrumentaalne kompositsioon. Arendatud joonega on ka Nõgisto Harri Kingo tekstile loodud laul „Jumalapojad“, mille muusika üldine vaimsus sarnaneb pisut 1970ndate lõpu Ruja progemuusikaga.

Ja veel – ootamatult sobiva ja üllatava paari moodustavad kaks järjestikust lugu, Nõgisto „Mondorondo” ning Timmi „Rumba ja cachaça”. Esimene neist paelub stiiliviidetega Hispaania flamenco tunnetusele ja vanamuusikale ning teine (nagu pealkirjastki näha) Kariibi mere latino-rütmidele. Lugejaile soovitus: kuulake kindlasti! Täiesti teraapiline ja positiivset mõtlemist genereeriv muusika.

Usutavasti vajab noorte meeste bänd Princes oma debüütalbumi „Stars“ ilmumise puhul pisut tutvustamist. Enamiku lugudest on plaadile kirjutanud laulja-klahvpillimängija Edward Krimm, aga kolme loo autoriks on märgitud kitarrist Kaur Garšnek. Veel mängivad selles ansamblis Valdur Viiklepp (basskitarr) ja Jaagup Tormis (trummid).

Muusikat, mida Princes mängib, võib nimetada alternatiivseks (s.t praeguse Eesti popmuusika põhivoolust eristuvaks) peamiselt selles tähenduses, et lähimad stiilisarnasused ulatuvad nende puhul Freddie Mercury ja Queeni, aga ka Pink Floydi ja isegi Dream Theater’ni. Need on nimed, mis võiksid tänastele noortele tunduda ehk juba ajaloohõngulistena.

Kõige laiemas plaanis iseloomustades võib öelda, et Princesi muusikas on märgata kindlasti rock’ilikku jõudu ja intensiivsust, aga ka proge-rock’ilikku komplitseeritust ja sellele vastukaaluks kohati pinkfloydlikku eepikat ja meloodilisust. Nende plaat „Stars“ on küll kahtlemata terviklik, kuid see tervik on mitmetahuline. Üks sümpaatne tahk on kindlasti Edward Krimmi teatraalne laulmismaneer, mis näiteks lugudes „I Want to be Famous“ ja „Tears of God“ meenutab üsna äratuntavalt Freddie Mercuryt ja Queeni. Aga las meenutab, seda parem. Teine tahk on bändi omapärane boogie-tunnetus ja Krimmi klahvpillimäng, mis seob omavahel selliseid lugusid nagu „Rat Race“ ja „Money“. Sealjuures on see n-ö dekonstrueeritud boogie, mis lisab plaaditervikule paraja annuse atraktiivsust. Kolmas tahk on The Princesi muusika proge-rock’ilik arenduslikkus, mis mõnes loos (nt „Last  Sunrise”) jõuab efektse ja väljendusjõulise lõpukulminatsioonini. Loo „Out of the Closet” jõuline põhikäik lahustub aga mitme järgneva vaheosa tõttu ajapikku mõneti „lahjemasse mikstuuri”. Esile tuleb tõsta ka Kaur Garšneki R’N’B laadis mängitud kitarrisoolot, mis mitte ei ludista, vaid paneb igat nooti kuulama. (Jumal tänatud, et ma Jeff Becki isa pole. Siis peaksin ennast muusikakriitikuna kohe ära tapma. ☺)

Nüüd veel plaadi saundist. See on igati korralik, kuid kõlapildis oleks tahtnud ehk rohkem kõrgete sageduste „särinat“ kuulda. Ja ka madalate tüskemat toetust. Ma tean, et saundi tuunimine on üks igavene nikerdamine ja võtab palju aega, aga see tasub end lõppkokkuvõttes ära. Selleks on olemas ka mitmesuguseid tarkvaralisi vidinaid nagu multipressor, exciter jne. Tasub julgemalt proovida!

Lõpetuseks lisagem, et Princesi plaat ilmus Hooandja projekti toel. Hea, kui on hooandjaid, mitte ainult hoovõtjaid.