Triin Ruubel: „Konkursil õpib end ja oma võimeid paremini tundma”

Niina Murdvee

Alati on rõõm, kui meie noored muusikud saavad tunnustust ka väljaspool Eestit. Meil on põhjust soovida õnne peatselt 21aastaseks saavale Triin Ruubelile äsjase esikoha ja  eripreemia virtuoospala puhul Kloster Schöntali rahvusvahelisel viiuldajate konkursil. Teda hinnati heaks viiuldajaks juba siis, kui ta õppis Tallinna muusikakeskkoolis Tiiu Peäske klassis. Võtnud osa mitmest konkursist („Noor muusik”, Eesti ESTA I konkurss jt), sai ta 2005. aastal Rumeenias konkursil „Remember Enescu” grand prix’. Õppides juba kolmandat aastat Rostocki kõrgemas teatri- ja muusikakoolis prof Petru Munteanu käe all, on ta sealgi osalenud  mitmel konkursil.     

Kloster Schöntali konkursil said 2007. aastal II koha ja eripreemia. Miks osalesid nüüd veel kolmaski kord samal konkursil? 

Triin Ruubel : Kava oli huvitav ja ma mahtusin parasjagu vanusegruppi sisse. Programm oli ka olemas, aeg sobis hästi. Ei leidnud ühtegi põhjust, miks mitte. Konkurss leidis küll kolmas kord aset samas kohas – väga ilusas, muuseas: Lõuna-Saksa väiksed mäed, vana klooster… –, aga oli ikkagi midagi absoluutselt uut. Konkurss on õppimiseks ja repertuaari kiireks omandamiseks efektiivne moodus. Seeläbi saab ka tuttavaks hästi paljude viiuldajatega,  näiteks eelmisel aastal oli Lipizeri-nimelisel konkursil väga huvitav seltskond. Hästi armas oli, osavõtjate seas valitses toetav õhkkond, mis on konkurssidel enamasti haruldane.       

Kui uus õpetaja saadab oma õpilase kohe konkurssidele, peavad tema põhimõtted hästi haakuma eelmise õpetusega. Mida oled õppinud konkurssidelt?

Seal õpib end ja oma võimeid paremini tundma, näeb, mismoodi erinevates olukordades hakkama saada. Tegelikult ka seda, et neid ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Lõppkokkuvõttes on see ikka ainult enda proovilepanek ja omamoodi võimalus areneda. Tavapärase õppetöö kõrvalt tuleb palju harjutada, 6-8 tundi päevas. Harjutama peab täpsusega 120%. Konkursiolukord on midagi täiesti teist kui kontserdil. Konkurssidel ei julgeta võtta riske, sest isegi üks väike ebakorrektsus annab žüriile midagi, millest kinni haarata. Esimesena läheb enamikul puhkudel arvestusse tehniline täius. See kukub kurval kombel tõesti tihti välja kuidagi sportlikult. Kui tahes suurejooneliselt ja musikaalselt ka mängitud ei oleks, võib tihti end  naeruväärsel kombel avastada vestluses žüriiliikmega, kes leiab lihtsalt, et need kaks ebatäpse intonatsiooniga nooti olid häirivad ning see sai otsustavaks. Aga, nojah, mis teha, tuleb siis ikkagi arvestada viiuldajate tänapäevase, üldiselt uskumatult kõrge tehnilise tasemega ja katsuda selleni püüelda. Tehniline suveräänsus tuleb niikuinii interpretatsioonile ainult kasuks. Laval tuleb tihti muusikaliselt uusi ja huvitavaid ideid ning on tore omada vabadust  neid siis sealsamas realiseerida. Enesekriitika peab olema täiesti õiglane, seda peab õppima, sest see on selline kahe otsaga asi. Liiga palju võib mõjuda ebatervislikult ning hävitada enesekindluse. Präänikut peaks ka olema.     

Oled mänginud ka mitme orkestriga? 

Saksamaal õpingute ajal olen mänginud koos Poola Kammerfilharmoonia, Rostocki Norddeutsche Philharmonie, Rostocki kooliorkestri ja Vorpommeni Filharmoonia orkestriga.     

Mis suunas tahad end veel arendada, lemmikteosed?

Tehnika ei ole niikuinii kunagi piisavalt hea. Näiteks tahaks tooni arendada selliseks, nagu ta mu peas kõlab, leida rohkem värve. Aga peamiselt lihtsalt rohkem teadmisi koguda, et saaks iseseisvalt hästi hakkama ja oskaks kõigele leida põhjenduse. Üldse arendada end nii, et muusikalised teadmised ei oleks kompetentsed ainult sooloviiulirepertuaari piires. Nii palju on ilusat muusikat! Jõuaks seda kõike ainult kuulata ja tundma õppida! Ja üldse on nii palju huvitavat, mille kohta teada! Kurb on, kui  muusikud ainult muusikast rääkida oskavad. See ei mõju fantaasiale hästi. Ei saa oodata, et ainult koduhoovis jalutades huvitavad asjad sinuni tuleks, peab vaadet laiendama. On palju teoseid, mida võiks mängida iga päev ja ikka alati avastada midagi uut. Ilmselt see ongi südamelähedaste asjadega nii. Need jäävad alati paeluvaks – tore on otsida ja leida uusi nüansse. Jah, eks repertuaar on niikuinii suur ja arvamused muutlikud, aga heliloojad,  kelle juurde mulle antud hetkel alati pöörduda meeldib, on Bach, Sibelius, Brahms, Beethoven, Šostakovitš, Mozart, Ysaÿe, Barber, Chausson. Näiteks, hea on alustada päeva natukene Bachi „Ciaccona’t” mängides. Uskumatu, milliseid uusi väikesi detaile sealt alati võib leida! See on nii huvitavalt läbipõimunud ning iga väike avastus muudab üldist pilti. Sibeliuse Viiulikontserdiga on sama lugu. Brahmsi sonaadid viiulile ja klaverile – neis on mingi nii ilus elurõõmus  nukrus. Jah, loetelu võiks jätkuda, aga tundub, et lemmikteostel on tendents koos sinu endaga muutuda ja sind kogu aeg saata.   

Millal esined kontserdiga Eestis?

Eestis esinemisvõimaluste otsimine on alati hingel: mulle väga meeldiks siin mängida.  Hetkel ei oska öelda, aga igatahes olen alati valmis. See paistab küll kogu Eesti kultuuriga niimoodi olevat, et välismaalt tahetakse alati koju tagasi tulla ja otsekui vanematele ette näidata, mida vahepeal õpitud on. Et siin on lihtsalt paratamatult kuidagi rohkem „päris”. Tihti tuleb pärast mõnda ilusat kontserti hetk, mil on veidike nukker mõelda, et see praegu Eestis ei olnud. Lõppude lõpuks, kogu see enesearendamine läbi konkursside ja õppimise  ongi selleks, et siis hiljem Eestis midagi ilusat teha.

Küsinud Niina Murdvee

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming