Postskriptum „Puhastusele”

Kristel Pappel

Jüri Reinvere ooper „Puhastus”: muusikaline juht Paul Mägi, lavastaja Tiina Puumalainen, lavakujundus Teppo Järvinen, kostüümid Marjaana Mutanen, valgus Timo Alhanen, koreograafia Osku Heiskanen. Vt ka Sirp 27. IV, nr 17. Külastatud etendus 15. V Soome Rahvusooperis. Jüri Reinvere „Puhastuse” etendusi oli Soome Rahvusooper planeerinud kokku kümme, viie nädala jooksul reedest reedeni, kahe koosseisuga. Täna on niisiis viimane „Puhastus” Helsingis ja uuel hooajal seda enam ei näe. Võib siiski loota, et sellele lavastusele järgneb teisigi, huvi teose vastu on suur nii Skandinaavia ooperimajades kui ka mujal – publikut kõnetavaid nüüdisoopereid ei ole ju palju. Üheks ajendiks „Puhastuse” seitsmendat etendust vaatama minna oli Heli Veskus vana Aliide suurrollis. (Samuti oli soov näha Andres Köstrit Hansuna, ent kahjuks sel korral ta etenduses ei osalenud.) Teiseks huvitas muidugi, kui palju on publikut, milline on vastuvõtt, kui stabiilne on orkestri ja koori tase, kuidas saab tervikuna hakkama teine koosseis. Vaatajaid oli etendusel rõõmustavalt palju, põranda istekohad olid täidetud ligi 85% (vabad olid kalleimad kohad esimestes ridades) ning rõdudel oli rahvast veelgi rohkem. Tegemist oli sellise publikuga, kelle ustavuse najal teater püsib – mitte kriitikud ja spetsialistid, vaid „tavaline” ooperisõber, kes on harjunud käima regulaarselt teatris. Oli neidki, kes vaatasid lavastust teist korda. Vastuvõtt oli soe ja tunnustav, ehkki võis tajuda, et kõike kaasa mõelda ja uut muusikat pingeliselt kaasa kuulata ei olnudki nii kerge. Lavastust lõpetav mälestusküünalde süütamine ei kandnud erinevalt esietendusest välja, mõjus deklaratiivsena ning seetõttu ka tarbetuna. Vaikuses hubisevate küünlaleekide ajal kippus osa vaatajaid paratamatult juba plaksutama. Koor jättis esietendusega võrreldes üheplaanilisema mulje, olles kogu aeg nagu passiivne kannataja ilma sisemise uhkuse ja protestita – norgus õlgade asemel ootaks vahel ka sirgemat selga. Orkestriga seevastu võib rahule jääda, hoolimata üksikutest apsudest oli orkestripartii oma muusikalise sündmustikuga endiselt võimas, kogu teost kandev jõud.

Laval aga oli etenduse teljeks endiselt vana Aliide Heli Veskuse tõlgenduses. Veskus on küll oma häälematerjali poolest lüürilisem kui Johanna Rusanen-Kartano, keda kuulsin varem, ent see annab rollile ka teisi, pehmemaid värve. Veskuse Aliide on mineviku taagast väsinud, tema puhul tõuseb rohkem esile inimlikum pool, milles ajuti vilksatab isegi kaastunnet. Aga ka Veskuse Aliide ei kahetse midagi. Olevik tekitab ainult arusaamatust ja kibestumist ning ooperi finaal, maja süütamine, on nagu 1939. aastal alanud loo viimine ettemääratud lõpuni. Veskus valitseb nõudlikku vokaalpartiid väga hästi, mõjub laval orgaaniliselt ning oskab oma jõuvarusid targalt jagada: eriti meeldejääv oli ooperi kulminatsioon teises vaatuses, Aliide monoloog, kui Veskuse hääl täitis kogu saali jõulise kõlavoona, tuues samal ajal esile teksti mõtte.

Etendus tervikuna oli heal ühtlasel tasemel ning kahe kogetud „Puhastuse” õhtu alusel tuleb taas tõdeda, et lisaks rahvusvahelistele staaridele on soomlastel piisaval hulgal tublisid lauljaid ka kodus.