Teatud ajast vaatad ikka meelsamini tagasi

Igor Garšnek

Kolm küsimust René Eesperele.Homme, 14. detsembril saab René Eespere 60aastaseks. Samal õhtul kell 19 algab Mustpeade majas René Eespere autoriõhtu „Fratres – LX”, kus esinevad Hortus Musicus Andres Mustoneni juhatusel ning mitmed solistid ja Tallinna Kammerorkester Paul Mägi dirigeerimisel ning helilooja tutvustab ka oma verivärsket duubel-CDd „Respectus”, muusikat kitarrile ja kitarriga.

Millest lähtudes sa oma laupäevase autorikontserdi kava kokku panid?
René Eespere: Küllap ikka aastaarvust, südamelähedusest ning kontrastiprintsiibist lähtudes, millest siis muust. Need asjaolud juhatasid mu kõigepealt oma armsate klassivendade Andres Mustoneni ja Paul Mägi juurde. Ja meie rollid jaotusid samuti loogiliselt: Andres kontserdi esimeses osas Hortus Musicuse, Paul teises osas Tallinna Kammerorkesteriga, minu hooleks jäi repertuaar ning muusikute lisamine mõlemasse kollektiivi.
Autorikontserdil tahad ikka näidata oma värsket loomingut, sekka ka mõni südamelähedane või oluline lugu. Eks ma siis ligi pool aastat kirjutasin uusi teoseid, neid sai kokku kolm ja pool: „Dies natalis” („Sünnipäev”), „Curriculum annorum” („Aastate möödumine”), „Respectus” („Respekt / Tagasivaade”) ning III osa vokaaltsüklile „Carmina gaudii et tristitiae” („Rõõmu ja kurbuse laulud”). Esitusele tulevad veel ka varem kirjutatud teosed „Sententiae veteris” („Iidsed õpetussõnad”), II kontsert flöödile ja kammerorkestrile ning trompetikontsert. Loodan, et valik sai hea ja õige, aga eks selle üle otsusta juba publik.

Mis on selle kontserdi eripära?
Üks eripära on kindlasti minu suhtes heasoovlike kuulajate osakaal sellel kontserdil … Teiseks ehk see, et kolm klassivenda on koos ühel kontserdil oma loomingulisust väljendamas. Paljudele pakub see tõsiasi muidugi huvi ja pinget. Mõned võivad ehk ka mõelda – Eespere pani nüüd Mustoneni ja Mägi „oma viisi järgi tantsima”, teised jälle – dirigendid üritavad alati kõik helitööd oma soovi järele „ära väänata”. Ei midagi sellist! Viis on küll minu, aga tants on nende, ja ei mingit väänamist.
Minule teevad selle kontserdi eriliseks veel ka solistid: flötist Neeme Punder, trompetist Indrek Vau ning sopranina mu oma tütar Aurelia.

Mida sa pead muusikas (ja ka oma helitöödes) kõige olulisemaks?
Muusika peab inimest puudutama. Vahel hellalt, vahel valusalt. Maailmas peab kõik olema tasakaalus. Eks kunstis samuti – sisu ja vorm, tunded ja mõistus, uudsus ning traditsioonid.
Kuidas seda ära tunda, mis on hea ja just sulle õige? Aeg teeb oma valiku. Helilooja peab aga muusikat luues valima igal ajahetkel ja tihti ei oska temagi tulemuse kvaliteeti õigesti hinnata. Resultaat selgub alles pärast teose valmimist. Oma hinnangu tulemusele annavad nüüd juba teised inimesed – ja sellest oleneb tihti ka teose saatus. Kas hinnang võib ajas muutuda? Jah, ajalugu on seda kinnitanud. Kas kõik hea ja väärtuslik leitakse üles ning see elab üle aegade? Kindlasti mitte. Loojaid ja loodut on maailmas lihtsalt väga palju. Mõndagi sõltub lihtsalt juhusest, aga pead ka ise selleks valmis olema.
Millest võiks siis sõltuda loominguline resultaat? Inimeste võimed erinevad, seda ka heliloojate puhul. Käsitööd saab ja tuleb hoolega õppida, vaimsust arendada, helide võimet inimesi puudutada ei saa aga õppida ega õpetada. Just see viimane on aga muusikas kõige olulisem. Vähemalt mulle.
Kas mul on teoseid, mis kõigepealt mind ennast puudutavad? Jah on. Teisi? Vist on. Kas leidub ka lihtsalt käsitööd? Eks ikka. Aga kehva käsitööd? Küllap sedagi …
Teatud ajast vaatad ikka meelsamini tagasi – sinna mahub palju enam rõõmu toonud sündmusi kui ajas ettepoole mõeldes.

Tänavust, 2013. aastanumbrit on muusikamaailmas laiemalt ja lisaks ka meil siin Eestis kitsamalt õnnistatud lausa erilise ümmarguste tähtpäevade sajuga. Tänavu möödus täpselt 200 aastat nii Richard Wagneri kui Giuseppe Verdi sünnist ja Benjamin Britten saanuks 100. Ka Richard Straussi 150. sünniaastapäeva hakati juba sel hooajal kontserdisarjaga „Nõnda kõneles Zarathustra. Richard Strauss 150” tähistama, kuigi nii ümmarguseks „kukub kell” sel heliloojal tegelikult alles järgmise aasta juunis. Eesti heliloojatest möödus tänavu oktoobris sajand Raimond Valgre ja  detsembri algul 85 aastat Arne Oidi sünnist –
kuigi see number eelmainitutega võrreldes nii ümmargune pole –, aga Urmas Alenderi 60. sünniaastapäev see-eest on.
Lisaks tekkis meil tänavu Eesti helikunsti tunnustatud ja tegusate meistrite seas oma „kuuekümneste klubi”: seljataha on jäänud Tõnu Kaljuste 60, Andres Mustonen 60, Rein Rannap 60 ja Paul Mägi 60, 14. detsembril jõuab sellele seltskonnale järele ka René Eespere, kõigil sünniaastaks fenomenaalne 1953!
Kui nüüd järele mõelda, siis juba tõsiasi, et Eespere, Rannap, Mägi ja Mustonen olid Tallinna muusikakeskkoolis lapsest peale klassivennad, on meie oludes täiesti erakordne nähtus, mida on natuke raske seletada pelgalt õnneliku juhuse või kokkusattumusena. Veiniasjatundjad muidugi teavad, et teatud aastakäigu veinid on teistest paremad ja hinnatumad ning see võib sõltuda paljudest asjaoludest, näiteks konkreetse aasta päikesepaisteliste päevade hulk, mis mõjutab viinamarjade küpsemist.
1953. „aastakäigu” muusikute küpsemist päike ilmselt kuigivõrd ei mõjutanud, küll aga võisid seda teha need suured muutused maailmas (näiteks biitlitest alguse saanud popkultuur), millega tänased „kuuekümneste klubisse” astunud 1970. aastate alguses teismelistena kokku puutusid. See, et Rein Rannap asutas 1971. aastal ansambli Ruja, on ju üldteada tõsiasi, aga et noorukesed Andres Mustonen ja René Eespere koolipõlves samuti popmuusikutena katsetasid (Mustonen ansambliga Märtrid ja Eespere klahvpillimängijana Lüürikutes), on nende elust ilmselt vähem teada seik.
Võib-olla on juba noorest peast n-ö teistmoodi mõtlemine see kõige olulisem ühisnimetaja, mis René Eespere, Andres Mustoneni, Rein Rannapi, Paul Mägi ja Tõnu Kaljuste (taas Grammy nominendi!) kunstnikuteel nad päikesena silmapaistvateks kultuuriheerosteks „küpsetas”. Mõtlemine on privileeg –
ja teistmoodi mõtlemine eriti.