Tippteosed ja väärilised tegijad Birgitta festivalil

Tiiu Levald

„Kruvi keere” oli fantaasiaküllane juba oma väliselt vormilt. harri rospu Muusika- ja tearihuvilised said Birgitta festivali raames Pirita kloostri seinte vahel jälgida Giuseppe Verdi Reekviemi (14. VIII) ja Benjamin Britteni kammerooperit „Kruvi keere” (15. VIII). Esimeses teoses olid solistideks Aile Asszonyi, Annely Peebo, Juhan Tralla ja Ain Anger, kooriks Latvia Lätimaalt ja meie ERSO, dirigendiks festivali hing Eri Klas. Seega oli kogu koosseis sama mis möödunud aastal, välja arvatud Ain Anger bassipartiis.

Nii nagu ei ole võimalik astuda kaks korda samasse jõkke, nii pole ka olemas identseid ettekandeid muusikas, mis sest, et põhikoosseis sama. Ja kindlasti pole ka mina kui kuulaja sama. Seekordne ettekanne oli oma dramaturgilise kirega kuidagi eriti hästi individualiseeritud. Iga solist lisandus äärmiselt omanäolise tundeeluga ja samas pole eelnevast meelde sööbinud nii ühtses südametukses kokkukuuluvustunnet ansamblites.

 

Verdi Reekviemis valitses kirglikkus

Lummavas pianissimo’s algas orkestrilt ja koorilt Verdi Reekviem, sellele järgnes õudust tekitav Dies irae – kogu „viha päeva” plahvatuslik fortissimo mõjus äärmiselt aktuaalsena tänase päeva sündmuste kontekstis! Ain Angeri süvenenud ja kogu õudust väljendav tooniandmine lõigus Mors stupebit läks üle Annely Peebo sugestiivse, mahlaka kõla ning vabalt välja lauldud kõrgustega kujundatud Libera scriptus’es. Järgnevale valulisele Quid sum miser teemale andis Aile Asszonyi imeline pianissimo kogu iseloomu aluse. Siin sai lausa õndsustundega tajuda, kuivõrd ühtses hinguses musitseerisid lauljad ning neile sekundeeriv fagott. Latvia koori bassirühma massiivne ja sealjuures tämbrit säilitav kõla Rex tremendes’es raputas üdini läbi. Uskumatult põhjapanev oli Annely Peebo kõla tihedus Recordare’s, sellele liitus Aile Asszonyi värvirohke pianissimo’ga. Küll aga kuuldusid seekord mitmeski numbris mõningased ootamatud ebakõlad tema lauldud fortissimo-fraasides – kas ehk soovist olla liialt dramaatiline? Selge on ju see, et tegemist on äärmiselt suure sisseelamisvõime ja tundliku artistiga ning sellest johtuvalt võib ilmselt vahetevahel kaduda mõõdutunne.

Juhan Tralla Ingemisco’s oli tõesti süütundest kantud ohet ja tema kaunis kantileenne fraas tõi kuulajani kõik, mis autor öelda tahtnud. Ain Angeri Confutatis oli lauldud veenva omapoolse suhtega „kõik süüdlased on äraneetud”: teema joonistus selle täisväärtusliku ja tämbririkka bassipärasusega fraseerimises ja seda kõike kandis mõistagi ka mõtestatus. Samuti Lacrimosa pisaratest tulvil leinalises ansamblis lummas Ain Angeri ja Annely Peebo  ühtses veretukses liikumine.

Offertorium algab jällegi kvartetiga, milles vahest eriti eredalt kuulda Verdit kui ooperiheliloojat – siin on sarnaseid intonatsioone näiteks „Aida” ansamblitega ning seetõttu kutsub see ka lauljaid kujundama paljutki ooperlikult. Imeline Agnus Dei soprani ja metsosoprani duetina on alati olnud üks lummavamaid hetki selle teose ettekandes. Raske on vist ületada neid mudeleid, mis kõlanud maailmastaaridelt ja näiteks ka meie Mare Jõgevalt ja Urve Tautsilt aastaid tagasi. Seekordne ettekanne imponeeris kõigepealt oma väljapeetud tempoga ja häälte sobivus garanteeris peaaegu ideaaliläheduse.

Lux aeterna on selles teoses üks kapriissemaid numbreid: nõuab see ju muusikuilt ja eriti lauljailt, kes juba üle tunni pidanud äärmiselt kontsentreeritult meeleolus olema, väga filigraanset häälekäsitlust igas dünaamikas ning äärmiselt terast kõrva harmooniamängudes a cappella lõigus. Vaatamata väikestele intonatsiooniviperustele, suudeti aga siiski säilitada osa põhitoonus.

Libera me’s oli Aile Asszonyil leitud hea dramatism häälevärvis ja veel kord tuli tunnistada, kuivõrd hea dramaturg on Eri Klas! Tema mõõdutunne ja solistide, koori ning orkestripillide omavaheline ühes veregrupis hoidmine on lausa fantastiline: kõiges valitseb loogika ja, mis kõige olulisem, kirg, milleta Verdi ei tunnistanud ühtki takti oma loomingus.

Ei puudutanud teadlikult tantsutrupi FINE 5 osalust selles ettevõtmises. Kuulun kindlalt nende hulka, kes ei vaja nii religioosse teose puhul visuaalset illustratsiooni. Usun, et ka lauljatel oleks palju kergem olla vajalikus atmosfääris, kui nad ei peaks edasi-tagasi liikuma ning kõigele lisaks ka seda „põrgutossu” sisse hingama. Niigi ei soosinud nimetatud õhtul ilmataat üritust: kuulajaid ja raadiosalvestust segas tuulepoiste päris agar möllamine ning võib vaid oletada, kuivõrd probleemne oli lauljail selles tõmbetuules kaitsta oma põhivara, häält. Kõike sada arvestades tuleb veelgi kõrgem hinnang anda nii solistidele, koorile kui orkestrantidele.

 

Britteni kammerooper „Kruvi keere”

Hoopis erinevasse maailma viis järgmisel õhtul Benjamin Britteni (1913–1976) ooper „Kruvi keere”, Piperi libreto aluseks Henry Jamesi samanimeline novell. Lavastaja, lavakujundus ja kostüümid olid Tšehhimaalt: Jiří Nekvasil, Zuzana Ježková, Klára Fonová, valgus Ainārs Kabucis (Läti) ja Olev Luhaäär, dirigent Lauri Sirp. Tegelased olid Liisi Kasenõmm, Heli Veskus, Aile Asszonyi, Oliver Kuusik ning lapsed Heldur-Harry Põlda ja Hanna-Liisa Kappel (tummades rollides Mario Kartezi ja Anett Demjanov). Orkestriks kammerorkester koosseisus Õun, Kallasmaa, Sepalaan, Altmanis, Erikson, Hertz, Peäske, Metsamart, Matveus, Laas, Eensalu, Västrik ja Jõgi. Kuna see kammerlik ooper on muusikaliselt äärmiselt kompaktne ning läbiv teema nii oluliselt sõltuv sellest, kuidas iga pill ja laulja hääl seda endas kannavad, on kindlasti kõik tegijad osalistena võrdsed.

Pean kõigepealt välja ütlema vaimustuse kogu lavastuse kohta! Uskumatult mõjus ja fantaasiaküllane oli juba väline vorm: valgete õhupallide, põhiliselt sinistes toonides ning ülimalt täpsete ning tundlike valgusmängude ning efektsete projektsioonidega eeskangale vastandati tegelikkus ja inimpsüühika sünnitatud müstifikatsioonidest tulvil „teispoolne” maailm. Lauri Sirbi kontseptsioon olid üliklaar ning seda juba koos solistivõimetega pillimängijatega esitatud esimestest taktidest, kus eksponeerub suurepärane 12 helist koosnev teema, mida kuuleme ooperi kestel ikka ja jälle.

Ei hakka siinkohal sisu ümber jutustama, kuid tahan kindlasti toonitada, et kogu teemade ring, mida see ooper puudutab, on igati aktuaalne ning igavikuline. Näiteks kui lavale ilmub Guvernant, on tema probleemiks number üks, millised on oma olemuselt need lapsed, kes jäänud orbudeks ja keda hooldab olmemuredest distantseerunud onu. Ta küsib: „Kas nad on nagu mina?” Järgmises stseenis pommitavad lapsed oma Majapidajannat täpselt samasugune küsimusega: „Kas ta on nagu meie?” Kui poisike salapärastel põhjustel koolist välja heidetakse, sest ta mõjuvat teiste peale halvasti, siis otsustab ka laps lõpuks: „Ma olen halb!”.

Ent kui laste mängudesse ja unenägudesse ilmuvad siit elust lahkunud, ilmselt minevikus neile väga suurt mõju avaldanud isikute kummitused, siis ei oska täiskasvanud neid sellest lummusest vabastada. Ning kui laps pole selline nagu teised, kui talle keset mänguhoogu ilmutab end kurblik meloodia „Malo!”, siis teeb see Guvernandi eriti murelikuks – kuid too asjaolu on ju märguanne, et tegu on erilise kujutlusvõime ja võib-olla ka eriliste võimetega inimlapsega! Polegi ehk raske aimata, et see on ooperi autorit väga lähedalt puudutav teema – on ju tedagi saatnud terve elu (homoseksuaalsete) valikute ja eelistuste probleemid. Sellele vihjab muusikaliste vahendite valik: maiselt ning kainelt mõtlevate inimeste teemad on kõrgendusmärkidega, kuid salapärased, täis liibuvat ahvatlust Quinti ja Miss Jesseli kutsed „teispoolsusest” on kirjutatud nelja bemolliga, armastust ülistavas helitõus. Lummavalt kaasakiskuvalt ja hästi kõlasid kõik lauljad, kaasaarvatud lapsed.

 

Kel võim ja õigus, summutavad kombetalituse

Liisi Kasenõmm andis koduõpetajanna rollile sama klaari ja läbipaistva vokaalse kuju, nagu oli õhupallidest moodustatud kübar tema peas! Imetlusväärne oli tema ülipuhas intoneerimine, värvirikkus hääles ning sõltuvalt partnerist ka selle väga erinev kasutamine. Uskumatult hästi sobitus tema hääl juba esimeses duetis neljandas stseenis Heli Veskuse (Majapidajanna) tunduvalt massiivsema ja tummisema häälega. Kõik ansamblid, nii kvartetid koos lastega kui ka suur sekstett kõigi osalistega, olid lauldud mõlema soprani poolt kõrgkvaliteedis ja väga selge ning hästi vormitud inglise keele hääldusega.

Ooperi kõrghetk algab kaheksanda stseeni „Öö” Quinti (Oliver Kuusik) fantastiliselt sugereeriva lauluga kloostrimüüride ülemiselt aknalt! See on uskumatu, kuivõrd pahaendeline ja lootusetult kurja ennustav võib olla üks nelja bemolliga, täis uinutavaid melisme meloodia! Oliver Kuusik valdab täiuslikult nii Britteni stiili kui inglise keele finesse – seda sai nautida juba proloogis, kus ta retsitatiivides tõi kuulajani loo sissejuhatuse. Quinti ahvatlevad repliigid: olen kui korskav hobune raskes mereliivas, olen kui kuningas Midas kullaga kätel ja selginemata ihaluste saladus – olid nii intensiivse intonatsiooniga välja pakutud, et oli ilmselge, miks poisike Miles (Heldur-Harry Põlda) neid nii kirglikult kordab.

Siinjuures tahangi ära märkida, et olin vaimustatud selle lapse ülipuhtast ja selgest lapsehäälest ja kogu sisulise materjali seljatamisest. Jubedust tekitav ja samas erakordse professionaalsusega kõlas Quinti, Miss Jesseli, Milesi ja Flora (Hanna-Liisa Kappel) kvartett, kus igal oma teema, kuid mis siiski ülimas pingestatuses tervikuks lauldi.

Aile Asszonyi Miss Jesseli rollis lisas kogu sellele ooperile äärmiselt põneva nüansi. Esiteks tõestas ta järjekordselt, kui lõpmatu on tema värvipalett: ta võib sealt noppida nii ülidramaatilisi kui kriipivalt valulisi värvitoone. Ei saa salata, et talle meeletult sobis ka see punane parukas. (Kõrvalepõikena tekkis assotsiatsioon üle-eelmisel õhtul nähtud Donizetti „Maria Stuartiga” seoses: usun, et see roll on tulevikus tema pärusmaa, ja mitte ainult punapea, vaid vokaalsete eelduste tõttu).

Teise vaatuse alguses kõlanud Quinti ja Jesseli dialoog oli oma muusikalise materjali ja sisulise absurdsuse poolest vaimud omavahel arveid klaarimas – üks geniaalsemaid hetki viimasel ajal kuuldud muusika seas. Mõlemast lauljast kiirgas sellist energiat, et dueti lõpus kõlav unisoonis teema „The ceremony of innocence is drowned” (autori remark klaviiris viitab laenule W. B. Yeatsi poeemist) andis seletuse nii mõnelegi küsimusele. Kui sageli tänaseski päevas need, kel võim ja „õigus”, lihtsalt võidutsevad süütuse üle. Ooperi kulgemine lõppu suubus läbi hästi kõlavate tertsettide ja kvartettide ning kahevõitlus Quinti ja Guvernandi vahel Milesi hinge pärast oli viimse kraadini üles kruvitud. Lõpetama jäi kurva lõpuga lugu „Malo” minoorne viisijupp – nüüd aga vaid Guvernandi huulil.

Lõpetuseks tahaks tänada Birgitta festivali tegijaid, et on arendatud kogu ettevõtmise kvaliteeti nii videotehnika kui tekstitõlgete poolel ning ka toolid on nüüd (vähemalt eelmiste aastatega võrreldes) tunduvalt inimsõbralikumad. Suur tänu samuti laste peale mõtlemast. „Kohtumine kõige suurema sõbraga” oli üles ehitatud tänuväärsel printsiibil: tuletati lapsevanematele nende lapsepõlve telesaateid meelde ja tänased lapsed said kohtuda tuttavatega teleekraanilt.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming