Prelüüd ERSO hooaja fuugale

AARE TOOL

ERSO hooaja avakontsert Neeme Järvi juhatamisel 18. IX Estonia kontserdisaalis.

„Värvikirev ja laia haardega“ – selle lööklausega esitleb ERSO uut kontserdihooaega. Paratamatult mõjuvad niisugused sõnad (ehkki iseenesest kaunid) sümfoonilise muusika kontekstis veidi nagu ohutuli. Miks? Seepärast, et ERSO tegevus on eelmistel hooaegadel olnud niigi lai: sümfoonilise repertuaari kõrval on osaletud vokaalsümfooniliste suurvormide ettekandmisel ja lisaks regulaarsetele reedestele kontsertidele üles astutud mitmesugustel festivalidel, käidud kontserdireisidel jne. Mäletatavasti ei ole ära põlatud John Williamsi filmimuusikat, Chaplini tummfilmide helikujundust ega ooperigalasid – mõnevõrra laiemale publikule suunatud repertuaari, mida ingliskeelses maailmas tähistatakse sõnapaariga „popular classics“ ehk „rahvalikud klassikapalad“ ja millele spetsialiseerunud orkestrid kannavad hellitlevat nimetust „pops orchestra“.

Selles, et vahel proovitakse omal nahal pops-orkestri elu, ei ole midagi laiduväärset, kuid üks on siiski selgemast selgem: ERSO mängib juba praegu palju sellist muusikat, mida ei pruugiks esindusorkestri repertuaaris olla. Värvikirevuse ja laia haarde puhul tasub loomulikult pidada meeles, et reklaam poleks reklaam, kui see peegeldaks plaane läbinisti tõepäraselt. Alanud hooaja programmi sirvides paistab, et lubadustele vaatamata vinti siiski üle ei keerata: pakutakse küll mõni formaalsem uudsus (animafilm kontserdi taustaks vms), kuid repertuaarivaliku põhimõttes – Beethovenist kuni Brittenini ja sekka näpuotsaga uuemat muusikat – pole kuigi suurt muutust oodata.

Neeme Järvi juhatamisel mängitud hooaja avakontserdi tõmbenumber oli vaieldamatult Sibeliuse viiulikontsert Triin Ruubeli soleerimisel. Alates aprillist on Ruubel olnud vaheldumisi Arvo Leiburiga orkestri kontsertmeister ja seekordne ülesastumine oli kodukollektiivi ees tema kui solisti debüüt. Seda, et instrumentaalkontsertides antakse võimalus soleerida oma orkestri esimängijail, kohtab tänapäeval kahetsusväärselt harva. Kollektiivi tasemele tuleks sagedasem soleerimine ainult kasuks: orkester ei peaks elama mugavustsoonis ja ainult vanast rasvast, vaid võimaldama muusikuil end professionaalselt edasi arendada. Mida löögijõulisemad ollakse solisti või kammermuusikuna, seda rohkem individuaalset meisterlikkust jagub orkestripartiidesse, eriti puhkpillimängijate puhul. Tänavu ollakse selles osas õigel teel, sest uudisena on kavas paar kammeransamblite kontserti, kus esimängijad saavad näidata, mis puust nad on tehtud.

Sibeliuse viiulikontserti sai Estonia kontserdisaalis viimati kuulda veebruaris, kui selle esitas norrakas Henning Kraggerud koos Estonia SOga Vello Pähna juhatamisel. Seega tekkis Ruubeli-Järvi tõlgendust kuulates teatav võrdlusmoment. Estonia SO mäng oli võrreldes ERSOga mõneti üllatusterohkem, heas mõttes ettearvamatum või veelgi täpsemini öeldes interaktiivsem: oldi varmas haakuma iga žestiga, mõnes kohas anti mingi ootamatu rõhk või toodi esile huvitav detail. Kraggerudi ja Estonia SO lähenemine oli riskijulge ja kontserdiolukorras köitvam, ent kui lugu peaks kuulama salvestatuna korduvalt, siis võib Ruubeli ja ERSO tasakaalukam lähenemine tunduda isegi põhjendatum.

Solisti tõelist meistriklassi näitab kontrastirohke Adagio di molto: kord tuleb kulminatsioonis välja käia kogu jõud, hetk hiljem on aga dünaamikatähiseks p ja seejärel hoopis pp. Just siin avas Ruubel end kõige sisendusjõulisemast küljest: raudkindla tehnilise pagasiga viiulikunstnikest pole maailmas puudust (kahtlemata kuulub nende hulka ka Ruubel), märksa vähem on aga neid, kes suudavad tema kombel väärindada dramaatilis-lüürilist muusikat, noppida kõnekaid nüansse. Kui dirigent peaks III osa alguses valima vale tempo, siis võib ta sellega ajada solisti kimbatusse. Järvi ja Ruubel leidsid aga vaevata ühise keele ja edasine, nagu sageli veidi liialdades öeldakse, oli üksnes tehnika küsimus.

Kontserdi avalugu oli ERSO esituses mõnevõrra madalama lennuga. Brahmsi klaveriteos „Variatsioonid ja fuuga Händeli teemale“ Edmund Rubbra orkestriseades on juba iseenesest paras kurioosum (miks mitte eelistada Brahmsi enda orkestreeritud variatsioone „Haydni teemale“ op. 56a?), kuid põhiprobleem oli siiski orkestri lahja ettevalmistus. Vaid viis päeva varem saadi suurepäraselt hakkama Tobiase „Joonase lähetamisega“, mistõttu ilmselt jäi uuele repertuaarile ümber orienteerumiseks tavalisest napimalt aega. Esimestes variatsioonides oli puhkpillide ebakindlus liigagi varjamatu ja mitmel pool logises orkestri koosmäng korralikult, eriti järsu tempo- ja karakterimuutusega kohtades: näiteks üleminekul kolmandalt variatsioonilt neljandale (risoluto) või kolmeteistkümnendalt (Largamente) variatsioonilt neljateistkümnendale. Mäng võttis aegamisi ilmet alles viimastes variatsioonides ja fuugas – justkui oleks hooaja algus tabanud orkestrit veidi ootamatult.

On üllatav kavalehelt lugeda, et Aleksandr Skrjabini „Ekstaasipoeemi“ mängis ERSO viimati 30 aastat tagasi ja enne seda millalgi kuuekümnendatel, sest tema muusikas on kindlasti palju sellist, mis võiks köita just müstikalembest soome-ugri publikut. Müstilistest õpetustest, sealhulgas teosoofiast võlutuna fantaseeris Skrjabin, kuidas tema helindite saatel saabub kunagi üleüldine vaimne kirgastumine ja ekstaatilises kunstinaudingus avalduvad kõik elusaladused. Seda, kas ta ka tegelikult muusikas värve nägi ja värvides muusikat kuulis, nagu tema kohta sageli väidetakse, on keeruline öelda, sest müsteeriumidest niivõrd läbi imbunud loovisiku puhul läheb tegelikkus sujuvalt üle fiktsiooniks. Vaieldamatu on aga see, et orkester oskab Neeme Järvi juhatamisel müstikasse laitmatult sisse elada: esitus oli algusest lõpuni edasipürgiv ja kohati ei jäänud ekstaatilisusest palju puudu.

Skrjabini muusika kõrgest sfäärist langeti kontserdi lõpuloos lausa mütsatades maapinnale tagasi, sest midagi maalähedasemat kui Jaromír Weinbergeri „Polka ja fuuga“ ooperist „Torupillimängija Švanda“ on raske ette kujutada. See on just selline muretu hooga kulgev ja edevalt orkestreeritud rahvalik klassikapala, mis sobiks nagu valatult pops-orkestrite repertuaari. Küll kogenud maestro juba teab, millise muusikaga kodusaali kuulajaskond kuumalt üles kütta! ERSO hooaja prelüüd on kõlanud, kuid fuuga ootab veel ees.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar